Käisin Irja Vaheri ja Inno Tähismaa pulmas. Pärast sõitsime Contra juurde Urvastesse. Sain seal herilase käest nõelata. Kusjuures nõelata sain laupa, üles paistetas aga hoopis silm.
Noorte (resp algajate) luulega on täpselt samamoodi. Nõelata (luule ajendeid) saadakse ühest kohast, üles paistetab (tekst on valmis) hoopis teises.
Aastaid luulet avaldanud literaatidel tekib teksti loomise harjumus, vilumus, käsitööoskus. Heal juhul, enda suhtes nõudlike autorite puhul võib seda nimetada rutiiniks. Laita seda nähtust ei maksa – milleks käsisaega mässata, kui Jonsered olemas? Halval juhul (eriti alkoholiga liialdama kippuvate ja seetõttu vaesusse ning vaimsesse ahistatusse sattunud autorite puhul) saab sellest tekstiloomismeetodist haltuuratsemine.
Igatahes pole kummalgi juhul mõtet rääkida nõelamisest ja paistetusest, vaid vastavalt kutsetööst ja kutsetöö jäljendamisest. On veel muidugi see kontingent, kes eluaeg midagi ei õpi, saavad pidevalt nõelata ja paistetavad sealtsamast üles ka. Neid nimetatakse grafomaanideks.
Kuna mul pole mingit põhjust analüüsida debüütkogusid mingil eri (madalamal?) tasemel kui muud kirjandust, siis ma seda ka ei tee. Edaspidi kõigist seitsmest ükshaaval lugemisjärjekorra alusel.
Andra Teede “Takso Tallinna taevas” rabab teravate ja ehedate kujunditega. Kas või pealkirjas viidatud takso (taksojuhid teavad kõiki otseteid ja näevad tahavaatepeegli kaudu nii minevikku kui tulevikku).
Kui kogu ühe lausega iseloomustada, võiks öelda, et selles valitseb sisemine harmoonia, mis laotab oma varju inimeksistentsi kõige erinevamatele tahkudele ja kõrgemalegi (kas jumal viitsib mind vaadata / kas ma olen talle jumalikult ilus). Juba esimesed read haaravad: kurbus sobib mulle / kole kole ilus kurbus. Edasisest ilmneb, et Teedele sobivad veel paljud asjad.
Teksti muudab plastiliseks ja vaheldusrikkaks kontrastide kasutamine: rõõm – kurbus (natuke naljakas hingata tundub/ ja nutmisest / natuke paks on veel pea), kõrgus – madalus (tuul hellitab sind nendel päevadel / mil oled ainult purjuspeaga tehtud viga), ilu – inetus, aktiivsus – passiivsus, armastus – vihkamine jne. Kokkuvõttes tekib tasakaal (oh ma pole kunagi vermonti näind / arvatavasti ei saagi / kuu olevat seal eriti ilus / aga eks seesama paistab siiagi kätte).
Teede ei ürita haarata maailma laialt, vaid süveneb üsna argistesse nähtustesse. Ta kirjutab asjadest, mida tunneb: Tallinn, öö, tema ise, alkohol, vaikus (seda Teede ei salli), armastus. Viimane pole nimetamisväärselt õnnelik, aga ka mitte õnnetu. Seda on lihtsalt väga palju. Eriti ilus armastusluuletus on “Lento” (ma võiks olla su / pärast iga päev ilus…).
Tervikut avardab iroonia. Näiteks: kolmanda poeedi peale ärkas…, mis tõenäoliselt kujutab mõnd Jürgen Rooste esinemist musta laega saalis (koleda kiilaka kempleja kriiskav karjumine). Meeldiv on kogu läbiv eluterve eneseirooniline toon. Näiteks juuksed kasvavad isegi peale surma edasi / üksi/ iseseisvalt / minu omad jäid juba ammu seisma – päris kummaline argument omapära rõhutamiseks. “Taksos…” on ka puhast paroodiat (“Apelsin”).
