Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Kas järgmise 100 aasta jooksul saavad need küsimused vastatud?

Alustame päris algusest.

Soome-ugri maailmal puudub looja, see on tekkinud iseenesest. Siin puudub ka selgepiiriliselt sõnastatud eesmärk, kuhu inimene võiks jõuda – niisuguse sihi püstitamine tundub tarbetuna, elu ei nõua tingimata tähenduse otsimist ja mõtestamist. Selle poolest erineb soome-ugri rändamine paljudest teistest inimliku otsingu vormidest, lähenedes mõneti taoistlikule maailmatunnetusele.

Nõndasamuti puudub siin idee surmast – surnud elavad edasi lihtsalt teises kohas ja teisel kujul. Lisaks puudub selge vahe inimestel ja loomadel, kõik olendid toimetavad võrdsete partneritena. See on tasane minek ilma sunnita pärale jõuda, säilitades hoolikalt elujõudu.

Sellise pilguga vaadates on näiteks ka evolutsiooniteooria üpris soomeugrilik mõttearendus: isetekkimise loogika, elavate hingede omavaheline seotus ja maailma lõputu ringkäik, kus kõik toimib üha edasi igavesti muutuval kujul.

Soome-ugri maailmas on tähtsad esivanemad. Surnuid austatakse, neid peetakse meeles, nende käest küsitakse nõu ja palutakse abi. Kõik mõtted, mida mõtleme, on läbi käinud surnute peadest, meie kutsume seda kultuuriks. Sõnad, mida me kasutame, on läbi käinud surnute suudest. Ja viimaks on ka meie kehad valmistatud esivanemate luudest ja kontidest. Kui nüüd küsida, kus asub surnute kodu, siis meie ise olemegi nende koduks – umbes niisugune on soomeugrilase arusaam maailmast.

Seda teadmust järgides võime küsida: mis on Eesti, meie omailm? See on miski, millel puudub püsi, see ei ole ka eesmärk, mille poole liikuda. Eesti on maailma ürgne liikumine, jõe aeglane vool, kus lähevad loomad ja linnud, metsad ja maastikud, läheb inimene ühe iidse hõimu liikmena, meel täis surnutarkust. Me kõneleme pühadest asjadest.

Üheshingamine

Oleme taas ajaloo ristteel. Tee hargneb, ja meie ees on küsimus, millises suunas minna. Elame praegu läbi uue maailma sündi, kuid see arusaam kinnistub alles aastate pärast. Kuhu see maailm murdub, seda inimene veel ei tea. Keerulistel aegadel ja suurte küsimuste puhul on tark mõte pöörduda taas soome-ugri mõtteilma poole. Miks? Sest see on sündinud ja kestma jäänud keerulistel, sageli ränkrasketel aegadel – ja on osutunud tõhusaks suurte, üle inimese eluea ulatuvate küsimuste lahendamisel.

See, millele soome-ugri mõtteilm keskendub, on inimese elujõud. Elujõud on kõige alus. Milline see uus maailm on – seda soomeugrilane ei tea. Homse päeva sisse võib ehk näha mõni nõid, kuid mitte tavaline inimene. Teda ei huvita nii palju küsimus, kuhu me läheme, teda huvitab see, kuidas me läheme. See on rändamise kultuur, see aspekt pakub ugrilasele huvi. Sellest minekust sünnivad sellised mõisted nagu elujõud, usk ja aukartus. Need ei ole tuletatud mitte sihtpunktist, vaid kulgemise loomusest.

See, mille eest tuleb hoolt kanda, on eeskätt otsimise kirg – just nõndaviisi võiks määratleda elujanu. Saada selle kire läbi kergeks, tõusta õhku nagu hommikune vari, hoida alal iidset teadmist, et ka sedaviisi saab inimene minna. See, millest tahan kõnelda, on kerguse loogika. Kuidas minna nõndaviisi, täie teadmisega, kui ümberringi varisevad kaljurünkad? On’s see võimalik? Eesti vaevast ja eesti tumedusest on mõeldud palju, kirjutatud palju. Ent kes kõneleks meile eesti kergusest?

Kas minna vaevaga ja maadligi ägades, elukambrite mustad seinad selga varisemas, või saab ka kuidagi teisiti? Kuidas elada, kui meie ja tuleviku vahel lõriseb hundikoer, kui inimese hinge imbub ajaloo sünge paine? Kuidas tasakaalustada elamise raskust sellest samast elust sündiva helgusega? Niisugune on olnud küsimus, mida pidid lahendama meie soome-ugri esivanemad. Mõned leidsid vastuse. Mõned ei leidnud. Kuid ühes võib olla üpris kindel: üksinda ei jää inimene ellu, üksinda ei kõnni keegi läbi ajaloo. Linnud ja loomad, jõed ja järved, elavad ja surnud tulid üheskoos läbi nende sajandite.

