Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja. Sirbi laureaatide nimekiri läbi aegade on siin.
Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile, kes on aidanud toimetajatel lehte kvaliteetselt sisustada. Sadade 2024. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja neli laureaati, kelleks on:
Naeratav maailmaparandaja Hanna Linda Korp
„Oma õiguste eest seismine ei ole ühekordne ettevõtmine, vaid elustiil!“ Nii tõdeb Hanna Linda Korp arvamusartiklis „Muret ja meeleheidet!“ (Sirp 4. X). Korp seisabki – ja mitte ainult omaenda, vaid ka teiste õiguste eest. Sest ta märkab, hoolib ja julgeb.
Ametilt on Hanna Linda Korp ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja ning erialalt kirjandusteadlane, parasjagu on tal käsil Tartu ülikooli magistriõpingute lõpetamine. Sirbi meeldiv koostöö Korbiga algas umbes kuus aastat tagasi. Mullu avaldas Korp Sirbis viis arvamusartiklit raamatukogudest, autofiktsioonist ja vaesusest, kultuuritöötajate napist sissetulekust ja meeleavaldustel osalemisest, lastega arvestamisest ning avalikest tualettruumidest. Elron võib ju Tallinna–Tartu–Riia–Vilniuse reisirongiühenduse käivitumist reklaamida küll, aga teadjamatel on teekond juba ammu läbi tehtud. Väikese lapsega reisiva perekonna kogemusest saab lugeda Korbi artiklist „Pissimine on inimõigus!“.
Korbi varasematest kaastöödest toon esile Instagramis ilmuvat luulet käsitleva artikli „Luuletu luule päästab luule“ ja Andrus Kasemaa raamatu „Au kolhoosikorrale!“ arvustuse (kirjutatud koos Joosep Normaga), aga samuti Sirbi 80. aastapäeva aegu ilmunud rariteetse eriväljaande, milles Korp küsib: „Kas Eesti Vabariigis võib müüjatüdrukust saada kirjanduskangelane?“. Kas võib?
Hanna Linda Korbi teemade valik paistab ehk pealtnäha seinast seina, kuid fookus – ühiskonnas ebavõrdsuse vähendamine – on alati paigas. Korp seisab kindlalt nõrgemate eest, olgu siis Sirbis või meeleavaldusel, rääkimata Värskest Rõhust – kevadise headuse erinumbri tarvis oli hulk noori teinud terve aasta abiorganisatsioonides vabatahtlikku tööd. Korbi iga väite taga on faktid, küll PISA uuringu andmed, küll Eesti Panga statistika, arve loeb Korp sama tähelepanelikult kui ilukirjandust. Tõsiseidki teemasid käsitleb ta sageli sõbraliku muigega. Üks naeratus ja maailm ongi pisut parem paik.
PILLE-RIIN LARM
„Tasuta kohtade Eesti“
„Kirjandus ja tegelikkus“
„Pissimine on inimõigus!“
„Muret ja meeleheidet!“
„Laste head haldjad“
Aurora Ruus uuendas muinaslugu muusikast
Esimese kaastöö kirjutas Aurora Ruus Sirbile 2021. aasta sügisel ning sestpeale on ta olnud hinnatud autor, kelle avar lugemus ja oskus vahel üllatavaid, kuid põhjendatud ja sageli tuntud filosoofide mõttekäikudega turvatud seoseid luua paistab välja igast tema artiklist. Sealjuures kajastab ta asjatundlikult ja leidlikult väga erisuguseid teemasid muusikateatrist ja nüüdismuusikast klubimuusikani.