Teedel jätkub sotsiaalset vastutustunnet (nagu Tallinna noortel autoritel heaks tavaks), seetõttu on “Takso…” autori rohkest enesega tegelemisest hoolimata ka oma põlvkonna mentaliteetide ilmekas kajastus.
Nõrku tekste on vähe, nende iseloomustavamaks jooneks on liiga hale soigumine, näiteks “Mina ja Janis” või “Puudutus”. Muidu selge kujundlikkus ähmastub vahel (sulavee orvustund vikatilastel / käsil veel viimane draakonijaht) Ning “Ma ei taha sellest rääkida” ei sobi luuletuse pealkirjaks – liiga epateeriv. Kui ei taha, ära räägi.
Teede kogus on ära öeldud kõik, mis vaja, ja midagi pole ülearu öeldud. Kui otsida välja autoripositsiooni kõige paremini iseloomustav lõik, võiks see olla: ma tahaks käia kontsakingadega metsa all ma hingaks laulaks vahel kuule loojulaule usuks elu lõpuni et maailm maitseb suurelt soojalt naerab iga pilgu peal.
Kõlab usutavalt ja äratab sümpaatiat.
Meelis Oidsalu on pannud oma debüütraamatule pealkirjaks “Jumala kihvt luulekogu” ja teinud oma elu sellega raskeks. Sest selline pealkiri kõlbab kas tõesti väga heale või vastupidi, teadlikult idioodi tasemel tehtud raamatule. Õnneks Oidsalu lugejat ei peta, luulekogu võib “jumala kihvtide” kategooriasse arvata küll.
Tegu on enamjaolt intellektuaalse luulega, mis teemade ja meeleolude poolest sama hästi tasakaalustatud kui Teede oma (näiteks “Kui jumalannad koidikul”). Oidsalu mõtteskeemid on omapärased, vahel siiski liigses sõnavahus. Autor on isegi sellega hädas: /—/ sõna / mis mind / iga jumala päev / kisub keelt pidi oma nibusid noolima /—/. Aga näiteks “Kesk kõhtu” on sellest vaba ja linnu-kala kontrast pääseb hästi esile (vist nii / kui laulan / lind / ja kala siis / kui ahmin õhku). Kõrgtasemel on näiteks ka “Oksjon”, “Issand helesinistes dressipükstes” ja “Ma olen siin, kallis”, lühivormidest “Idüll” ja “Kaks võimalust on”.
Lausa kaarelkressalikku ülbust esindab “Ükski idee ei vabane enne vahistamist”, milles peegelpilt pannakse üksi ejakuleerima (vot see on tase: panna peeglitagune tegema midagi sellist, mida see ise kunagi mitte ealeski ei teeks, see on väga kuradi tase). Ere on luulehobu metamorfoos luuleseaks (“Langus”). Vaimukalt mõjuvad kursiivis vahelepõiked (kujutle / et just suudlesid jumala poega / (või olgu / et jääda sündsaks / jumala pojapoega)).
Oidsalu ei karda olla mõnikord siiras, isegi banaalne (“Ootan”, “Mida ma tean kärbestest”). See on suur julgus (nagu ka raamatu pealkirja panek).
Leidub päris laiahaardelist erootikat: mina olen kolb / Sina silinder / ja kui ma suurest erutusest / Su sees plahvatan /—/ siis hakkab mootor tööle.
Teede omale jääb Oidsalu raamat alla. Mitmes luuletuses ei vii hea algus väärilise lõpuni (“Murdumine”, “Õhtutund”). Sekka satub mittemidagiütlevaid tekste (“Geniaalsusest”, “Ämbliku huumor”, “Lend”) ja leheküljed 75 – 85 on üsna sisutud. Muidugi tuleb arvestada, et kogu on Teede omast ligi poole paksem (vastavalt 96 ja 56 lk) ja selle võrra ka hajusam.
Sotsiaalne protest on mõlemal olemas, kuigi pealiskaudne – vaesuse, vägivalla, linnastumise, massimeedia vastu. Näiteks Oidsalu “Kiri kallimale rindelt”, milles autor igatseb hambaharjaga hõõruda mitte kasarmupõrandat, vaid kallima mõnukeskusi.
