Maurice: Ainult paar korda antaksegi seda võimalust, Tommy. Üldse terves elus. Ei ole nii, et võimalusi antakse lõpmatult. Kaks-kolm korda kõige rohkem. Kui õnneks läheb, siis tunned, kuidas kõik jookseb iseenesest paika. Ilma igasugu tsirkuseta. Tsirkus, see kurat on ainult debiilikutele. (Paus) Nii lihtne see ongi. Elada nüüd ja praegu. (Paus) Tommy. (Conor McPherson, „Öörändurid“)

Iiri dramaturgia on lavastaja Üllar Saaremäed paelunud järjekestvalt, lavastusi nüüdseks üksteist, kui arvata nende sekka ka iiri juurtega Eugene O’Neilli kolm lavateksti: „Pikk teekond koju“, „Anna Christie“, „Pikk päevatee kaob öösse“. William Butler Yeatsi loomingust sündis luulelavastus „Müstilise roosi poeet“. Martin McDonaghi näidendite lavastusi on Saaremäel neli, Leenane’i triloogia ning „Viimane võllamees“; Conor McPhersoni omi Rakvere teatris kolm: „Teisel pool“ (2008), „Meresõitja“ (2012), tõsi, too lavalugu jääb kirja trupi rühmatööna, ja nüüd „Öörändurid“. Selle McPhersoni näidendi (originaalpealkirjaga „The Night Alive“) lavastas 2016. aastal Vanemuises Tiit Palu, tema tõlgendus jäi mul nägemata.

„Öörändurite“ esietendusel püsis publik Rakvere teatri suures saalis küllaltki reserveerituna, teises vaatuses kontakt lava ja saali vahel õnneks elavnes. Ent just esimene vaatus käivitas minus jahmatava assotsiatsioonitulva, mitte just suisa déjà-vu-efekti, aga ega palju ei puudunud ka. Nimelt meenus elavalt Harold Pinteri „Majahoidja“ (Mati Undi lavastus Rakvere teatris, 2001–2016). Iseäranis rabavalt haakusid „Öörändurite“ kentsakaima tüübi Kennethi (Rainer Elhi) absurdsed teksti-iilid ja füüsisesööstud „Majahoidja“ Micki-nimelise tegelasega, kuigi Mick oli Kennethiga võrreldes täitsa illikuku vennikene.

Lavastaja Saaremäe on korduvalt toonitanud, et näidendid „Teisel pool“ ja „Meresõitja“ on McPhersonil läbivalt müstilise pingeväljaga: üks hapra haldajate tee, teine inimnäolise kuradi kaudu. See eelteadmine autori isiku­pärast õhutab tahes-tahtmata saladuse­ootust. „Öörändurid“ aga algab tavapärase suhteloona, näib karmilt proosaline, et mitte öelda olmeline. Kui ainult … ei oleks neid unenägusid, nagu tõdes juba prints Hamlet. „Öörändurite“ tegelased vaatavad nii halbu kui häid unesid.

Teises vaatuses hakkab tasahaaval süvenema aimus, et pealispinnal nõnda argiste sõnade all liigahtab sootuks kummalisemaid tähendusi, et siin püütakse leida ja hoida tasakaalu öö ja päeva, une ja tõeluse piiril. Kõige põhjatumaks tekstikohaks kujuneb lõpu eel Doci (Madis Mäeorg) jõulupühalik unenägu, kuhu kuulub ka originaalne musta augu, aja ja jumala seostamine. „Oli see alles üks jõrm unenägu sul,“ arvab peategelane Tommy (Margus Grosnõi). Vaatasin järele, mida täpselt tähendab murdesõna jõrm: segane, uimane. „No jah,“ kohmab Doc reipalt vastu, kuigi talle ei ole nähtud uni põrmugi jõrm, vastupidi, kingib hoopis selginemise ja tasakaalu võimaluse.

Tegelasi on näitemängus viis. Tommy, kelle ümber kogu trall käib, mõjub Margus Grosnõi kehastuses vägagi lavastaja Saaremäe veregrupiga mehena. Seda enam et lavaversioonis on hoogsalt võimendatud Tommy kirge muusika vastu. Kui näitlejad Saaremäe ja Grosnõi on olnud lavapartnerid, muudab dueti huvitavaks just kontrast, olgu nad laval siis Cyrano ja Christian (Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“, lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere teater 2006) või Suumani Sassi kaks mina luulemängus „Kuulus on kummaline“, kunstniku ja luuletaja Aleksander Suumani elust ja loomingust (dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste, Piibe teater 2024). Tommy rollilahenduse puhul tekib kiusatus väita, küll kerge muigega, et Grosnõi lavalises olekus on kas liiga palju või hoopis liiga vähe Saaremäed, kuidas võtta. Seejuures ei ole siiski tegemist paroodiaga, näitleja on lihtsalt vastuvõtlikuna viibinud lavastaja mõjuväljas. Eks aeg näita, mis suunas Grosnõi lavaelu Tommyna etenduste vältel edeneb. Kõige huvitavam ses lavaloos ongi žanri pidev prognoosimatu võnkumine, seda nii näitlejatele kui vaatajatele. Sellise mängulaadi hoidmine eeldab kogu ansamblilt väga täpset rütmitunnetust.

