See intensiivne, meeleline orgia ujutab üle igasuguse intellektuaalse enesevägistamise, sujuvalt leitakse kolmest alumisest tšakrast ka kogu vajalik informatsioon, et seletada igikestvaid filosoofilisi küsimusi. Eveli Variku fotod seksi ja söögi järele hüüdvatest meestest illustreerivad rahvatarkust, et armastus käivat kõhu kaudu. „Huvitav on seejuures ikka inimeste lühinägelikkus, see, mida neil pole, seda nad otsivad. Seda, mis neil on, nad hinnata ei oska,” kommenteerib Eveli Varik. Nende kõrval on galeriis ka vaikivaid, kauneid naisakte, kes siis ilmselt tekitavad kõiki neid ihasid ja teiselt poolt on ka nõudmiste adressaadiks. Ines Erlemann leiab paralleele kunstiloomingu ja armastuse evolutsioonist: „Kui esimene armumine olekski SEE , siis järgmisi armumisi enam ei tuleks. Kui esimene kunstiteos olekski SEE , siis enam ühtki tööd ei järgneks”.
Anatoomiliselt üsna täpne süda ei mõju tänu elegantsele graafilisele lahendusele võikana; see rändab pildist pilti nii närvilisemates kui rahulikumates kompositsioonides. Varik loob ihaldusobjekti autoportreeliste fotodena ning Alide Zvorovski maalide ihalejad balansseerivad abstraktsuse ja figuraaluse, dekoratiivsuse ja ekspressiivsuse vahel. „Klassikaline naisakt, braavo! Naine, kellel pole isikut, on vaid hing ja kes vajab aplausi nagu iga meeski. Sirutuvad poosid tähendavad ärkamist, taasärkamist ükskõik mil moel. Keha võib olla seksuaalne ja täiuslik, kuid hingeta kehal ei ole elusate jaoks väärtust. Zvorovski värelevad, aplodeerivad meeste kujutised maalidel sobitusid täiuslikult minu elavate, hingestatud naisaktidega,” kommenteerib Eveli Varik. Neid kolme kunstnikku ühendab koos töötamine Rotermanni kvartali loovalal. Mõnes mõttes võiks näitust käsitleda ka kui loomemajanduse edulugu, kus sõna „edu” on muidugi ambivalentne, nagu katsed kunstis hinnanguid anda ikka.
Tundub, et jagatud, avalikus ruumis, rahvahulkade silme all töötamine motiveerib kunstnikke olema avatud, seltskondlikud, tarbijasõbralikud, energilised. Eriti suurejooneliselt kajastus see nauditaval avamistseremoonial, kui toimus kollektiivne, meeleolukas kulgemine korruselt korrusele, saadetuna arvukatest sõnavõttudest, publiku ja kunstnike dialoogist ning šampanjast. Nii lõbusat avamist pole ammu olnud. Teisest küljest on ilmselge, et kogu ilmarahva silme all kunsti tehes läheb midagi ka kaduma, nimelt võimalus keskenduda, mõtiskleda, ideed viimistleda ja konkretiseerida. Kuigi kunstnike teemad ja taotlused on sisuliselt lähedased, ei moodusta need tööd konkreetses eskpositsioonis lugu ega esita kontseptsiooni. Kui moodustaksid, tuleks sõnum jõulisemalt välja.
