Viimase paari kuu jooksul USAs toimuva murega jälgimine tuletab meelde, et akadeemiline vabadus ja ülikoolide autonoomia ei ole enesestmõistetavad. Muu hulgas sunnib see sotsiaalteaduste olukorra, riskide ja vastutuse üle arutlema.

Enam kui kaksteist aastat tagasi kirjutas selle nädala juubilar Marju Lauristin, et sotsiaalteadused peaksid Eestis kuuluma rahvusteaduste hulka, sest tegelevad meile ainuomaste teemade kontekstitundliku analüüsiga, Eesti sotsio-kultuurilise ja majandusliku, õigusliku ja poliitilise ruumi enesepeegeldusega.¹ Samuti kutsus ta üles looma aastateks 2013–2020 Eesti ühiskonnale oluliste majanduslike, sotsiaal- ja kultuuriuuringute riiklikku programmi. Praegu tuleb nentida, et rahvusteadusteks ei ole sotsiaalteadusi ei sisuliselt ega vormiliselt kuulutatud. Samuti ei kutsutud ellu sellist programmi. Sellest hoolimata on sotsiaalteaduste tervis üldjoontes korras, kuigi hapras tasakaalus ja väliskeskkonna tõmbetuultega silmitsi.

Optimismi turgutamiseks tasub meelde tuletada teaduse retseptsiooni, mis valeinfo ja ekspertsuse kriisi ajastul näib Eestis vankuvat. Ometi näitab Eesti teadusagentuuri teadusbaromeeter, mis mõõdab esindusliku valimiga elanike hinnanguid, et 2023. aastal oli inimeste huvi teadusvaldkondade vastu suur ehk teadus huvitab 66% elanikest. Sealjuures oli 88% veendunud, et teadusuuringud on vajalikud ka ilma otsese kasuta. Üle 80% elanikest leidis, et sotsiaalteadustest on kasu.²

Mida andmed ütlevad?

Suhteliselt tummise üldpildi tõestuseks leiab muudki. Näiteks on Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonnas ajaloos esimest korda kolm prestiižika Euroopa Teadusnõukogu granti. Viimase viie aasta jooksul on sotsiaalteaduste eelarve tulud kasvanud 1,7 korda ja valdkonnas õpib kokku 44% rahvusülikooli tudengeist.³

Eesti üldistes sotsiaalteadustes on 1% enimviidatud publikatsioonide viidete arv publikatsiooni kohta maailma keskmisel tasemel (pisut üle 10 viite), kusjuures selle tasemeni on jõutud samuti viimase viie aastaga.⁴

Teadussilma andmetel on sotsiaalteadusega tegelejate osakaal teadlaste koguhulgast püsinud alates 2003. aastast stabiilselt 18%.⁵ Võrreldes teiste teadusharudega oli 2024. aastal alla 40aastaste sotsiaalteadlaste osakaal väikseim ehk 30% (reaalteadustes 44%).⁶ Alates 2007. aastast on sotsiaalteaduslike projektide kogurahastus tõusnud 10 miljonilt 30 miljonile eurole.⁷ Juba üle kümne aasta kaitstakse igal aastal sotsiaalteadustes keskmiselt 50 doktoritööd. InCite’i tsiteerimisindeks ei ole ideaalne näitaja, jättes paljud teaduspublikatsioonid välja, kuid sotsiaalteaduste indikaator 1,2 (maailma keskmine on 1) on tubli tulemus. Samal ajal on nt psühhiaatria ja psühholoogia koondnäitaja lausa 1,4.⁸

Autokraatia hingus

Niisiis on sotsiaalteadustel, mida hoida ja arendada. Keeruline globaalne keskkond ja surve teadussüsteemile kätkevad endas ka riske. Näeme USA peadpööritavate sündmuste puhul, kuidas autoritaarsuseihas konservatiivne võim soovib teadlasi raamidesse suruda. Maailmakuulsaks on saanud Valge Maja välja antud ülikoolide ja rakendusuuringute teostajate sõnavara keelatud mõistete nimistu,⁹ samuti projektide ja aastatepikkuste uuringuprogrammide rahastamise lõpetamine ning tervete teadusvaldkondade – nt kliimauuringud – põlu alla panemine.