2024. aastal ilmus Sirbis üksteist Aurora Ruusi artiklit sarjas „Muinaslugu muusikast“ – omaette tohutu ettevõtmine –, veel tervelt kaheksa muusikaartiklit ja lisandus ka debüüt kirjandusarvustusega. Sarjas „Muinaslugu muusikast“ on ta valgustanud läbi mõned muusikafilosoofia viimaste aastakümnete olulisemad teemad ja viinud need n-ö päris muusikaeluga kokku – niisiis on ta uuendanud muinaslugu, toonud selle tänapäevale lähemale. Ta näitas, et muinaslugu muusikast saab jutustada mitmel moel ning muusikal on mitu (aja)lugu. Mõttele temalt see sari tellida viis 2023. aasta sügisel Sirbi muusikakülgedel ja ka väljaspool leheveerge kujunenud põhimõtteline mõttevahetus muusikahariduse ja -kultuuri üle, kui oli näha, et muusikavaldkonnas räägitakse-kirjutatakse üksteisest võrdlemisi mööda, sest taustsüsteem lihtsalt erineb niivõrd palju.
Sarja planeerimisel, kirjutamisel ja ka toimetamisel oli eesmärk keerulised teemad võimalikult selgelt ja lihtsalt esitada, nii et lood oleksid mõistetavad ja huvitavad ka inimestele väljaspool muusikavaldkonda. Paistab, et lugejate spekter on olnud tõesti lai: need on Sirbi muusikaartiklite kohta võrdlemisi palju loetud lood ning seega võib öelda, et tegu on valdkonnas vajaliku ja oodatud lugemisvaraga – nagu seda on Aurora Ruusi kirjutised üleüldse.
Ehkki 2025. aastal sarja „Muinaslugu muusikast“ Sirbist lugeda ei saa, jätkab Aurora Ruus loodetavasti oma põnevat mõttelõnga edaspidi. Kas just täpselt samal kujul või kujuneb aastaga sellest midagi uut, selgub mõne aja pärast. Tema muid muusikakirjutisi võib ehk lugeja Sirbist leida ka tänavu.
Aurora Ruus on Tartu ülikooli filosoofia eriala magistrant, tema põhiline uurimissuund ongi muusikafilosoofia. Õppeaastal 2021/2022 oli ta külalisüliõpilane Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse õppesuunal. Ta oli ka üks 2022. aasta Artur Lemba stipendiumi saajatest ja 2024. aasta Eesti kõrgema muusikahariduse edendamise fondi stipendiaate. Peale Sirbi ja Müürilehe teeb ta kaastööd Klassikaraadiole.
MARIA MÖLDER
Mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks
Kuraatorituur muusika(teoste) vabaõhumuuseumis
Oma laulu ei leia ma üles
Hoides aega avatuna
Muusikaline kontegelikkus
Milleks üldse muusikat kuulata?
Sellesama kaanoni igavene taastulek
Ütle, millist muusikat sa kuulad, ja ütlen, kes sa oled
Kuidas rääkida muusikast, mida pole kuulnud
Emakeel on helikeel on kohtumispaik
Muusikast mineviku ja tuleviku vahel
Aimar Ventsel eelistab poleemikat headele suhetele
Lõppenud Pimedate Ööde filmifestivali saavutuste kohta võis igaüks lugeda järgnenud pressiteadetest, aga kindlasti jäi 2024. aasta festivali iseloomustama ka Boris Gutsi filmi „Kurdid armastajad“ ümber lahvatanud skandaal, kui ebamäärase moraaliplatvormiga film venelastest ja ukrainlastest PÖFFi võistlusprogrammis tekitas ukrainlaste seas tugevat meelepaha nii siin- kui sealpool piiri. PÖFF tegi väga head suhtekorraldustööd ega pugenud probleemi eest peitu, aga üksikjuhtumi käsitlusest jäi välja suurem plaan, kuhu kogu see juhtum asetada.