Loodust ei saa lahutada kultuurist, soomeugrilasel pole sellist eristustki. Seepärast on üheshingamine imelise tähendusega sõna. Hingamine on tuleviku loomine ja see on peaaegu kõik, mida inimene saab teha. Hingata sisse. Ja siis jälle välja. Elu mõte on selles, et aidata maailmal hingata. Mis on maailma mõte, seda soomeugrilane ei tea. Tema usaldab lihtsat ja praktilist. Maailmahing tuleb jaotada üksikuteks hingetõmmeteks, nii on palju lihtsam. Kõik ülejäänu ilmub iseenesest ja selle pärast pole inimesel tarvis muretseda. Niisugune on maailma loomus. Niisugune on soomeugrilik elutunnetus.

Sel kombel on inimese hinge kergus seotud hingamisega. Hingame sisse. Siis hingame välja. See ongi hing, hingamine, pneuma. Hingamine ei tähenda midagi. Hingamisel puudub igasugune tähendus. Oleme kaugenenud algtähendusest ja see muudabki hinge raskeks.

Tänapäevase teadmise kohaselt pärineb kogu maailma loodus ühest rakust, mis tekkis umbes neli miljardit aastat tagasi. Nõndaviisi on igaüks meist hinganud uskumatult kaua, aegade algusest saadik, hingamise läbi ei ole eluniit kordagi katkenud, ühtegi hingetõmmet ei ole vahele jäänud. Iga hingelise selja taha jääb neli miljardit aastat evolutsiooni. See üheshingamine ongi Elu ime, maailmahing.

Ja nõnda võib ka Eestit määratleda üheshingamise kaudu: Eesti eksisteerib nii kaua, kuniks kõik hinged üheskoos hingavad. Vabadus on õnnis kergus, mis sünnib üheshingamise tundest. Kergus on kultuuri ürgsemaid vorme, see on üheshingamine maailmahinge iidses rütmis. Niisugune on soomeugrilase arusaam elujõust.

Eesti kultuuri- ja loodusimed

Kultuuriloolises vaates on Eesti praegu oma mõjukuse tipul. Kunagi varem pole eesti kultuur ja eesti teadus olnud maailmas nii kõrgel positsioonil kui praegu. Sama võib öelda ka majanduse kohta: keerulistele aegadele vaatamata pole Eestis kunagi nii hästi elatud kui praegu.

Samal ajal tuleb nukralt tunnistada, et Eesti loodus pole kunagi olnud nii halvas seisus kui praegu – see paradoks on jäänud sügavamalt lahti mõtestamata. Röövmetsanduse aastakümme on purustanud unistuse Eestist kui roheriigist või Läänemere rannal laiuvast biosfääri kaitsealast. Ega siin pole kedagi süüdistada, need on olnud riigi (kuigi mitte rahva) valikud, mis on olnud üsna sarnased teistele maailma riikidele. Eestil ei olnud selgroogu minna looduskaitses oma teed.

Sisuliselt on tegemist kurnamissõjaga: loodusel ei ole enam kusagile minna, samal ajal ei suuda kriitilise piirini kahanenud kooslused enam tagada inimesele eluks vajalikku toitu, õhku ja klimaatilisi tingimusi. Seda võiks kokku võtta kui sõda olemise vastu, kus inimkond hakkab ilmutama kurnatuse märke. Nii peab inimene praegu sõda kahel rindel: inimene inimese ja inimene looduse vastu. Maailm militariseerub ehmatavas tempos. XXI sajandi hirmud võib kokku võtta ühte lausesse: kolmas maailmasõda inimeste ja esimene maailmasõda inimese ja looduse vahel.

Ent mis on kõigel sellel pistmist soome-ugri pärandiga? Riigid on üha enam muutumas suurkorporatsioonide sarnaseks, see tähendab, et nad kaitsevad eeskätt majanduse huve. Inimene on muutunud inimkapitaliks, temast on saanud majanduse sisendväärtus. See mudel toimis aastakümneid suurepäraselt, sest ainult loll võinuks vabatahtlikult loobuda majanduse kasvuga kaasnevast õitsengust. Kuid siis äkki juhtus midagi: loodus sai otsa. Tekkis paanika. Vandenõuteoreetikud naersid selle välja, sest loodus ei või ju põhimõtteliselt mitte kunagi otsa saada. Teadlased vaidlesid vastu, et saab küll, ja lõid lauale Johan Rockströmi planetaarsete piiride kontseptsiooni. Vaevalt et tänapäeval leidub inimest, kes poleks seda mudelit vilksamisigi näinud.

