Sun Zi, Sun Bin, Sõja seadused. Klassikalisest hiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Märt Läänemets. Kaanekujundus Britt Urbla Keller, kujundaja Kalle Müller. Postimehe kirjastus, 2024. 375 lk.
Nüüdseks üle kahekümne aasta tagasi ilmus esimest korda eesti keeles Hiina sõjandusklassiku Sun Zi teos „Sõja seadused“. Kuigi tegemist oli igati olulise sündmusega, siis kahjuks ajaleheveergudel ilmusid teose kohta ainult üksikud lühikesed arvustused. 2001. aasta 16. novembril ilmus Eesti Päevalehes Linnart Mälli1 lühike ülevaade ja 2002. aasta 25. jaanuaril Sirbis Jaan Kaplinski veidi põhjalikum arvustus2. Mõlemad arvustused olid üldjoontes heatahtlikud. Kaplinski kirjatöös leiab koha ka kerge kriitika ja seda eelkõige seoses nn Mälli koolkonnas kasutatava eestikeelse terminoloogiaga. Kaplinskit häirivad näiteks sellised tõlkevasted nagu ’kulg’ (道 dao) ja ’õnnis’ (聖人 shengren). Samuti ei jäta ta väljendamata kerget solvumist, et raamatus pole mainitud tema 1997. aastal Vikerkaares ilmunud esseed teemal „Sun-zi, Hiina ja Nõukogude Liit“3, kus analüüsitakse asjatundlikult Sun Zi teksti ennast ja tõmmatakse ka laiemaid paralleele tänapäevaga.
Olgu neid raamatuarvustusi nii vähe kui tahes, fakt on see, et tegemist oli siiski Eesti orientalistikas märkimisväärse sündmusega, sest oli ju „Sõja seaduste“ puhul tegemist Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) algatatud sarja „Sõjandusvaramu klassika“ avateosega ning Sun Zi esimese teadusliku tõlkega eesti keelde. Tõlke esmatrüki ilmumise 2001. aastal ja täiendatud kordustrüki ilmumise möödunud aasta vahele jääb veel 2019. aastal Koolibri kirjastuse alt ilmunud lühike illustreeritud väljaanne pealkirjaga „Sõjakunst“4. Sun Zi „Sõja seadused“ koosneb tegelikult kahest raamatust – varasemast Sun Zi ja hilisemast Sun Bini sõja seadustest. On tänuväärne, et Läänemets võttis vaevaks tõlkida eesti keelde mõlemad. Varasem ja mahult üsna tagasihoidlik (ca 6000 hiina kirjamärki5) Sun Zi oli sõjandushuvilistele kindlasti mõne muukeelse tõlke näol juba tuttav, kuid mahukam ja kaotsiläinud osade tõttu veidi keerulisem Sun Bini raamat avastati alles 1972. aastal ja seda on seetõttu vähem tõlgitud.
Mis on selle teose põhisõnum ja ideed? Esiteks tuleks tuua välja mõned sarnasused ja erisused Sun Zi ja Sun Bini teoste vahel. Kuigi mõlemast tekstist leiab palju kattuvusi ja sarnasusi, siis üldistades võib nõustuda tõlkijaga, et Sun Zi on teoreetilisem ja rõhutab rohkem strateegiat ning Sun Bin on praktilisem ja tegeleb taktika küsimustega. Kuid mõlemad leiavad, et parim sõda on säästlik sõda. Sõda, mis leiab lahenduse juba enne lahinguvälja. Nagu on öeldud Sun Zi III peatüki 2. lõigus: „sellepärast ongi nii, et võita sajast lahingust sada, ei ole sugugi parim. Hoopis see, kui sundida teine armee ilma lahinguta alla andma, on parimast parim“ (lk 88) ning lisab järgmises lõigus „sellepärast on sõjas kõige tähtsam hävitada plaanid. Sellest järgmine on hävitada liidud. Sellest järgmine on hävitada sõjavägi. Kõige halvem on rünnata linnu.“ (lk 88) Selle lähenemise kokkuvõttena esitab Sun Zi taoistlikult kõlava mõtte, et hea sõdija sunnib „teise armee ilma lahinguta alla andma. Vallutab teise linnad ilma rünnakuta. Alistab teise riigi ilma aega viitmata“ (lk 89) ja „sellepärast pole vaja sõda alustadagi, ometi saab kõik enda kasuks pöörata“ (lk 89). See mõte resoneerub „Daodejingi“ III peatükis esitatud toimimatuse (wuwei) põhimõttega, et „toimi toimimata/ ning ei ole nii/ et ei oleks juhtimist“6.