Ühiskonna enesepildi ja selle teoreetiliselt toetatud tõlgenduse loovad just sotsiaalteadused. See aga autokraatlikule režiimile ei sobi, sest tema huvi ei ole teaduspõhine poliitikakujundus, vaid pigem poliitikapõhine tead(m)uskujundus. Kuigi nii räme sekkumine Eesti akadeemilist vabadust ei ähvarda, pole siiski põhjust mugavustsoonis uinuda.

Majanduskasv ja tehno-optimism

Spetsiifiliselt sotsiaalteaduste suunalisel teaduspoliitilisel ohul on kaks haru. Esimene on epistemoloogiline ehk taandab kõik teadused ühismõõduliseks, kuigi nende sisemised episteemilised kultuurid (kas või publitseerimise tavad) on sootuks erinevad. Sellest ka Lauristini tosina aasta tagune mure: sotsiaalteadusi loodusteaduste kujulisest august läbi toppides väheneb esimeste rahastus ja ühiskondlik prestiiž. Kuigi olukord on nii rahaliselt kui sümboolselt helgem kui toona, on see tont endiselt olemas. Eesti teadusagentuuri sotsiaalteaduslike rühmagrantide rahastuse edukus on mahu poolest 12% (loodusteadustes üle 30%). Kõnekas on seegi, et 64% granditaotlejatest on naised.¹⁰

Selle ohu teine haru on majanduslik ja tehno-optimistlik. Ehk siis taasindustrialiseerimise, tehnoloogilise innovatsiooni ja kaitsekulutuste – mis kõik on Euroopa Liidus legitiimsed püüdlused – hüppelise suurendamise vaimus on käepärane kutsuda üles sotsiaal- (ja ka humanitaarteadusi) koomale tõmbama, sest neist justkui ei ole majandusele otsest kasu ja ressursi saaks mujale, kas või näiteks kutseharidusse, suunata. 2024. aasta lõpul avalikustatud otsus sotsiaal- ja humanitaarteaduste rahastuse lõpetamisest Uus-Meremaa Marsdeni fondist, mis on sealne peamine teaduse finantseerimise riiklik kanal, on kujukas näide.¹¹

Kokku võiks sellise sentimendi võtta nõnda: maksumaksja raha eest ei-tea-mida uurivaid „pehmeid teadusi“ ei ole (nii palju) vaja, sest nad ei loo uusi iduettevõtteid, tehnoloogiaid ega ravimeetodeid ning tegelevad väheoluliste, triviaalsete või lausa inimesi ideoloogiliselt „hullutavate“ teemadega. Selliseid seisukohti kohtab meie ühismeedia diskussioonides sageli. Aeg-ajalt leiavad need tee ka professionaalse ajakirjanduse veergudele, kutsudes üles sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppest alles jätma vaid õpetajakoolituse.¹² Küll aga on iseenesest vajalik arutelu, millist teadust ja kõrgharidust vajame ning esmane, millest otsuste tegemisel tuleb lähtuda, on kvaliteet.

Ka debattides Euroopa Liidu teadusrahastuse järgmise, kümnenda raamprogrammi (10RP) üle paistab silma ELi vajadus panna teadus uute tehnoloogiate abil teenima majanduskasvu, sh industrialiseerimist ja kaitsevõime suurendamist. Kui uskuda ELi konkurentsivõime tuleviku kohta käivat nn Mario Draghi raportit, mis heidab kriitilise valgusvihu ELi tehnoloogia ja innovatsiooni alasele mahajäämusele võrreldes USA ja Hiinaga, on see sund ilmne.¹³ Kuid ka siit vaatavad vastu riskid sotsiaalteadustele, sest ressursid on piiratud ja sotsiaalteaduste otsest kasu tehnoloogilisele ja majanduslikule õitsengule on raske põhjendada.

Siin kerkib esile heasoovlik, kuid kitsas viis „müüa“ sotsiaalteadusi (nt sotsioloogiat, psühholoogiat, majandusteadust jm) – paigutada need tehnoloogia ja täppisteaduste teenistusse, kui mitte sotsiaalse heakskiidu kokku klopsimiseks, siis vähemalt analüüsiks, mis tingimustel on võimalik nt tuugeneid või vaktsiine eri ühiskonnarühmadele, ka tõrksamatele, vastuvõetavaks ja tulusaks teha. Sellesama argumendiga tõttasid ka teised teadlased Uus-Meremaal sotsiaal- ja humanitaarteadlastest kolleegide kaitsele.¹⁴ Kuigi arutelu inter- ja transdistsiplinaarsusest, nagu viitab ka teaduste akadeemia uus juht Mart Saarma oma programmilises kirjutises,¹⁵ on vajalik ja viljakas, heidab sotsiaalteaduste eluõiguse taandamine peamiselt uute tehnoloogiate ühiskondliku vastuvõetavuse uurimisele, lapse pesuveega välja.

