Vaadates sinu frotaažtõmmiseid kaljujoonistest, meenub Eduard Viiralti graafiline leht „Puulõike sünd”. Kordumiste ahel, pilt pildi sees on ju sama.
Võimalik küll, kusjuures kujundite kordumist kaljusel rannal võiks võrrelda altari või ikonostaasiga.
Oled käinud kaljujooniseid otsimas ja uurimas üle kogu Euroopa ning jõudnud välja ka Aafrikasse ja Aasiasse. Kas mõned paigad tunduvad sulle millegipoolest erilisemad kui teised? Kas Karjala on eriline?
Kõige rikkalikum esiajalooliste kaljujooniste koht on Lombardia Itaalias. Seal, Valcamonica orus, on säilinud umbes 350 000 kaljuraiendikujutist. Vanimaid neist peetakse 8000 aastat vanaks, nooremad on Rooma sõjameeste märkide ja kirjutistega.
Karjala on aga tõesti eriline. Äänisjärv, Valge meri, Koola poolsaar, Umbajõe Kanajärv (Kanozero) ja sealsed saared, Munajärv ja Munajõgi – kõik on erilised. Äänisjärve kaljujoonistel on kujutatud eriti palju veelinde. Tolle aja hõime võib nimetada veelinnurahvaks. Seal on loendatud ligi 1200 raiendit ja neist ligi pool on veelinnud: luiged, kaurid, pardid, haned, tundmatud linnud. Enamasti on neid kujutatud ujuvas asendis, mõnel ka ümar kõhualune. Sarnaste sümbolitena on kujutisi korratud nii ühel neemel kui ka erinevates paikades. Mõnes paigas on venitatud kaela: pea just nagu kaob kaljuprakku. Raiendeid on tehtud nii siluetsete kujutistena kui sõrmelaiuse kontuuriga. Olen ka ise proovinud kvartsiidikamakaga graniitkivile kujundit raiuda. Toksisin kivipinnale ühe väikese luige – oma esimese ja viimase raiendi. Kas uskuda või mitte, aga mu enesekindlus kadus, kui tol suvel igasuguseid õnnetusi juhtuma hakkas.
Kas erinevate paikade kaljujooniste vahel on ka sarnasusi?
Niisugused raiendid, mille keskel on sügavam auk, sarnanevad meie lohukividega. Aga kuigi näiteks ringide ja kaartega ümbritsetud lohud on iseloomulikud sümbolid Inglismaal, võib selliseid kujutisi leida nii Lõuna-Ameerikas kui ka Koola poolsaarel. Samuti Siberis ja Lombardias, või Aafrikas ja Karjalas. Pole võimatu, et info levis isegi ühe põlvkonna jooksul kaugete maade taha. Ühe Egiptuse uurija väitel korraldati muinasajal retki kokkupandavate laevadega Egiptusest põhja poole, et teada saada, kuhu kaob päike … Võib-olla käidigi maailma lõppu otsimas.
Alta fjordis ja Valge mere ümbruses kujutatud vaalaküttimise stseenid ja kõrgepardalised laevad on üllatavalt sarnased nendega, mis Koreas leitud kaljujoonistel.
Siberi kurgaanide hauakambrid meenutavad püramiide ja nende kohta on kogutud rikkalikult materjali. 2500 aastat tagasi seedripuust sarkofaagidesse maetute mumifitseerunud nahal on säilinud tätoveeringud, mille motiivid on sarnased kaljujoonistega nn hirvekividel.
Kuidas suhtud kaljumaalingutesse?
Samast perioodist Karjala kaljuraienditega on Soomes säilinud umbes 5000 aastat vanad kaljumaalingud ja neid leiukohti on juba üle saja. (Tollest ajast pole Soomes teada ühtegi kaljuraiendit). Esimese kaljumaalingute avastuse Soomes tegi aga helilooja Jean Sibelius, tänavu möödus sellest 100 aastat.
Kui neoliitikumi kaljuraiendite vanuseks on määratud umbes viis-kuus aastatuhandet, siis paleoliitikumi aja koopajooniste vanuseks LõunaUuralis on määratud radioaktiivse süsiniku meetodil umbes 15 000 aastat. Et Hispaanias ja Prantsusmaal tehti paleoliitikumi ajal koopajooniseid, on teada. Kuid neid on avastatud ka Lõuna-Uuralis. Baškortostanis, umbes 400 kilomeetrit Ufaast lõuna pool asub Šulgan-Taši koobas. (Teine, Jamazõ-Taši koobas asub Ufaast paarsada km idapoole.) Šulgan-Taši koopa seintel on kujutatud hobuseid, mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ja geomeetrilisi kujundeid. Koopa käikude pikkus kolmel tasandil on umbes kolm kilomeetrit. Sügaval kalju sisemuses on suur saal nagu metroojaam, ümberringi pilkane pimedus. Umbes viie meetri kõrgusel lae all on avaus ja sealt edasi ronides võib leida koopaseintelt kaunid maalingud mammutitega. Koopasuu lähedal on kujutis, mis meenutab justkui väravat või Äänisjärvelt leitud „Imeveski” kujutist. Uurali koopajoonised on aga Karjala kaljuraienditest umbes 10 000 aastat vanemad.
