Kui midagi Eesti kinos igal aastal oodata, siis on see dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood“ uus hooaeg. Miks? Eks ikka seepärast, et enamasti käsitletakse eestlaseks olemise ja Eestis elamise üldisemat kogemust eri perspektiividest, millele lihtsurelik muidu nii lihtsalt ligipääsu ei saa. Iga filmi pikkus on ca 30 minutit ja filmide vältel lahatakse peale kõige muu identiteediküsimusi, võetakse ette ühiskonnas maha vaikitud teemad ja keset vohavat metsa jõutakse koguni ökosemiootiliste ülestähendusteni. Teemadeüleselt toonib õhustikku sinimustvalge helk, mis meid kõiki loodetavasti ühendab.

Printsess herneteral ja nukker proteiinišeik

Portreefilme on tänavu kaks. Üks neist, Eva Kübara ja Villem Roosa „Kõlab nagu muinasjutt“ võtab vaatlusse (hetkel) eesti ainukese foley-kunstniku Anna-Maria Jamsi professionaalse teekonna piiratud aja jooksul. Foley on üks vähem tuntud filmitööstuse valdkondadest – helitöötlusprotsess, mis reprodutseerib argihelisid, et film või seriaal oleks realistlikum ja elavam. Näiteks kõnnib kruusateel pikk tüse mees kõrgetel kontsakingadel – kontsade heli aitab luua Anna-Maria, kes koos lindistaja Joonasega salvestab stuudios kõpsuvad sammud. See on nüüd küll häbiväärselt pinnapealne selgitus, mida see ala endas hõlmab. Hea töö argihelidega annab filmile sensoorset lisandväärtust, aga halb võib lõhkuda pildi ja heli vahelise dünaamika. Vahe on tõenäoliselt igaühele märgata, iseasi, kas seda osatakse heliefektide arvele kirjutada. Kui muidu on kohalikud filmitegijad käinud foley-kunstnikke noolimas põhjanaabrite juures, siis viimased paar aastat on Eestis kvooti täitnud Anna-Maria ihuüksi. Seda kapseldunud poolglamuurset „üksildust“ on püütud umbes aasta jooksul Anna-Mariaga kaasas käies. Filmist tuleb kenasti välja vabakutselise kultuuritöötaja elu muutlikkus. Kui loo alguses plaanitakse koos Ivo Feldiga luua Eesti esimene foley-stuudio, millele isegi ruume otsitakse, siis filmi keskel kerkib esile Berliinis töötamise võimalus. Lõpuks otsustab Anna-Maria pageda hoopis Portugali metsade vahele, kus ta tänapäevani tähtajatult töötab. Pidu läbi, Eesti foley’ta. Selline see magus-morbiidne lugu ongi. Laiemas plaanis käsitletakse kodust lahkumist, eelkõige seda, kuidas Eesti jääb ilma andekatest noortest, kes lähevad välismaale paremaid võimalusi otsima. Kurb, et see aspekt annab filmile nukra tooni. Jams, kes muidu on tuntud positiivse suhtumise poolest, näib filmis olevat elust väsinud ja pettunud. Ometi pole pettumiseks ju põhjust! Eestis oleks talle tööd rohkem, kui teha jõuaks ja välismaalt tuleb pakkumisi igast nurgast. Vägagi privilegeeritud positsioon kultuuritöötajale aastal 2025.

* * *

Kuigi „Kõlab nagu muinasjutt“ on olemuselt mõruvõitu, ei küüni see selles plaanis ligilähedalegi Madis Reimundi „Andrusele“. Antsla lähistel Rimmi külas on kurikuulus Triinu baar ja üks väike Coop, mille longero-lett on suvekuudel alati tühjaks ostetud. Antslas elab ka endine odaviskaja ja olümpiavõitja Andrus Värnik. Tuleb tunnistada, et režissöör Reimund on oma aja kangelasele lähenenud austusväärse empaatiaga. Sõnakas Värnik, kes on hiilgeaegadel meediaga omajagu sõnelusse sattunud, lubab kaamera esimest korda üle pika aja oma elu intiimsemate külgede ligi ning räägib avatud kaartidega elu hetkeseisust. Maailmameister on naasnud vanematekoju ja tegelenud muu hulgas ka noorte kasvandike treenimisega. Montaažiga vastandatakse tabavalt hetki Andruse minevikust ja olevikust, maalides kibeda kontrasti inimesest, kellel oli justkui kõik olemas, ja näidatakse, kui vähe on selleks vaja, et kõigest ilma jääda. Jah, ei saa midagi muud öelda, kui et vanemat, tunduvalt musklilisemat Värnikut on kurb vaadata. Eriti läheb hinge tõdemus, et justkui „kõik kaotanud“ spordilegend otsib tänapäevani armastust. Filmis kõrvutatakse Värniku aastate­tagune tõdemus, et pole veel seda õiget leidnud, oleviku Värniku samasuguse ütlusega, et otsib endiselt seda üht ja õiget. Film muutub kaks korda trööstitumaks ega jäägi üle muud kui seda tõsiasja möönda ja kahjurõõmu tunda. Sellegipoolest pole Andruse elu katastroofiliselt kohutav. Ta sõidab mersuga ringi ja paistab olevat kainuse kaudu sisemise rahu üles leidnud. „Andrus“ on õnnestunud lugu inimeseks olemise haprusest, ja see, et kunagine odaviske maailmameister on jõudnud samasse kohta, kus ta oli enne spordikarjääri, pole halvakspandav. Lihtsalt selline on elu ja asjade kulg, mis kuuldavasti loksutab kõik niikuinii paika.

