Sofia Halliku, Merlin Meremaa, Darja Popolitova ja Hanna-Maria Vanaküla näitus „Sümptom“ EKA galeriis kuni 29. X, Anna-Maria Saare näitus „Säilimisest ja säilitamisest“ A-galeriis 16. IX –10. X ja Maria Valdma näitus „Ära“ Draakoni galeriis 19. IX – 8. X.

Kuni oktoobri lõpuni on Eesti Kunstiakadeemia galeriis vaadata noorte ehtekunstnike Sofia Halliku, Merlin Meremaa, Darja Popolitova ja Hanna-Maria Vanaküla näitus „Sümptom“, kus käsitletakse selliseid suuri teemasid nagu elu, surm ja seksuaalsus. Tegemist on väga nauditava ja kõrgetasemelise näitusega, kuid sellegipoolest paneb muigama, kui täpipealt järgivad noored ehtekunstnikud EKA ehte- ja sepakunsti osakonna joont. Suured, sügavad teemad? Olemas! Ladinakeelsed teoste pealkirjad? Olemas! Poeetilis-filosoofilised saatetekstid? Olemas! Tumedates toonides teosed? Olemas! Üks ehtekunsti välistudeng ütles kord naljatamisi, et eesti ehe peab olema musta värvi ja sellel peab olema mingisugune kivi. Nii on. Nii Darja Popolitoval kui ka Sofia Hallikul on Kadri Mälgule pühendatud töö, nii nagu Kadri Mälk on pühendanud teoseid ehtekunstimaailma teistele vägevatele. Kõik on tehtud nii, nagu peab.

Hanna-Maria Vanaküla esineb näitusel jõuliste, suuremahuliste söestunud puidust ja vaigust ehetega. Eriti võimas on kaelaehe „Hedonism – viimane sild“ (2016, süsi, vaik, pigment, kumm, vask). Kummist paelaga, omamoodi robustsed ehted meenutavad Jorge Manilla loomingut. Vanaküla söestunud puidust ehetel on huvitavad läiked ja sätendused. Need on justkui kosmilist päritolu. Kunstnik on oma teoste saateks öelnud: „Seksuaalsus on keha ja naudingu sild. Iga nauding on loomupärane, kuid allumine valikuline, samuti nagu iga kannatus on pahe, kuid mitte igast kannatusest ei tule hoiduda.“ Kui tema söestunud puidust ehted siduda seksuaalsusega, siis see peab küll olema ürgne ja metsik naiselik energia, mis on ligitõmbav ja hirmutav – nagu kosmos.

Tugev seksuaalne noot on Sofia Halliku siledatel, puhta vormiga teostel. Need lausa kutsuvad katsuma ja mõnda neist võiks asjatundmatu pilk küll seksileluks pidada. Mõnede tema teoste vorm meenutab natuke Tanel Veenre kitsejalgadest, see tähendab ükssarve jalgadest, tööd „Ka paradiisis on talv“ (ükssarve jalad, puit, kunstvaik, hõbe, kosmiline tolm).

Darja Popolitova teostest jääb kõige rohkem meelde maagiline kaelaehe „Fazis XI“ (2015, kumm, obsidiaan, oksüdeeritud hõbe), mis on justkui nõiduslik kõikenägev silm.

Merlin Meresmaa kontseptuaalsed vormid „Hingetõmme“ (2015, klaas) jäävad üldmuljes natuke kahvatuks, esmapilgul need justkui ei sobi sellesse ansamblisse, kuid võib-olla ongi nende rolliks anda jõuliste ehete kõrval natuke õrnust ja õhku. Näituse praktilisele poolele võib ette heita, et teoste märgistamise süsteem on segane. Näituse külastaja peab sageli ise selgitama välja teose nime materjalide järgi.

Kuni oktoobri alguseni said ehtekunsti huvilised vaadata ka kaht huvitavat ehtekunsti soolonäitust: Maria Valdma ja Anna-Maria Saare oma. Maria Valdma näitusel „Ära“ oli peategelane meile juba eelmiselt näitustelt tuttav põlenud puit. Kahe valge diagonaalis seina vahel olid söestunud puidu tükid ning ühel valgel seinal mustad põlenud puidust teosed, mis on justkui juhusliku, sulanud vormiga, nagu pitser kirjal. Väga napp, puhas ja ilus näitus, kus oli esil nii ehtekunsti kui ka ruumi problemaatika. Tore nüanss oli ehete peitmine. Draakoni galerii näitus on ju tavaliselt läbi akna tänavalt näha, kuid Valdma väljapaneku puhul paistis esmapilgul vaid tühi valge sein. „Issand, kas näitus on juba maha võetud?“ jõudis jutt enne galeriisse astumist südamest läbi käia.

Ehete peitmisega oli tegemist ka Anna-Maria Saare näitusel „Säilimisest ja säilitamisest“. Sellel näitusel ei saanud teoseid niisama vaadata, sest tööd olid eksponeeritud karpides ja kastides, millega need näitustele saadetakse. See on põnev nüanss, sest paljudele on see ehtekunsti köögipool tundmatu. Ühtlasi lisas see aukartust ja põnevust, sest inimesed on teatavasti väga uudishimulikud. Ühel kingakarbil sai hõlpsalt kaane pealt võtta, et teost vaadata. Teisel karbil pidi paelad lahti tegema, et ehteni jõuda, ning kolmas eeldas suure puidust kasti lahtikruvimist. Näituse tegi huvitavaks see, et selle keskmes ei olnud teosed, vaid vaataja mõtted, kahtlused, tunded: „Appi, kui õudne, kui ma midagi ära lõhun! Need tööd on ju nii haprad! Ma loodan, et ma sõlmin selle karbi samamoodi kinni, nagu see enne oli“. Kõige huvitavam on muidugi puitkast, sest siin tekkis vaatajal tõsine dilemma, kas hakata kasti vapralt lahti kruvima või leppida kriipiva tundega, et ühte teost ei näinudki. Osaluskunst pole ehtemaailmas väga laialt levinud, seetõttu tundus see värske ja humoorika lähenemisena. Kõik kolm näitust on väga nauditavad, kuid kõige selgemini eristub isiku­pärase käekirja poolest Anna-Maria Saare näitus.