Soome uurija Pekka Kivikäs kirjutab oma raamatus laulvatest kividest. Kas sul ka mõni sellelaadiline kogemus on?
On küll. On ka niisuguseid kive, mis hakkavad kõmisema, kui puunuiaga kõvemini lüüa. Äänisjärve jooniste leiualal teame mitut omapärase heliga kivi. Neid võib kasutada nagu šamaanitrumme. Mõnes kohas loksub vesi kaldakalju pragude vahel ja tugeva lainetusega hakkavad kaljunukid kummaliselt kõmisema. Sel suvel avastasime Äänisjärvel ühel joonistega kaljupinnal väikese avause, mille all ilmselt suurem tühimik kõlakojana vastu kajab. Aga kui jooniste tegemise juurde tulla ja kujutada ette tundide kaupa langeva ja põrkuva kvartsiidist vasaraga tekitatud heli, siis selliste rütmide kõla võib omandada rituaalse tähenduse.
Kui palju loeb intuitsioon kaljujooniste otsimisel?
Eesti Muinastaideseltsi tegevust on ligi kolmkümmend aastat juhtinud Väino Poikalainen. Kui 1986. aastal leidsid Kadi Pajupuu ja Pilvi Klaassen „Imeveski” jooniserühma, ma tõesti uskusin, et sellel neemel on sambla all peidus veel jooniseid. 1987. aastal, pärast nädal aega kestnud otsinguid, ilmusidki välja suured luiged, põdrad ja muud kujundid ning jooniserühma keskel suure luige kujutis (diagonaal peast sabani üle nelja meetri). Neeme teiselt küljelt leidis Andres Kuperjanov väikese laeva ja luigekujutisi. Järgmistel aastatel leidsin neeme tipust veel mõned joonised, mida võiks ka ohvristseenina kujutleda. Meie poolt Luigeneemeks nimetatud leiukoht on Äänisjärve idakalda kõige põhjapoolsem ja tähistatud ka kaartidel venekeelse nimetusega Lebedinõi mõs. 2004. aastal aga sattusin leiuala lõunapoolses osas Peri neemel sellisele kivile, mis oli ilmselt jääminekuga kevadel õigest paigast kümmekond meetrit metsa poole nihkunud. Sellel oli põdrakujutis. Viimastel aastatel on Petroskoi arheoloog Aleksandr Žulnikov leidnud sealtsamast mahakukkunud mändide juurte alt veel kolm joonistega kivi. Uuematest leidudest kaks on viidud Petroskoi muuseumi. Äänisjärvel katkes kaljujooniste tegemine umbes 4500 aastat tagasi, kui vesi järves tõusis umbes kolm meetrit. Veepiiri lähedale tehtud raiendid jäid ligi 3000 aastaks vee alla, kuid säilisid seda paremini.
Oled uurinud ka kivilabürinte ja neid ise ehitanud. Missugune on sinu suhe kivilabürintidega?
Kivilabürindid on vanad kujundid. Neid võib leida ka kaljuraienditena, näiteks Naguans Lombardias, Galicias Hispaanias, Knowthis Iirimaal, Cornwalli kaljusein Inglismaal, Goas Indias jpt. Kivilabürindi teema on oluline Koola poolsaarel ja Valge mere Solovetsi saartel, Soomes, Rootsis, Norras. Eriline kivilabürint on Mustaviiri saarel Kotka lähedal. Eestis on hästi säilinud kivilabürint Aksi saarel: ehitatud kas 1848 või varem. Osaliselt on säilinud kivilabürindid veel Aegnal ja Hiiumaal. Rituaalse labürindi väärtuseks on, et kivid oma samblastes pesades kindla koha leiavad ja seal ka paigal püsivad. Kujundiliselt on leitud sarnasusi näiteks kalapüünisega, aga ka põdrasoolikatega.
Aksi saare eeskujul tegin oma esimese labürindi Viimsi vabaõhumuuseumi murule. Siis tuli 2006. aasta sügistorm ja ühe serva murdis meri endale. Uue labürindi loomiseks sai ette valmistatud killustikuga kaetud paik. Labürindi ava suunasin loojangu poole ja omal kombel pühendasin selle tookord päev varem toimunud helikopteriõnnetuses hukkunutele. Mõnevõrra suurema kivilabürindi tegemisel 2007. aastal Viinistul olid abiks aga rahvusvahelise graafikute konverentsi „Impact 5” delegaadid.
Eesti Rahva Muuseumi näitusel on viiteid ka Eesti kividele.