Nii teose tõlkija ise kui ka arvustajad Mäll ja Kaplinski tõdevad, et muistses Hiinas peeti sõjamehi madalamaks kihiks. Läänemets kirjutab ajakirjas Sõdur, et Vana-Hiinat iseloomustab „kultuurisuundumus, kus tsiviilharidust ja -karjääri, võimekust luule, kirjanduse, kunsti ja muusika alal on hinnatud märksa kõrgemalt ja peetud „mehelikumaks“ kui relvade täristamist ja kangelastegusid sõjaväljal“7 ja lisab, et „sõduritekski võeti vanasti eelkõige hulguseid ja kurjategijaid, st mehi, kes mujale ei kõlvanud“. On juba Põhja-Songi ajast (960–1127) pärit hiina ütlus, et „hea mees ei peaks minema sõjaväkke nagu hea teras ei peaks saama naelaks“ (好男不當兵，好鐵不打釘).
Praeguses julgeoleku olukorras mõjub selliste mõtete avaldamine arvatavasti paljudele lausa kuriteona, kuid tolle ajastu Hiinas oli see täiesti mõistetav, sest valitsejad kartsid, et võimsad kindralid võivad sõjaväega võimu haarata, mistõttu vähendati teadlikult sõjaväe staatust ja propageeriti tsiviilametnike kultust. Siiski viis Songi riigi selline rahumeelne poliitika, mida tunti kui „kultuuri väärtustamine ja sõjaväe piiramise“ (重文抑武) poliitikat lõpuks Songi riigi allakäiguni ja välisvaenlaste vallutusteni.
Mis puutub aga taoistlikesse motiividesse, siis neid leiab tekstist hulganisti. Taostliku maailmavaatega seovad Sun Zi teksti vee kujundite, yin-yang’i dünaamika, tühjuse ja täiuse vaheldumise ning loomulikkuse ja muutuste tähtsustamine. Nii näiteks kirjeldab Sun Zi võidukat sõjaväge nagu tuhande küünra kõrguselt alla sügavikku tormavat koske (lk 98). Veelgi taoistlikumalt kõlab lk 111 kirjeldus: „sõjaväe kuju olgu nagu voolav vesi. Vesi hoiab eemale kõrgetest kohtadest, valgudes madalamatesse. Sõjaväe kuju olgu selline, et hoides eemale tugevatest kohtadest, annab löögi nõrkadesse kohtadesse. Vesi voolab maastiku järgi, sõjas tuleb võit vaenlase järgi.“
Peatüki lõpus võtab tõlkija oma kommentaaris asja kenasti kokku – „sõja kulg peaks olema sama dünaamiline ja paindlik nagu looduse kulg“. Loodusega seotud metafoorid on samuti raamatus üsna levinud. Näiteks head väejuhti kirjeldab Sun Zi kui kedagi, kes tugevdab võitlusvõimet ega sunni inimesi tagant, osates valida õigetele kohtadele õiged inimesed. Sun Zi ütleb: „Rakendades neid võitlusvõime heaks, viib ta inimesed lahingusse, nagu liigutaks puid või kive. Puude ja kivide loomus on selline, et tasasel maal on nad paigal, kallaku peal aga hakkavad liikuma; kandilised jäävad paigale, ümmargused lähevad veerema. Sellepärast on hea sõdija võitlusvõime samasugune, nagu selle oma, kes laseb ümmargused kivid tuhande küünra kõrguselt mäest alla veerema. See ongi võitlusvõime.“(lk 105)