Sõltumata sellest, kas inimene on looduse või majanduse usku (praegu need välistavad teineteist, lepitust ei ole), on kasvanud teadmine, et kuidagi oleks tarvis inimest ja loodust teineteisele lähemale tuua. Ja see mõtteviis saab pärineda üksnes kultuurist. Maailm otsib pakiliselt võimalusi, kuidas tagasi pöörduda alusväärtuste juurde, ilma milleta on täna raske inimeseks jääda, homme lihtsalt ellu jääda. See on usk pühadesse asjadesse, aukartus elu ees, kui järgida Albert Schweitzeri määratlust. Need ei ole ratsionaalselt mõõdetavad väärtused. Need on elu alusväärtused.

Ja siin peitub ka vastus küsimusele, kuidas saab meie imepisike rahvakild selle maailma vägevate vastu, kui meie sõjariistadeks on üksnes kindakirjad ja haldjakeel – eesti kultuuri aluspõhjas on need alusväärtused olemas. Mingi ime läbi on need ikka veel alles ja nende ühisnimetajaks ongi soome-ugri mõtteviis. Uku Masing tähendas kunagi, et moodsal ajal tegelevad kõik halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enam heade maailmade loomisega. Võtame selle suurepärase mõtte teejuhiks ja vaagime korraks, mis võiks olla eesti kultuuri tulevikuressurss.

Esmajoones sobiks selle allikaks eesti rahvapärimus, iseäranis loodususku puudutav osa. Eesti rahvaluulekogu oma vanade regilaulude, geoeepose ja looduslike pühapaikade pärimusega on maailmas eriline ja unikaalne.

Samal ajal tuleb tunnistada, et „Kalevipoeg“ on ka 150 aastat hiljem ikka veel rahvani viimata ja loodususu koha pealt mõistab enamik inimesi vaid käsi laiutada ega oska vähimalgi määral arvata, mismoodi võiks seal kajastuda XXI sajandi loodusmõte. Ka lennartmerilikud arutlused 10 000 aasta vanusest põliskodust pole tegelikult kusagile kadunud: tänapäeval sigineb üha rohkem andmeid, kuidas keel, kultuur ja loodus on üksteist vastastikku mõjutanud tuhandete aastate vältel. See on kujundanud siinsete inimeste mõtteilma ranna- põllu- või metsarahvale omase elulaadina. See eesti hingemaastike kaunis kolmainus on olnud üks eesti kultuuri põhijooni.

Eesti on väike puust maailm, tillukeste inimmõõtmeliste asjade pelgupaik. Kesk- ja Lõuna-Euroopa on ehitatud juba kivist, kõik on seal kuidagi massiivsem ja meie jaoks vähem kodune. Eesti identiteediloome on tugevasti maastikuline.

Sellised on meie varjulolevad kultuuriimed. Tuletame meelde ka mõned vähemtuntud loodusimed. Kõigepealt elu loomislugu: vanaaegkonna lagerstätte’d kuuluvad loodusloo paleontoloogiliste pärlite hulka, meie kivine pinnas on tõepoolest „elus“. Kuid siiani on puudu suuremat sorti idee, kuidas sellest laias maailmas imetlust äratanud loodusmärgist võiks saada kultuurimärk. Mõtleme korraks Kaali kraatri peale. Kuidas see tema puhul võimalik oli? Selle vastuse peale ei ole kuigi keeruline tulla.

Arhailise kihistuse hulka võiks lugeda ka Geenivaramu andmestikust sündinud soome-ugri arheogeneetika, millest on üllataval kombel saanud maailma kõige põhjalikum uurimus ühe rahvakillu kujunemisloost. See, mida meie oma kultuuriloos ei näinud, võlus aga jaapani kunstnikku Ryoji Ikedat – ja tulemus oli tõepoolest rabav. Loodusimede hulka tuleks arvata ka küttide-korilaste geenid, mida praeguste teadmiste järgi on eestlastel Euroopa rahvaste seas kõige rohkem. Teadusuuringud kinnitavad, et eestlane on loomu poolest ikka täitsa metsa poole. Soome-ugri salasoppides on varjul vägevad lood.