Maarja Kangro “kurat õrnal lumel” mulle alguses ei meeldinud. Autoripositsioon tundus segane, kujundiloome ebaloogiline, st nõelamise ja paistetuse punktid polnud tuvastatavad, nende suhtest rääkimata.
Aga mida sügavamalt ma sisse elada suutsin, seda rohkem hakkas raamat meeldima ja viimases kolmandikus adusin juba geniaalsusepuhanguid. Mõned lühemad tekstid on briljantsed: “*** sipelgas uppus”, “1985”, “*** hakkasin ise vikatimeheks”. Eriti tore oli “Valge harakas” (jutt on haraka negatiivist, kes tuleb katuselt alla): inimestele meeldiks see harakas / nagu muudki / negatiivsed asjad. / inimesed on õpihimulised.”). “Tore” ongi kõige õigem sõna Kangro paremate luuletuste iseloomustamiseks. Pole neis suurt sügavust, vaimufinesse ega filosoofiat. Kerglased, aga ilusad. Tunnustust väärib ka autori oskus näilisse idülli rahutusmeeleolusid sisse tuua (“Piduline”, “Naer kase all”).
Mõnevõrra hüplik ja seosetu on raamat siiski lõpuni. Õnnestunumad tekstid algavad mingi tajutava kirjeldatud situatsiooniga: söövate lindude vaatamine, vastasmaja akende vaatamine, autosõit. Kui olukord muutub üldistuseks ja luuletus sellega lõpeb, on tulemus hea. Kui mõte aga hakkab veel sinna-tänna rändama, on karistus käes. Näiteks “Prillid: viimane tund”, mis toob esialgu kummalise, kuid põhjendatud väite, et inimesed on nagu prillid. Aga lõpuks arvatakse, et inimesed on hoopis nagu matrjoškad.
Kangro on silmapaistvalt järjekindel käibefraasi “pikk jutt – paha jutt” realiseerija. Pikemates tekstides tekib tavaliselt põhjendamatu meeleolumuutus või isegi mitu, vahel läheb loogika päris käest ära. Hea näide on “Kuldne kolp”, mis oleks vist kogu parim, kui viimased kaksteist rida eemaldada.
Kangro armastab kirjutada väikestest asjadest ja olevustest (putukad, linnud, vahtraninad, joonlaud, kondoom, pistikupesa…), tehes seda elavalt ja hingestatult. Näiteks: sõbrad äädikakärbsed, teiegi / tõuske maasikajäänustelt ja hakake lugema. Mina ei usu, et kärbsed kunagi lugema hakkavad, aga kutse on ilus.
“Kuradis…” prevaleerib elurõõm. Vastuolud muu maailmaga puuduvad: must jää lausa sillerdab ja / ma tulen / ja suudlen teid. Nii lihtsalt siis elu käibki – tuleb ja suudleb ja luba ei küsigi – ja laibadki enam ei korise! – see näiliselt dekadentlik lause kõlab Kangrol otse võidukalt.
Kogu nimiluuletus pole suurem asi (jälle liiga palju sõnu). On ridu, mis selle meeleolu täpsemalt edasi annavad: liikus ratta najal mööda jääd / vana-pärnu maantee poole / must ja väike hämarolend, / justkui linnukene, / väga habras ja väga purjus.. “Väga habras ja väga purjus” olnuks raamatule tabavam pealkiri.
Huvitav, et mõlemad naisluuletajad kirjutavad palju alkoholist, Oidsalu peaaegu mitte. Ilmselt on heade meesluuletajate jaoks joomine nii triviaalne tegevus, et ei vääri luulendamist, poetesside jaoks peitub selles aga veel üllatusmomente.