Üks hiina mõtlemisele iseloomulik aspekt Sun Zi raamatus on ka „muutustele“ ja „püsitusele“ tähelepanu pööramine. VIII peatükis „Üheksa muutust“ kirjeldab ta põhimõtteliselt seda, et hea väejuht peab kogu aeg olema muutusteks valmis ja mitte liigselt lootma kindlatele tegevusskeemidele. Võime olukorraga kohaneda ja operatiivselt oma tegevust ja plaane muuta toob edu. Siinkohal meenub teise viljaka sinoloogi Margus Oti „Zhuang-Zi“ tõlke eessõna, kus ta kirjutab, et „hiinalikus tegutsemises johtuvad omadused suuremal määral olukorrast (olukord ise teeb vapraks või araks), st olukorras kätketud väga paljudest teguritest. Nõnda ei nõua hiina väejuht vaprust oma sõduritelt, vaid loob olukorra, kus neil on lihtne vapper olla, kus nad kalduvad vaprusele.“8
Linnart Mäll ennustas oma arvustuses, et „Sõja seaduste“ lugejaskonnaks jääb arvatavasti eelkõige ohvitserkond, samas rõhutades, et raamat on tõeliseks maiuspalaks ka igale rafineeritud intellektuaalile, sest hiina iidse kultuuri sära ei puudu sealt kaugeltki9. Kuigi Mäll ennustas arvatavasti õigesti, et Eestis jääb Läänemetsa tõlke lugejaskonnaks peamiselt ohvitserkond, siis maailmas on Sun Zi’ist inspireerituna avaldatud raamatuid väga erinevates valdkondades – alates suhte- ja äripsühholoogiast kuni päevapoliitikani välja. Muide, ka äsja USA 47. presidendiks valitud Donald J. Trump ja trumpismi üks peaideolooge Steve Bannon olevat mõjutatud Sun Zi mõttetarkusest10. Kas see vastab tõele või mitte, jääb juba igaühe enda otsustada.
Möödunud aastal kordustrüki ilmumise puhul on paslik küsida, mis võib olla põhjus, miks seda olulist teksti on Eestis nii vähe käsitletud. Minu arvates on peamine põhjus tõlkeraamatu erialane spetsiifilisus ja põhjalikkus. Märt Läänemetsa tõlgitud „Sõja seadused“ pole lihtsalt tõlge ühest Vana-Hiina kultuuri alustekstist. Tegemist on uurimusega, kus suurem osa sisust koosneb detailitäpsetest kommentaaridest ning põhjalikust saatesõnast. Kogu raamatut võiks siinkirjutaja arvates kasutada Vana-Hiina kultuurikursuse õppematerjalina. Lisaks põhiosale sisaldab raamat veel pikka ja põhjalikku sissejuhatust, kus antakse ülevaade ajastust, autoritest ja õpetusest endast. Ka leiab raamatust mõned olulisemad kaardid, pinyin’i hääldusjuhised, Hiina dünastiate ja ajalooperioodide tabeli ning põhjaliku kirjanduse loetelu. Tõlkija järelsõnas on juttu nii tõlkemetodoloogilistest probleemidest (terminoloogia, tõlke vormivalik jms) kui ka üldisematest küsimustest ja tõlke eesmärgist.
Raamatu lõpust leiab hulganisti abistavaid registreid, sh mõistete, hiinakeelsete sõnade ja väljendite, isiku- ja kohanimede ning Vana-Hiina tekstide ja kommentaaride registri. Siinkohal tuleb märkida, et uues trükis on kõik hiinakeelsed sõnad varustatud traditsiooniliste hiina kirjamärkidega ja foneetilisele transkriptsioonile pinyin on lisatud ka vastavad toonimärgid. Sellise mahuka tõlke puhul oli see kindlasti palju aega ja täpsust nõudev lisaülesanne. Tõlke eesmärgi kohta ütleb autor, et see „tõlge peab olema rakendatav samadel eesmärkidel kui originaal, s.o. tulevaste ja praeguste sõdurite ja ohvitseride harimisel, neile sõjateaduse põhimõtete ja sõjaajaloo õpetamisel.“ (lk 312) Kuid samas lisab, et „tõlge peab olema arusaadav ja loetav ka laiema sõja- ja kultuuriajaloo huvilise lugejaskonna seas.“ (lk 312) Need mõlemad eesmärgid on hästi õnnestunud.