Ood väikestele onudele ja hallile passile

Tänavuste lugude seas on kaks sellist, mis keskenduvad rohkelt kõneainet tekitanud rahvusküsimusele. Vene-eestlased ja eesti-venelased on lahendamas igihaljast lõimumisküsimust Indrek Spungini suvises filmis „Kodustatud venelased“, kus tulipunktis mõned vene päritolu, kuid Eestis üles kasvanud ja siinses kultuurisfääris tuntud tegelased. Sotsiaalpoliitilisest perspektiivist on väga huvitav näha tuntud isikuid, nt luuletajat ja koreograafi Sveta Grigorjevat, räpparit Gameboy Tetrist (kodanikunimega Pavel Botšarov) ja Paavli Kultuurivabriku eestvedajat Roman Demtšenkot rääkimas oma kogemustest, kuidas on olla vene rahvusest ja üles kasvada Eestis. Venelastes kodutunde tekitamise kohta arvab Gameboy Tetris, et kui anda venelastele vene jõulud, siis tooks see inimesi lähemale, kirjanik Andrei Ivanov aga nendib, et rahvus on sama rumal mõiste nagu nimi või nina ja tänapäeval saab mõlemat muuta, nii et miks mitte siis ka rahvust käsitleda voolava nähtusena sellest liialt kinni hoidmata. Põneva kontrasti loob disainer Andrei Jakovlevi tähelepanek, et peab oma emotsioone ja temperamenti taltsutama, et eestlaslikku malli sobituda. Teema on suur ja lai ning kolmkümmend minutit lühike aeg, et konkreetseid vastuseid pakkuda. Mõneti on Spungini idee vestelda ühiskonnas tuntud inimestega kaval, sest tavaliselt huvitutakse kuulsuste puhul kollasest informatsioonist. Juhusliku eesti-vene rahvusest inimese kaasahaaramine Ümera keskuse kõrvalt või Kaubamaja toidumaailmast võib mõjuda eesti vaatajale punase rätina või olla lihtsalt igav. Mõni eestlane loeb Grigorjevat, käib Gameboy Tetrise kontserdil ning teab, et Paavli kultuurikeskus on üks vähestest säilinud alternatiivskeene kontserdipaikadest. Kui isik juba meeldib, pole tuntud inimese puhul rahvus oluline. Seega on loogiline, et nende kaudu jutustatakse seda konkreetset lugu. Ootamatuna mõjub filmi lõpetav eksperimentaalne lõik, milles Indrek Korneli kehastatud tantsija ekspressiivselt 1999. aasta ÕSi jõuluroa kombel ära sööb ja seejärel kekseldes lõputiitritesse tantsib. Iseenesest spunginlikult punk lõpunoot, mis pakub kogu ainesele kontekstivälise lisandväärtuse. Ometi ei tea, kas stilistiliselt on see üleminek kuidagi põhjendatud.