Euroopa teadusülikoolide ühendus GUILD on koondanud sotsiaal-ja humanitaarvaldkondade dekaanid töörühmaks, et osaleda 10RP ette valmistamises, sh mõttetööga, kuidas tõestada muude karjuvate prioriteetide küüsis Euroopa Komisjonile, et sotsiaalteadustel on iseväärtus mitte ainult teiste teaduste „lisandina“. Ühel hiljutisel GUILDi veebikoosolekul küsis organisatsiooni juht, ajaloolane Jan Palmowski: „Kas argument, et vaja on veelgi enam demokraatia uuringuid, annab rahastajale kindluse, et sellest sünnib ühiskonda demokraatiat juurde?“

Sotsiaalteaduste suhe avalikkusega

Sotsiaalteadusi eristab loodusteadustest suhe avalikkusega ehk teaduse subjektide kui ka auditooriumiga, kes teadustulemusi peaksid mõistma ja kasutama. Briti sotsioloogid Jamie Lewisiga eesotsas on hiljuti arutlenud just sel teemal.¹⁶ Sotsiaalteaduslikud uuringud on tugevalt eetiliselt reguleeritud. Ühtlasi kannavad nad olemuslikult ühiskondlikku vastutust. Küll aga on ühiskondlike teemade debatt ja poliitikaotsused madala sisenemisbarjääriga. Kellel on õigus midagi väita? Näiteks geneetika kohta vaid geneetikutel, kuid ühiskonna kohta justkui igal kodanikul. Kui igaüks ise oma hambaid parandada või geene sekveneerida ei saa, siis ühiskonnakorralduslikke otsuseid võib teha iga vastavale ametikohale jõudnu oma kogemuse pinnalt, ilma et peaks eraldi õppima majandust, avalikku haldust, sotsioloogiat, õigust või meediauuringuid.

Spetsialiseeritud teadmisest (nt teaduskraadiga geneetiku või sotsioloogi erialasest pädevusest) tuleb eristada nn üldlevinud endastmõistetavaid teadmisi (ingl ubiquitous tacit knowledge), mis on oma olemuselt täiesti legitiimsed. On ju igal inimesel põhipädevused ühiskonnas toimetulekuks. Sotsiaalteadustes on üha enam hakatud väärtustama lokaalset argiteadmist ja kogemust, eriti transdistsiplinaarsetes projektides, mis kaasavad huvipooli väljaspoolt akadeemilist maailma. Hüpoteetilisele näitele tuginedes saab öelda, et kui Sillamäe kalameestel on subkultuurile omased õngitsemise tavad, sh paadikuurid merelähedase oja kaldal, siis ei ole mitte sotsiaalantropoloog see ainus, kelle käest tõenduspõhist nõu küsida, kui nt linnavalitsus sepitseks plaani nende veesõidukite ulualused lammutada, vaid laua taga peaksid olema ka kalurid ise.

Siit küsimus: kas legitiimsete väidete ja teadmiste algkodu ühiskonna kohta asub sotsiaalteadustes või igaühe kogemustes? Kas kes tahes võib hakata ettevõtjaks, poliitikuks või meediastaariks ja oma autoriteediga öelda, kuidas ühiskonnas asjalood on või peaksid olema?

Rakenduslikkus ja mõju

Ometi ei saa praegu Eesti sotsiaalteadlaste ja poliitikakujundajate suhete üle palju kurta, sest on hulgaliselt nii kohalikke kui rahvusvahelisi vastastikku risttolmlemise edulugusid. Kas või oma teadus- ja arenduspoliitikas suhteliselt eesrindlik kaitsevägi, kes süsteemselt ohvitsere sotsiaalteaduslikku doktorantuuri saadab või TÜ haridusteaduste instituudi eestvedamisel toimunud õpetaja kutsestandardite uuendamine või ka näiteks TÜ siirdeuurijate kestlikkuse alaste sekkumiste metoodika, millele on viidatud kliimauuringute kõige tähtsamates, ÜRO valitsusvahelise kliimapaneeli (IPCC) aruannetes.¹⁷

Kõik sellised ühiskondlikule mõjule pretendeerivad tegevused tähendavad aga pidevat tasakaalu otsingut, et väljund tugineks kvaliteetsetele uuringutele ja samal ajal rakenduks ühiskondliku hüve jaoks. Kuidas eelnimetatud kahte palli korraga õhus hoida ideoloogilisse vastandumisse kaevumata või tellija pilli järgi enesekriitikat unustades tantsimata, nõuab pidevat peamurdmist.