Meil on tähistatud 1700 väikeselohulist kultusekivi. Kui mõned lohud ehk on ka looduslikult tekkinud, siis suurem osa on inimese käega uuristatud. Mõnel kivil võivad ümarad lohukesed meenutada kujundeid – võimalik, et tähekogusid. Leidub ka kive, mille lohkude vahele on raiutud sirgjooni. Lohke on tihtipeale ka kivi külgedel, isegi allpool. See võib olla märk millegi tähistamisest või loendamisest. Võib seostada ka päikesekalendriga. Või viljakusmaagiaga. Sarnaseid sügavamaid lohke leidub ka Karjala ja Koola poolsaare kaljuraiendite vahel. Ja osaliselt võivad need olla jäljed hilisematest perioodidest, võimalik, et pronksiajast.
Kuid üheks üllatuseks on Lüllemäe Karula kiriku varemetes seintel paljandunud raiendid. Krohvi alt on välja ilmunud lisaks ristikujutistele ka kivi, millel kujutatud mehe- ja naisetunnustega figuure – ja peas on neil justkui linnumaskid. Kas on Karjala raienditele väga sarnase käekirjaga joonised tehtud kirikuseinale enne viimast krohvimist mõnisada aastat tagasi või kiriku ehitamise ajal, või on varasemate raienditega kivid kirikumüüri laotud, pole veel otsusele jõutud.
Uude konteksti asetatult tekitavad kaljujoonised uue mõjuvälja. Oled kasutanud kaljujooniste detaile digiteerides ka uusi värvilahendusi: mustal taustal punast. Mõtlen just seda ERMi näituse laeva ja vaala pilti.
Vaalaküttimise kujutised on iseloomulikud Valge mere Uikujõel. See tähendab, et koostöö oli hästi organiseeritud. Sarnaselt on kujutatud vaalapüüki ka Kanozero ja Alta joonistel. Isegi Äänisjärve kaljujooniste seas leidub vaalapüügikujutisi. On igasuguseid oletusi, mida erinevad kujundid tähistada võivad. Sarnasusi võib leida šamaanitrummidega või trummidel kujutatuga.
ERMi näitusel moodustavad kõik kolm alanäitust – Hans Ragnar Mathiseni puulõiketehnikas teostatud šamaanitrummide, tekstiilikunstniku Erika Pedaku „Tsitaat” ning sinu „Kiviaja graafika” huvitava koosluse ja siin jääb meelde ka kunstniku roll edastada sõnumeid ühest ajast teise. Sul on see tänavu juba kolmas näitus, kus on väljas kaljujooniste frotaažid.
Veebruaris toimus koos vene kaljujooniste uurijatega suur näitus Peterburis Maneežis. Koola poolsaare esiajaloo uurimine on elutööks sealsele arheoloogile Vladimir Šumkinile ja tema grupi poolt valmis näituseks ligi sada tahvlit materjalidega hiljuti avastatud kaljujoonistest Kanozero saartelt. Mind kutsuti osalema suurte frotaažtõmmistega, mida ma varem polnud sellises mahus ja täies suuruses eksponeerida saanudki. Lisaks mõnekümnele frotaažtõmmisele oli väljas ka umbes 150 fotot. Tallinnas oli suve lõpul Vabaduse galeriis väike isikunäitus pealkirjaga „Pärand”. ERMis Tartus on aga detsembri lõpuni avatud mahukas näitus „Kiviaja graafika”. ERM ile esitatud kolme näitusetaotluse teemad täiendasid üksteist ja avati hõimupäevade raames kolmiknäitusena. Norra saami Hans Ragnar Mathiseni puulõiketehnikas teostatud šamaanitrummide näituse maaletoojaks oli Mikk Sarv. Kolmanda näitusekomplekti „Tsitaat” autor on tekstiilikunstnik Erika Pedak, kelle algatusel näituseidee käivitus. Erika käis 1980ndatel Kaljo Põllu kaljujooniste ekspeditsioonil ning sai enda sõnul eluaegse emotsionaalse laengu just Valge mere kaljujoonistest. Näitusel tsiteerib ta kaljujooniste motiive õmblus- ning viltimistehnikas tekstiilidel.
„Kiviaja graafika” väljapanek sisaldab frotaažtõmmiseid Äänisjärve ja Valgemere Karjala, Koola poolsaare, Põhja-Norra, Inglismaa, PõhjaItaalia, Kesk-Siberi kaljujoonistest ja fotosid Lõuna-Aafrikast, Iirimaalt, Lõuna- ja Põhja-Rootsist, Soome kaljumaalingute leiukohtadest, Minusinski orust Hakassiast, paleoliitilistest koopajoonistest Lõuna-Uuralis, aga ka Eestimaa kividelt. On kõvemaid ja hapramaid kive, mida aeg kulutab. Muinasaja galeriide kaljudel on säilinud rikkalik pärand, sealhulgas on meile olulised ja erilised sõnumid salvestatud Eestimaa kividele.