* * *

Pisut tundlikuma sissevaate venelaste küsimusse pakub Margus Jõemäe „Narvas kinni“, mille keskmes on Narvas tegutsev bänd Pale Alison ja noorte bändiliikmete Eestis elamise kogemus. Kui käsitleda Jõemäe ja Spungini lugusid sõsarfilmidena, siis pakuvad need kena kontrasti eesti-vene päritolu kultuuritegelaste positsioonidele: „Kodustatud venelased“ keskendub juba nime teinud vene päritolu kultuuritegelastele, „Narvas kinni“ aga neile, kes pole laiema tuntuseni veel jõudnud. Ühise motiivina on teemaks kodakondsus ja identiteet, mida näidatakse mitmest perspektiivist. Üks murekohtadest on endiselt sünnijärgne hall pass, mida muuta ei saa. Gameboy Tetrisele on hall pass üks probleem, miks venelastel ei ole Eestis kodutunnet, ja hall pass on ka bass­kitarristil Pale Alisonil, kelle isa kirjeldab filmis üksipulgi võitlust poja identiteedi eest. Filmi juhtfiguur on vägagi sümpaatne Jelizaveta, kes on üritanud sisse saada Eesti teatri- ja muusikaharidust pakkuvatesse koolidesse, kuid pole suuresti keele tõttu seni edu saavutanud. Jah, tal on aktsent, kuid vähemalt on noores inimeses tahtejõudu, mis loodetavasti kunagi sihilegi viib (pärast filmisündmusi olukord muutus – toim). Teisalt kujutab film keerulise nooruse spetsiifilist tahku väga originaalselt. Filmis ei domineeri poliitilised liinid, mille kaudu üks või teine end õigustada üritaks ning see on juba iseenesest sellise situatsiooni kujutamisel värskendav. Pakutakse, teemat arvestades, ebatavaliselt puutumatut ülevaadet dilemmasse, millega arvukad noored vastamisi seisavad ning mille lahendamiseks pole õiget valemit veel selgunud. Nagu bändiliikmed möönavad, on Narvas eesti keeles suhtlemine haruldane ning linnast lahkumine samuti raskendatud. Sellega pakub film spetsiifilisemat mõtteainet teemasse, mida muidu kiputakse paratamatult üldistama.

Skeened ja tabud

Pikema versiooniga ka kinodes jooksnud „Eesti rula lugu“ pakub kerge lõbusa sissevaate ühe alternatiivkultuuri sümboliks saanud subkultuuri lühiajalukku. Režissöörid Ivar Murd ja Taavi Arus on arhiivimaterjalidest kokku riisunud XX sajandi kodumaa rulavõistlused ja lisanud peaaegu kronoloogilises järjestuses rulaloo kulgemise meie kaasaega, kui liitutakse noorte sõitjate reisiga rulaparadiisi Barcelonasse. Ääretult tore, et režissööridel on filmis meeles käsitleda rulalugu ka läbi naissoo silmade, seda nii ajaloos kui olevikus. Mõnusalt vahelduvat tervikut pakkuval filmil on kõigist 22. hooaja „Eesti lugudest“ kõige eristuvam autoripositsioon, seda nii montaažilt kui rütmilt. Filmis on väga selgelt tunda Murdi montaaživõtteid ja oskust teemasid vahetult kujutada. Nagu filmitegijad ka Artises toimunud esilinastusel ütlesid, on see vaid väike fragment kogu materjalist, mida on alati liiga palju. Samuti võib öelda nii kinoversiooni kui „Eesti lugude“ formaati mahutatud lühema filmi puhul, et oskus vaatajat paeluda säilib. Imekombel vaataks seda veelgi pikemana.

* * *

Eesti filmis käsitletakse tabuteemasid vähe. Nüüd on kord jõudnud Elisabeth Kužovniku lühidokini „Suhkur“, kus portreteeritakse pussyriotlikult seksitööstuse ilminguid ning selle positsiooni Eesti ühiskonnas. Teema on iseenesest ju väga intrigeeriv ja universaalselt kõneainet pakkuv ning resoneerib ka Cannes’i Kuldse Palmioksa ja parima filmi Oscari võitnud „Anoraga“*, kus samuti rõhutatakse seksitöö normaalsust. Siinkohal võib ka väita, et teema on pooletunnise filmi jaoks liiga lai. Kõige alus on siiski seksitöö piiride määratlemine ja igavene küsimus: kas naise positsioon saab olla täielikult autonoomne, kui eesmärk on mehe rahuldamine? Valdkonnasiseste ja -väliste inimeste arvamusi on mitmesuguseid. Ööhämaruses intervjueeritavad avaldavad arvamust, mis on üldiselt negatiivse konnotatsiooniga. Huvitaval kombel on nende hulka sattunud inimene, kellel on isiklik kogemus seksiteenuse osutamisega. Tema lugu on aga võrdlemisi sünge. Filmist jääb mulje, et maailma vanim amet on endiselt tabu suuresti seetõttu, et seda katab saladuseloor. Seksiteenuse osutajad on nagu vabamüürlased, kellest on avalikkusel tekkinud oma müstifitseeritud arvamus. Tõenäoliselt pole see teenusepakkumine tegelikkuses nii huvitav ja suurt diskussiooni ei vääri. Sellegipoolest on „Suhkur“ ilmselt ainuke tänavustest filmidest, millest võiks välja kujuneda pikem, põhjalikum ja läbimõeldum dokumentaalfilm.