Aimar Ventseli artikkel „„Heade venelaste“ kunst“ (Sirp 22. XI 2024) täitis just selle tühimiku, valgustades välja koos „Kurtide armastajate“ juhtumiga taas esile kerkinud retoorilised võtted, mida kasutavad Vene opositsioon ja liberaalid. Ventsel kirjeldab oma loos „häid venelasi“ nii: „Põhimõtteliselt leiab see seltskond, et Ukraina-Venemaa täismahuline sõda on Putini sõda ja kellelgi teisel pole sellega pistmist. Juba sõja alguses hakkas see seltskond leierdama ja leierdab kuni tänaseni äärmiselt kulunud loosungit: „Otse loomulikult olen ma sõja vastu!“ Iseenesest ei tähenda see loosung midagi, sest isegi Vladimir Vladimirovitš Putin on sõja vastu [—] Üldiselt üritab „heade venelaste“ seltskond ennast igal võimalikul viisil distantseerida kõigest, millel on vähegi pistmist n-ö ametliku Venemaaga. Loosungid nagu „Mina pole Putinit valinud!“, „Milles mina süüdi olen!?“ või „Ma ei saa niikuinii midagi teha!“ väljendavad väga hästi selle seltskonna maailmavaadet.“
Etnoloog ja sotsiaalantropoloog Ventsel on oma teadustöös tegelnud nii Arktika kui Jakuutiaga ning lisaks Eestile ja Ukrainale on tal Venemaa suhetest oma väikeste naabritega märgatavalt laiem pilt. Talle on seepärast ilmselt ka hästi tuttav selle temaatika plahvatusohtlikkus, sest enda sõnul on tal tulnud selle loo tõttu menetleda tulist isiklikku tagasisidet. Ventsel on aga seda tüüpi kultuuriuurija, kes eelistab poleemikat headele suhetele, nagu see olema peakski. Suhtekorralduse valitsusala laieneb pidevalt ja ausat, mudimata sõna on meediast aina raskem leida.
Lugu kajas vastu, olgu selle tõestuseks kas või see, et toimetus valis Aimar Ventseli Sirbi laureaadiks ainuüksi selle ühe 2024. aasta lõpus ilmunud artikli toel.
TRISTAN PRIIMÄGI
Elo Kaalepi värske välispilk eesti filmile
Iga elu- ja kunstivaldkond on mingil määral kajakamber. Kriitikul on vahel keeruline eristada siseinfot või valdkonnaspetsiifilist teavet üldhuvist ja tahes-tahtmata on siseinfoga kokku puutumisel ka korruptiivne mõju. Liiga palju taustast või asjaoludest teades võib fookus põhiasjalt – kunstitekstilt – ära libiseda.
Seetõttu olid lõppenud aastal Sirbis ilmunud Elo Kaalepi arvustused uutele eesti mängufilmidele värskendav kõrvalpilk väljastpoolt kõlakoda, kus kiputakse vahel eelarvamuslikult andma liiga ennatlikke hinnanguid. Mitte et Elo Kaalep oleks kuidagi kultuurikauge inimene või uus tulija: ärksa kultuurikriitikuna on ta kirjutanud tervele reale väljaannetele nii teatrist, kirjandusest kui ka haridusest. Uus on aga ta koostöö Sirbiga, kus tal ilmus 2024. aastal kolm filmiarvustust: mängufilmidele „Elu ja armastus“, „Mo mamma“ ja „Vari“. Lood leidsid elavat vastukaja ning oli näha, et Kaalepi laiemale kultuurilisele pinnasele laotud analüüs võib evida konstruktiivset kriitikat seal, kus mõni teine tagasi põrkaks. Samuti on ta vaba filmivalla tegijatega seotud kontekstist ning tema arvustustes on kesksel kohal konkreetsemalt filmitekst. Üks aspekt, mis kahjuks kriitikas kipub kuhtuma, ongi filmianalüüs ise, sest meediaväli toodab nii suures koguses sisu tegijate, kaadritaguse ja filmiga ühel või teisel moel seonduva kohta, et aeg-ajalt tekib kiusatus seda kõike lugejale vahendada, mistõttu filmist endast on juttu üsna vähe. Kaalepi arvustused on seetõttu filmile keskendumisel heaks eeskujuks.
Elo Kaalep on andnud oma lugudega panuse sellesse, et film ja filmikriitika ei getostuks, ei muutuks nn suureks üksiklaseks, nagu ütles Lennart Meri, ja oleks noorema vennana võrdselt vastu võetud teiste kunstide seas. Eks selleks ongi vaja kriitikuid, kes näevad kambriseintest kaugemale.
TRISTAN PRIIMÄGI
Oodates Tammsaare Naist
Lilled kõigile emadele ja tütardele
„Varju“ ei päästa isegi Juhan Liiv