Kultuuri- või siis loodusimede hulka tuleks arvata ka PISA-uuringute järgi maailma absoluutsesse tippu kuuluv loodusteaduslik haridus. Sellesse ilmarekordisse võib suhtuda mitmeti, kuid oluline on see, et inimeste loodushuvi pole sündinud kindlasti päris tühjalt kohalt. Seda on tagant tõuganud rikas ja inimesele lähedal asuv loodus, metsaskäimise pärimuslikud traditsioonid ning sügavalt juurdunud kahe kodu kultuur, mis toob ka linnas elavad inimesed maale lähemale.

Ärkamise aeg

On haarav tõdeda, et nn uus haridus, uus mõtteviis, uus inimese ja looduse suhe ja viimaks ka „uus” inimene ise, mida maailm vargsi otsib, on kuju poolest kaunis soomeugrilikud. Nõnda ei ole soome-ugri aeg sugugi ümber saanud. Eesti kultuuri viimased sada aastat veenavad meid, et selle juurde pöördutakse mõnekümneaastase intervalliga järjekindlalt ja põikpäiselt tagasi. Tõenäoliselt seisame praegu eesti kultuuriloos neljanda soome-ugri ärkamise lävel.

Soome-ugri võib tähistada kahte erinevat asja. See on ühelt poolt kultuuris peidusolev ressurss, teiselt poolt aga mõtteviis või meetod, kuidas selleni jõuda. Tahaks kangesti öelda: hingamise viis. Me otsime tulevikku, mis oleks avatud uuele, kuid lubaks kaasa võtta ka oma iidsed juured.

Huvitaval kombel näivad Eesti kõige põnevamad asjad jäävat kusagile looduse ja kultuuri vahele. Usun, et just siin avaneb Eesti varjatud potentsiaal olla sillaehitaja. Seal, perifeerias, kahe maailma vahel on alles killud soome-ugri maailmast, millest sünnivad tuleviku seemned.

Kas eesti kultuuri varjatud potentsiaali avab mõni ennenägematu teadus- või kunstiprojekt või mõni uus Kaali kraatrit meenutav identiteediplahvatus, mis originaalse ja särava ideena eesti mõtteilma kohale kerkib – seda me ei tea. Kuid tõenäoliselt oskame üsna hästi ära tunda seda sõnastamata igatsust, mis meid tuleviku suunas nügib. Ei ole põhjust kahelda, et kunstmõistuse ajastul saab suitsusaun olema veel suitsusem ja mets veelgi metsasem kui praegu. Samblaoru loomine võiks olla üks Eesti suuri missioone. Liiatigi ei pruugi Räniorg ja Samblaorg teineteist hoopiski mitte välistada. Igatsus looduse järele saab üksnes kasvada. Vällamäe otsas vinguv saekaater meie tuleviku kultuuripilti aga kindlasti enam ei kuulu.

Eestile on iseloomulik see, et siia näib olevat mingil seletamatul põhjusel kokku sattunud maailma parimad ja halvimad asjad: kõik on kas väga hästi või siis väga halvasti. Nii on Eesti elus palju asjatult ruineerivat bipolaarset tõmblemist. Kui panna Eesti ühiskonnale iseloomustav diagnoos, siis see jääks kusagile maniakaal-depressiivse ja posttraumaatilise stressihäire vahele. Aga see on juba uue arutluse teema.

Eesti Kultuurkapital on kahtlemata olnud üks Eesti edulugusid. Ilma selleta oleks eesti kultuuri raske ette kujutada. Küll võiks mõelda selle üle, kas kultuurkapital võiks algatada rohkem suurema mastaabiga ja täpsemalt sihitud projekte, mis aitaks vältida kultuurivälja üha kasvavat killustumist. See nähtus ei iseloomusta mitte ainult eesti, vaid kogu Euroopa kultuuri.

Kultuuri võib määratleda mitmel viisil, kuid üks poeetilisemaid on see, et kultuur on vaimne igatsus, mis suurendab rahva elujõudu. Niisiis on kultuur miski, mis on suunatud esmajoones tulevikku. Mõeldes selle üle, milline võiks olla kultuuripoliitika roll, siis see peaks ideaalis läbi valgustama kultuuri varjatud potentsiaali ja siduma selle suurte tulevikutrendidega. Üks sellistest suundumustest on otsingud inimese ja looduse kokkupuutepunktide järele. Sellest vaatenurgast muutub eesti kultuuri soome-ugri alge taas tähendusrikkaks.