Tähtsal kohal on kõigil kolmel religioon. Mitte et nad usklikud tunduksid – vaikusest kirjutamine ei tähenda ka ometi kurt olemist. Teede “God vol. 2” on sel teemal kõige läbitöötatum tekst (“kas jumal vaatab mu elu / nagu sitta mehhiko seebikat / ja kas ta vahetab kanaleid / kui ma olen igav). Oidsalu Issand käib helesinistes dressipükstes, lammutab vana arvutit ja nuriseb selle üle, et linnud võivad aknalaua peal olla, aga tema mitte. Eriti ilusasti ütleb Kangro: mina mõtlen, et riputaks / silmarõõmuks seinale jeesuse: / enamasti on ta kena, / ja mulle meeldivad sellised / veidi kannatanud mehed.
Martin Vabati “Mina olengi kirjandusklassik” algab nagu joodiku laamendamine külapoe trepil. Kui Oidsalu ülbus on põhjendatud vaimukate tekstide tõttu, siis Vabati ülbus on tühi, pime ja vaimuvaene: mis see on, / ma ei tea: / sest kõik, kus olen, / seal olen, / olen nihe, / seal pole tühi, nõuk ega võigas / nagu lits, / kes läbinisti lihe, / sest mu nihe on tahe olla sirge / ja vahel näib, / nagu see oleks pilvitumast selge, / sest mu nihe on tahe /—/.
Autor deklareerib: meie oleme kirjandusklassikud ja meist te kirjutate raamatuid ja Meie olemegi kirjandus! (miks puudub: “Meie kündsime!”?) Kes need “meie” on? Ei näe küll mingit sarnasust selle ja ülejäänud kuue kogu vahel. Vähe sellest, Vabat pole ka järjekindel (see meie kõik käigu perse).
Kogu on nagu käsu peale, koolikirjandi mentaliteediga kirjutatud. Riim ja rütm on abitud: Mul sinine kile, sel kollane ruut, / lisaks viissada seitseteist krooni, / aga ammust juba rusuv leida vanast uut, / kui keegi mu valikuist ei hooli.
Edaspidi läheb raamat paremaks, osalt selle tõttu, et jutt muutub arusaamatuks (Demireps kõditab kurku, / kuni lakke paikub seede, / lukknahkne lidub / kesksoolisena kätel), osalt sisulise vaheldusrikkuse tõttu. Aga argumendid ei pea paika, loogika puudub. Näiteks pealkiri “Boreaalne prassimata pärimus”. Miks boreaalne ja miks prassimata? Ainus vastus, mille autor annab, on see, et kaks pluss kaks võrdub viis.
Põhimõtteliselt on muidugi igaühe oma asi, kuidas kirjutada, aga “Mina olengi…” pole mitte lihtsalt raamat, vaid ilmunud ajakirja Värske Rõhk debüüdisarjas “Värske raamat“. Vikerkaar loodi 1986. aastal esialgselt sama sihtgrupi jaoks, aga seal ei tehtud algusest saati mingit hinnaalandust.
Elina Kortsu “Lööklaused murravad metsi” kuulub samasse sarja, aga on tasemelt kõrgem. Kui millelegi, siis just sellele võiks debüüdi tõttu lati allapoole lasta. Kortsu luules on palju emotsioonivahtu. Ilmselt tuli see ära riisuda, et edaspidi rahulikumaid toone võtta. Praegu on nõelamise ja paistetuse punktide vahemaa liiga väike.
Aga kogus leidub ilusaid kujundeid: ei ole olemas vastamata armastust / armastus ongi vastus või sina on asendamatu asesõna. Ja mis peaasi: on näha autori isiksust. Kortsu luule on vastandlik Kangro omale, koosnedes just vastuoludest muu maailma ja iseendaga. Tasakaalust (nagu kolmel esimesel autoril) pole juttugi. ei ole eluaeg naeratada osanud, kurdab ta kohe. Seevastu: olen hull eluaeg olnud.
Kui Teede luules on liiga palju armastust, siis Kortsul liiga vähe (ma nutsin su hinge puruks ja mu kallima silmad: / päeval mõtlevad nad raha peale, / öösel keha peale. / Akendel on pisaratejäljed. ). Mõnikord polegi see väga kurb: Vihkan poisse, nende pikki jalgu väikeste koolipinkide vahel.
Mingi raamat keeras mu elu persse / ja nüüd maksan ma kätte, deklareerib Korts. Aga küllap ta jõuab teisigi raamatuid lugeda.