Üksikud hundid

Muinsuskaitse ja konserveerimine on alahinnatud erialad, mida on võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias. Oskus luua ja toota uut on paljudel olemas, aga katsu sa leida inimest, keda huvitab n-ö kellegi teise vana avastamine ja uueksloomine. Üks sellistest on värvikas professor, värske EKA rektor Hilkka Hiiop, tänu kellele režissöör Maria Uppini „Aja puudutus“ põnevaks osutub. Restaureerimise käigus avastatakse krohvikihi alt motiiv. Selgub, et motiivi taga laiub hiiglaslik kunstiteos, mis laiskusest kunagi kinni oli kaetud. Koostöös kaasrestauraatoritega algab kaheaastane töö viia teos puhtasse seisukorda, kusjuures filmist jääb mulje, et see on paari päeva küsimus. „Aja puudutus“ on restaureerimisprotsessi kajastus, kus näidatakse selle töö õrna ja tundlikku iseloomu ning ala ekspertide mitmetahulist teadmispagasit. Paraku ei leita vastust küsimusele, kes on maali autor, kuid baroklikud pepud, pruntis huuled ja pruunid silmad annavad vihjeid teose päritolu kohta. „Aja puudutus“ on üllatavalt põnev. Võiks ju arvata, et kolmkümmend minutit tapeetmaali aeglast puhastamist on igavusele ohtlikult lähedal, aga film sobib lühiformaati valatult ja annab ainesele täpselt vajaliku vormi.

* * *

Kaks põhjust, miks suve boikoteerida, on puugid ja sääsed. Maailm oleks tõesti parem koht, kui need parasiit­liigid leiaksid kiiremas korras tee punasesse raamatusse. Madis Ligema „Puugid või inimesed“ võtab vaatluse alla Eestis mõnevõrra ohtlikumad puugid, kes igal suvel värsket verd ihkavad. Haiglavoodis saab sõna näitleja Sander Rebane, kes oli nakatunud puugihammustuse tagajärjel nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi, minnakse tervise arengu instituudi viroloogia ja immunoloogia osakonna juhataja Julia Gelleri ekspeditsiooniga metsa puugijahile ning külastatakse puugipanka ja Ivo Uukkivi, kes kogus kampaania „Pane puuk posti“ üleskutsel tuhandeid puuke. Dokumentaalstseenide vahele mahuvad Aleksei Turovski sisse loetud lüürilised vahepalad puugi kujunemisest vastsest täisikka. Filmi lõpetab taas kontekstiväline segment, sest järsku saab loodusdokumentaalist „Ööülikooli“ episood. Šamaan ja psühholoog vestlevad keset metsa ohvrikivitaolise kogumi taustal inimpuukidest. Räägitakse inimestest, kelle otsa üks või teine on sattunud ja tsiteeritakse suisa Carl Jungi! Ega täpselt aru saagi, millest jutt käib, sest teema on suur ja aega vähe. Seega ei tea, kas see lühike klipp filmi tervikule midagi juurde annab. Filmi lõbusamaks osaks kujunevad viimased kaks minutit, kui mängu tulevad muusika ja lapsed. Marten Kuningas, Ligema ja nende lapsed plekkämbrisse tehtud madala lõkke ümber ja sellest üle hüppamas. Koos lauldakse laulu puugikontrollist ja sellest, milliseid kehaosi puugiohus üle kontrollida. See puugikontrollilaul on ainuke element, mis virvarrist eredamalt meelde jääb.

* * *

„Eesti lood“ on Eesti filmi üks väheseid järjepanu täituvaid varalaekaid, mis tihti ei pälvi väärilist tähelepanu. On omamoodi oskus luua 30 minuti pikkune film, mis oleks põnev, jäämata pinnapealseks. Suure teema käsitlemisel on oht jätta vaataja enamat soovima („Suhkur“, „Eesti rula lugu“), spetsiifilised teemad aga kõnetavad vaid teatud segmenti („Aja puudutus“, „Puugid või inimesed“). Kaks tänavust portreefilmi („Andrus“, „Kõlab nagu muinasjutt“) on 22. hooaja kaks kõige nukrama meelestatusega filmi. „Kodustatud venelased“ ja „Narvas kinni“ on teemalt vahest kõige tulisemad, ilmestades meeldival moel teineteist. Mõneti äraleierdatud teemad saavad uusi kihistusi ja filmid pakuvad täiesti uut perspektiivi. „Eesti lood“ tuletavad igal aastal meelde, et väärtfilm ei vaja tingimata suurt eelarvet. Et jõuda vaatajani, piisab empaatilisest pilgust ja vormitunnetusest. Žanriline ja temaatiline mitmekesisus teeb sarjast vajaliku kultuuripeegli, andes oma osa arusaamisse sellest, kes me oleme, mida endaga ja endas kanname.

* „Anora“, Sean Baker, 2024.