Siinkohal on hea asuda ühe tõlketerminoloogilise küsimuse juurde: kuidas oleks õigem kõnealuse raamatu pealkirja tõlkida? Kas „Sõjakunst“ või „Sõja seadused“? Originaali pealkirjas on 孫子兵法 sūnzǐ bīngfǎ, mis sõna-sõnalt tähendab ’Sun Zi sõja seadused’. ’Sõjakunst’ tuleneb raamatu üldlevinud ingliskeelsest pealkirjast „The Art of War“. 2012. aastal ilmunud artiklis põhjendab Läänemets oma tõlkevalikut järgmiselt: „lähtudes teoses sisust, pidasin 法fǎ tõlkimist seaduseks õigustatumaks, kuna siin käsitletakse pigem sõjapidamispõhimõtteid, vastavaid seaduspärasusi ja vahendeid, mitte niivõrd sõjakunsti, mis seostub eeskätt võitluskunstiga“11. Laskumata detailsesse terminoloogilisse analüüsi, pean tõdema, et kuigi „sõja seadused“ on täpne ja autori poolt hästi põhjendatud tõlkevaste, võib see teemast kaugemat lugejat veidike eksitada. Võib-olla olnuks hea, kui raamatu pealkirjale oleks lisatud väike selgitav alapealkiri, näiteks „Sun Zi sõja seadused – raamat sõjapidamispõhimõtetest, meetoditest ja vahenditest“. Aga pealkiri pealkirjaks, tegelikult loeb ju raamatu sisu, ja inimesed, keda see teema tõesti huvitab, ei pööra arvatavasti sellele pealkirjale suurt tähelepanu.
1 Linnart Mäll, Raamat sõja seadustest. – Eesti Päevaleht 16. XI 2001.
2 Jaan Kaplinski, Hiina sõjakunsti eesti lugejale. – Sirp 25. I 2002.
3 Jaan Kaplinski, Sun-zi, Hiina ja Nõukogude Liit. – Vikerkaar 7/8, 1997.
4 Sun Zi, Sõjakunst. Tlk Märt Läänemets. Koolibri, Tallinn 2019.
5 Vrd mõnede teiste eesti keeles ilmunud Vana-Hiina tekstide mahtudega: „Pojalikkuse raamat“ 1840 kirjamärki, „Daodejing ehk Kulgemise väe raamat“ 5278 kirjamärki; Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi“ 15 962 kirjamärki.
6 Linnart Mäll (tõlkija), Lao-zi, Daodejing. – Loomingu Raamatukogu nr 27, 1979.
7 Märt Läänemets, Vanahiina sõjakunstist. Kes oli Sun Zi? – Sõdur 2 (25), 2000.
8 Zhuangzi, Zhuangzi sisepeatükid. Tõlkinud ja kommenteeritud Margus Ott. (Bibliotheca Asiatica.) TLÜ kirjastus, 2023, lk 39.
9 Mäll 2001.
10 https://www.vice.com/en/article/the-mixed-martial-philosophy-of-donald-j-trump/;
https://bigthink.com/politics-current-affairs/presidential-advisor-steve-bannon-loves-the-art-of-war/; https://thunderbird.asu.edu/thought-leadership/insights/sun-tzu-and-trump-doctrine
11 Märt Läänemets, Sun Zi „Sõja seaduste“ tõlkimisest: mõne põhimõiste analüüs. – KVÜÕA Toimetised, 16 (4).