Paavo Piik on oma esikkogus “Kummuli linnad” paberiga kõige säästlikumalt toiminud (32 lk). Selle tasuks selge ja lööv raamat, sulam tehnokraatiast ja inimtunnetest: sa annad neile maailma, nad võtavad / kirjavead. Kindlasti kahe parema hulgas seitsmest.
Juba esimene rida paneb kaasa noogutama: Ükski inimene ei ole ohutussaar. Sellega on raske mitte nõustuda. Nagu ka sellega, et purjus inimene keset sõiduteed sarnaneb ohutussaarega eriti vähe. Piigi tõed on aktsepteeritavad ja äratavad usaldust (Inimesed ainult kuulavad sind / aga nad ei saa aru või kultuur: kõrgelt arenenud / ühe protsendi rahvastiku hulgas, ülejäänusid ei puuduta). Mõni siiski ei ärata ka (“Ainult depressioon on jätkusuutlik”).
Kaasamõtlemissoovi sisendab Piik sellega, et kasutab palju dialoogi, vahel isegi liiga palju (“*** hakkaja logopeed”). Mõnes tekstis on ka bravuuri ülearu, kuid siis tasakaalustab seda ootamatu puänt (“*** TÄHELEPANU, suhtlemisvõrgud on väljas”).
Piigi luule on manifestilaadne, kuid mitte manifestilikult jäik. Näiteks lubadus viiekümneaastaselt surra, millele siiski lisatakse: aasta võib minna lisaks veendumise peale. Vastupidiselt Kangrole on Piigi tugevus pikemates tekstides (lühikesi õnneks ainult kaks ongi). Iroonia pärliks on “hey mr tambourine man” (armas, armas mainekujundaja (—) sa näita mulle teed / kolmanda sektori juurde). Iroonia on üldse Piigi lemmikratsu.
Eriti muljetavaldav on aga hoopis “*** noh, ma tahtsin talle helistada” – börsikujunditega opereeriv armastusluuletus. Kui panna see kõrvuti Teede “Lentoga”, saame esiteks aimu, kui erinevalt üldse on võimalik armastusest kirjutada, ja teiseks võime unustada mured Eesti luule tuleviku pärast.
Krista Ojasaare “Hommikused unenäod” koosneb formaalsest ja maneerlikust luulest (Mina näen oma hinge ja südamesse/ Kõik näevad mu hinge ja südamesse). Kirjutatud vaimus “luuletada on ju nii lihtne”. Paistetus on tekkinud ilma nõelamata.
Ojasaare lemmikvõte on asjade ja nähtuste loetlemine (Hõbehall udu / Mahajäetud rohtunud aed / Viltu vajunud tara / Aiaaugus kirsspunane täiskuu ja Tähed tulevad mu tuppa / mu unenägudesse / läbi öö / läbi akna / läbi ukse / läbi une). See on hea kindel võte tekst arusaadavaks teha. Esineb ka täiesti usutavaid tegevuste kirjeldusi: Olen sügiseses metsas / istun lõkke ääres / Taevas kollendab täiskuu / Ümberringi seisavad puud.
Kui tahta Ojasaare luuletuste kohta midagi head öelda (aga ma ju tahan), võib nentida, et paljud nendest mõjuvad nagu väikeste idamaiste miniatuurmaalide kavad. Seda seetõttu, et luule objektid on lihtsad, looduslikud ja kirkad. (Selles mõttes on Ojasaare luule kontrastiks kõigile eelnimetatutele, kelle luulemaailm on kindlalt urbaniseerunud). Maalituna võiksid need päris ahvatlevad olla. Aga ikkagi on need kavad, mitte valmistööd.
Napi ning lihtsa sõnakasutuse tõttu on Ojasaare luulet ka kerge lugeda. (Näiteks terve luuletus: Nüüd olen sinuga harjunud ega tahagi lahkuda. / Iga päev istutan ühe võõrasema.) Iseküsimus on muidugi, kas ainult sellest lugemahakkamiseks piisab.