Sotsiaalteadlastel tuleb leppida oma teadusalade poorsete piiridega ja tajuda suurt ühiskondlikku vastutust. Eestis on meediaväli väike ja professionaalse ajakirjanduse veerud ligipääsetavad, seega saavad ja võtavad sotsiaalteadlased üsna palju sõna. Leidub ka süüdistusi, et nad esitavad oma sõnumeid liiga keeruliselt ja lähtuvad suhtekorralduslikus tähelepanumajanduses rohkem oma kohakese kindlustamise imperatiivist kui auditooriumi huvist ja vajadustest. Nende küsimuste üle on Sirbis hiljuti kriitiliselt arutlenud Marju Himma.¹⁸

Suhtel avalikkusega on veel üks tahk, teadlase inimlik puutumus ühiskonna kirjususega, mis väldib elitaarsesse elevandiluutorni varjumist. Autori isiklikud kogemused Ida-Virumaa õiglase ülemineku fondist rahastatava sotsiaal-majanduslike muutuste seire projektis on pannud juurdlema, kuidas luua kasulikke ja empaatilisi teadmussiirde sildu teadlaste ja kohaliku transformatsiooni võimalusrohkel ja valulikul väljal tegutsevate inimeste vahel. See nõuab alandlikkust ja huvirühmade kogemusest lugu pidamist. Küll aga on vastuvõtt teadlase ausale ülestunnistusele „Teadusuuringud ei saa kiiresti pakkuda rakenduslikke valmisprodukte,“ puhuti umbusklik, sest soovitakse kärmelt leida lihtsaid seaduspärasusi ja hõlpsalt teostatavaid sekkumisi. Sotsiaalteadlaste lemmikväljend, et seosed on komplekssed ja ambivalentsed, ei ole selles situatsioonis kõige „abikõlblikum“ fraas. Võime oma teemat lihtsalt, kuid asjakohaselt ja lihtsustamata seletada, on kuldaväärt oskus ja eriti keeruline sotsiaalteadustes, kus mõisted on sageli abstraktsed ning valitseb „tõlgenduste igameheõigus“. Siingi on abiks aus refleksiivsus ja teadmussiirde nõrkade kohtade tunnistamine.

Väärtusneutraalsuse illusioon

Üha painab ka päevakohane küsimus: täiesti neutraalne teadus versus aktivism (vt ka Aaviku, Kalli ja Poopuu arutelu jaanuari Sirbis).¹⁹

Ka näiliselt kiretu kvantitatiivne uurimus, mis sotsioloogia „isa“ Auguste Comte’i vaimus ühiskonna fakte kirjeldab, ei suuda pakkuda seletust ilma teooriata. Viimane on sotsiaalteadustes alati ka lugu, mis on sündinud tema looja(te) ajaloolisest kontekstist, kogemusest, maailmavaatest. Max Weberit lihtsustavalt tõlgendava absoluutse väärtusneutraalsuse poole püüdlemine viiks absurdi.²⁰ Näiteks peaks poliitikauurija ütlema, et ei võta seisukohta Ukrainas toimuva sõja osas. See oleks moraalselt mõeldamatu. Väärtuseline lähtepositsioon tuleb esile tuua ka siis, kui uuritakse näiteks linnaruumi või ühiskonna kriisivalmidust ja pakutakse vastavaid poliitikasoovitusi. See ei tähenda vabadust uuringute tulemusi oma tõekspidamistest kallutatult valikuliselt esitada. Eksplitsiitne ja eneserefleksiivne väärtuspõhisus on klaarim kui väärtusneutraalsuse teesklemine. See võiks usaldust ja läbipaistvust suurendada, kui see käib käsikäes teadusliku meetodi ja tulemuste ausa esitusega.

Niisugused nõudmised ja teadusvälise keskkonna riskid teravdavad ka (sotsiaal)teaduste siseprobleeme nagu järelkasv ja eestikeelse teaduse jätkusuutlikkus, samuti akadeemiliste töötajate suur õpetamiskoormus, mis jätab süvenenud uurimistööks kitsilt aega. Mõtlemise koht on riiklikult rahastatud doktorantuurikohtade arvu suurendamine, sest nt ühe ülikooli sees nende null-summa-mänguna ümberjagamine annab vaid väikese efekti.

