Kui uurida semantika valdkonda raamatukogus, siis leiab eestikeelse märksõnaga „semantika” või „tähendus” sildistatud tuhatkonna teose seast umbes poolsada. (On ka kitsamaid, nn seotud märksõnu, nt „polüseemia”, „seletus” vm.) Kõige rohkem on semantikast eesti keeles kirjutanud semantikaguru Haldur Õim, kes on uurinud ja õpetanud seda Tartu ülikoolis 1960ndatest peale. Tema 1974. aastal ilmunud „Semantika” tõukus toona deskriptiivse lingvistika pärandatud olukorrast üldkeeleteaduses, kus semantikal puudus oma koht, kus semantilised kaalutlused jäid väljapoole keeleteaduse piire, kuivõrd ei suudetud täita generatiivse grammatika ranget formaalse kirjelduse nõuet. Õimu raamat, mis ilmus 35 aastat enne tema õpilase Pajusalu oma, kirjeldab pöördelist etappi keeleteaduses, kui „tol ajal ülipopulaarne generatiivne grammatika oli sunnitud pöörduma tähenduste poole”, mida lõppkokkuvõttes ongi peetud järjekindla teadusliku semantika alguseks, nagu Pajusalu on selle kokku võtnud (lk 33, 35). Lisaks tol ajal trooninud komponentanalüüsile annab Pajusalu ülevaate ka teistest semantika meetoditest: semantilistest primitiividest, kontseptuaalsest ja freimisemantikast, prototüüpanalüüsist, küsitlusest.
Kuigi regulaarset leksikograafilist tööd on tehtud vähemalt kaks ja pool tuhat aastat, millest samuti võiks tähendusõpetuse algust arvestada, eelistab Pajusalu semantika algeks lugeda pigem Vana-Kreeka filosoofide arutlusi sõna tähenduse ja vormi üle, sest „semantika eesmärk on leida üksiktähenduste tagant semantiline süsteem”, tähenduste koosolu seaduspära (lk 34). 1990ndatel ja nullindatel on Eestis semantikat uuritud üsna tõhusalt. Võib julgelt kinnitada, et Pajusalu raamatusse on jõudnud sama hästi kui kogu eesti keele aines, mida kuni aastani 2009 on semantiliselt käsitletud: tuumverbid (Ilona Tragel), deiktikud (Renate Pajusalu), verbi ja noomeni püsiühendid (Kadri Muischnek), isiksuseomaduste sõnavara (Heili Orav), intellektuaalseid võimeid tähistavad sõnad (Larissa Degel), värvi- ja temperatuurisõnavara (Urmas Sutrop, Vilja Oja), emotsioonisõnad (Ene Vainik), kaassõnad (Ann Veismann) jm. Nende uurimuste varal on Pajusalu pidevalt laiendanud ka oma tähendusõpetuse kursust, mis ongi värske semantikaõpiku sündi suuresti mõjutanud ning sellele iseloomu andnud. Mõtiskledes oma- ja võõrkeelsuse vahekorra üle teaduses, on autor varem rõhutanud, et kuigi ülikoolistuudiumi pole kuidagi võimalik läbida ainult eestikeelsete materjalide põhjal – selleks on teadus liiga rahvusvaheline –, siis põhitõed peaksid ometigi olema omandatud emakeeles. „Sõnas ja tähenduses” on termineid selgitatud „inimkeeli”, keelenäited on kõik eesti omad: on tunda, et autori teksti toestab aastatega lihvitud loengukogemus ning näidete üle on õppetöös rohkesti arutletud. Lisaks üliõpilastele, kes saavad nüüd auditooriumis keskenduda semantilisele analüüsile, ning keeleteadlastele ja leksikograafidele, kes leiavad siit viimase aja tähendusuurimuste väärtusliku kokkuvõtte (tihti koos autori kommentaaridega), on raamat igati hariv lugemisvara igale just sõna tähendusest huvituvale inimesele.