Juhuse (või siiski saatuse?!) tahtel Tommyga kohtuva Aimee rollis on Laura Niils, kes mänginud Rakvere teatris järjest mitu plikaohtu naist („Karge meri“ – Kelli Lund; „Lahkumine“ – Deidre; „Tsikaadide aeg“ – River Rainer), neis võib märgata erisuguseid tahke, aga ka omajagu ühisosa. Intervjuus esietenduse eel mainis Niils, et Aimee on „saanud päris korralikult elu poolt räsida“. Nii ta vangubki visama lootuse ja tumedama meeleheite piiril. Aimee öine arutlus enesetapu võimalusest on üks neid tekstikohti, mis finaalis küsivalt kummitama kipub.

Juba mainitud Kenneth on Rainer Elhil kameeleoni kombel transformeerunud, üllatav roll oma groteskse kiivas kehakeele ja hõljuva liikumisjoonise, iselaadse miimika ja kõnemaneeriga. Oleks nagu naljakas, aga kohemaid on ka tõsiselt hirmutav sell, iga viivuga aina võikam psühhopaat, kellega ei tahaks ühte aegruumi sattuda.

Kaks tegelast on näitlejatöödena kõige isikupärasemad, kumbki omal kombel terviklik ja paradoksaalsel moel sümpaatne. Madis Mäeorg, leidlikult ja peenelt ümberkehastuv näitleja, on seekord üdini heasoovlik Doc, ühtaegu lihtne ullike ja hämmastavate mõttekäikudega geenius. Südamliku, delikaatse ja osavõtliku huumoriga loodud roll. Ainuüksi Doci kirjeldus, kuidas ta joogatunnis „natuke päriselt leviteeris“, mõjub sedavõrd usutavalt, et kujutluses tahaks meeleldi koos temaga õhku kerkida. Üks vaimukamaid, hästi tragikoomika piiri tajuv moment on Tommy ärritusepuhang, kui ta ilmast ilma ilmuvale ja tüütuks muutuvale sõbrale Docile kirglikult etteheiteid teeb: „Mis sul häda on? Nagu kuradi kivi sa ripud mul kaelas kogu aeg …“ Puändina selgub, et Doc pole Tommy ahastusetiraadi isegi kuulnud, ühel hetkel ilmub ta jälle rõduuksele ja hõikab lahkelt naeratades: „Mida?“ Tõesti-tõesti, oma elu keeruliseks või lihtsaks elamine on paljuski ikka inimese enda teha.

Tarvo Sõmer mängib onu Maurice’i, kes olnud Tommyle isa eest ja kelle katuse all Tommy ka täiskasvanud mehena siiamaani elab. Maurice on pärast naise ootamatut surma üksildaseks jäänud vana mees, kelle näilisest flegmatismist murrab läbi kord kibedus, kord kurbus, aga ka inimlik mõistmine, oskus rahuliku veendumusega sõnastada elu lihtsaid põhitõdesid. Ootamatult puhkeb Maurice laulma ooperi­aariat „La donna è mobile“, adresseerituna Aimeele aimub ses teiselaadne, rafineeritum alltekst kui McPhersoni näidendis šlaagris „Don’t ever leave me“.

Kui vargsi mõelda varjatumale müstilisele poolele, siis kujunevad Doc ja Maurice justkui liitlasteks, isemoodi kaitseinglite või saatusesaadikute duoks. Lõpuks määrabki Tommy elu­valiku ju Maurice – nojah, juhul kui lõpp ikka on selline nagu näib …

Kui dialoogis Aimeega tuleb jutuks oma elule otsa peale tegemine, ütleb Tommy: „Aga siis jälle hakkad mõtlema – aga teised, mis nendest saab … Äkki neil ikka on sind vaja? Saad aru?“

Kunstnik Ketlin Saaremäe loodud lavaruum paistab esmapilgul ülemäära esteetiline, Tommy lohakat elustiili arvestades liigagi ontlik – ent kas ei kinnita seegi, et majaperemehe Maurice’i, ilmselt aga ennekõike tema surnud naise Maura loodud kodutunne on ja jääb alles. Pilku püüavad klaasveranda vitraažid ja kuidagi kohatu lühter laes, tasahaaval tekib just sedakaudu seos kirikuga, toetades salamahti sugenevat vertikaalmõõtme aimust.

Kuidas mõista ja mõtestada lavastuse finaali, jääb iga vaataja hooleks. Autoril on pikas lõpuremargis lause: „Algul Tommy ei ole kindel, kas see kõik on ilmsi.“ Algul? Aga pärast? On see kõik unes või ilmsi? Ja on selles üldse küsimus?

Doc: No jah, tuleb välja, et kui inimene sureb, siis ta ise ei saa arugi, et ta on surnud! Lihtsalt on selline tunne nagu oleks äkki … kõik nagu peab. Et nagu korraga kõik jookseks paika.

Tommy: Ah soo, aga siis on väga hästi ju.

Doc: No jah!