(Eesti) sotsiaalteaduste ühisosa ja ülesanded

Sotsiaalteadlased, kes on killunenud ühiskonna allsüsteemide nagu haridus, majandus, poliitika, meedia või õigus spetsiifika uurimisse, mõtlevad neil rahututel aegadel ka sotsiaalteaduslike erialade sügavamast ühismõttest.

Kas demokraatia kaitse, otsuste ja neile eelneva arutelu tead(m)uspõhisus ning kvaliteet, õiglus ja õiguspärasus, inimese heaolu ja ühiskondlik sidusus, aga ka majandusliku väärtusloome jätkusuutlikkus ökoloogilisi piire pöördumatult ületamata võiksid olla sotsiaalteaduste eri nurki ühendavad püüdlused?

Kui üritada sõnastada sotsiaalteaduste kaht – üht pigem alusteaduslikku ja teist pigem rakenduslikku – ülesannet, siis kõlaks see nii: ühiskonna üksikasjaliku ja tundliku empiirilise enesepeegelduse pidevalt ajakohasena hoidmine ning ühiskonnarühmade vahelise usalduse ja sotsiaalse kerksuse suurendamine.

Sotsiaalteadlased ei saa uurimises ega õpetamises üle ega ümber distsipliine ühendavatest suurtest teemadest: psühholoogiline ja sotsiaalne vastu­pidavus ning ühiskondlik toimepidevus selle eri avaldumisvormides nii indiviidi vaimse tervise kui ka kaitsetahte tasandil, nii meedias kui õigussüsteemis, nii ettevõtete juhtimises kui koolis. Samuti heidab sotsiaalteadlaste ette kõva pähkli – tehnoloogiast, sh tehisarust, küllastuva ühiskonna heaolu, eetiliste piiride ja innovatsiooni problemaatika. Sellele on näiteks pühendatud Eesti sotsiaalteadlaste taas ellu äratatud konverents ESAK tänavu mais. Kiire teemaderingi paisumine on nagu lennu ajal lennuki ehitamine, sest turvalisel kindlal pinnal kõrvaltvaataja mätast ei ole vastutustundlikule teadlasele pakkuda.

Lõpetuseks nende ülesannete täitmise kaks organisatoorsemat proovikivi. Esmalt vajadus, et sotsiaalteadlased ühiskonnas veelgi süstemaatilisemalt kaasa räägiksid, säilitades akadeemilise vabaduse. Sealjuures ei saa aga sotsiaalteadlast-õppejõudu asetada surve alla, et ta peab lakkamatult tähelepanumajanduse nõuetega kaasa jooksma, sh (ühis)meediapildis esiplaanil olema.

Teine pikemat käsitlust vääriv tahk on üha valjemini kõlav julgustus ja nõue teha inter- ja transdistsiplinaarset koostööd teiste teadusharude ja teadus­asutuste välispartneritega. Seda mitte ainult sisus, vaid ka vormis ja korralduses ehk läbimõeldult, kaasavalt ning eri teadusalade küsimusi ja tulemusi täiesti uudseks infoks lõimides. See ei ole teemadering, mis iseenesest, ainult üksikteadlaste entusiasmi najal korrastuks.

Vaevalt et eespool lahatud riske maandaksid sotsiaalteaduste populariseerimise ühtne kommunikatsiooniprogramm või värviline infoportaal, küll aga tahaksin rohkem kohata rakendusuuringuid, mida ei tellita üliväikese raha eest ja kiirustades. Samuti tuleb ülikoolidel hoolitseda akadeemilise järelkasvu eest, sh juhtida oma organisatsioone sellisel viisil, et noored tahaksid (sotsiaal)teadusse tulla ja siin oma karjääri rajada. Ennekõike aga on ärevatel aegadel tuge sotsiaalteaduste ühisosa ja missiooni – hoolimata argirähklemises selle sõna pisut suurelisest kõlast – tunnetamisest igas teadustöö ja õpetamise episoodis. Need on killukesed nii Eesti kui ka rahvusvahelise teadmuse ökosüsteemis, mis on omakorda ühiskonna tähtis (ehk tähtsaimgi?) väärtusloome ja eneserefleksiooni alus.