2014. aastal asutatud elektroonilis-akustiline ansambel Morphosis tegutseb peamiselt Barcelonas ning selle kunstiline juht on pianist, helilooja ja helikunstnik Joan Bagés. Morphosis soovib esitada värskeimat loomingut, sh korduvalt, mitte vaid esiettekandel (kurb, aga sage meie aja nähtus), jälgida ühe teose vastuvõttu eri paigus ning lõimida muusikat teiste kunstidega. Viimaseil aastail mängitakse rõhutatult palju ansambliliikmete omaloomingut ja nii toodi ka külaskäigul Tartusse kaasa üks Bagési duo.
Seekordsel kontserdil esitleti kuut teost, mis kõik olid siinseile kuulajaile seni tundmatud. Heliloojate päritoluring kaardus uhkesti ümber Euroopa: meist vaadates ulatus see kõige kaugemas servas muidugi muusikute kodumaale Hispaaniasse ning sealt läbi Prantsusmaa, Luksemburgi, Saksamaa ja Rootsi Eestini välja, üks lennukas haak tehti ka Bulgaariasse. Kõik kõlanud teosed on kontserdi sisse juhatanud Elo Masingu sõnutsi sündinud paari viimase aasta vältel.
Õhtu algas Joan Bagési (snd 1977) teosega „Lune“ viiulile ja elav-elektroonikale. Suhteliselt vähesed viiulihelid paljunesid töödeldult kiiresti tihedaks õõtsuvaks massiiviks, mille saladuslikud sahinad meenutasid kaldale uhtuvaid laineid. Üksikud baroklikult figuratiivsed ja intensiivsed tremolo’d asendusid siiski kiiresti staatilisema osaga, kuid elektrooniline taust küündis peaaegu orkestri diapasoonini, nii et üksildase viiuli ümber ehitati otsekui avar vibreeriv kõlakuppel. Ometi jäi teos üpris fragmentaarseks ning aina kippus ärevust tekitavasse meeleollu. Kujutlesin vaimusilmas seda muusikat üleelusuuruseks paisutet helikogumina, mingi füüsilise objektina, mille hirmuäratavus peitub tema groteskseis hiigelmõõtmeis. Teose lõpus mahendas süngevõitu muljet väga põnev tämbrileid, mida võiks kirjeldada kui jäätunud okste sulamist – tilkuvat, ent puist ja matti.
Bulgaariast pärit Luksemburgi helilooja, pianisti ja muusikaõpetaja Albena Petrovic Vratchanska (snd 1965) „Whispers“ häälele, klarnetile, baritonsaksofonile ja elektroonikale osutus kogu kava üheks rõõmsamaks ja elavaloomulisemaks teoseks. Alguse uljad hüüatused, hõiskavad glissando’d ning kireva hulga rütmipillide plõginad, kõrinad ja muud eriefektid said lisaannuse energiat jalalöökidest, mis kõige tulisemail hetkil lähenesid juba tantsusammudele. Teisalt tasakaalustasid ja süvendasid helikoe krobelisust puhkpillide tahumatud frullato’d ja multifoonid. Kõigele sellele lisandusid veel lühikesed, tihti kiirenevad rütmifraasid, mis vakatasid sageli ootamatult, mõnevõrra ehmatavaltki. Sellises impulsiivsuses pole ilmselt kohatu leida lõunamaise folkloori peegeldusi – ikkagi Vratchanska sünnipaiga vahemereline hingus! Helilooja taotlustest paraku lähemalt teada saada ei õnnestunud, samuti mitte nii ülemeelikust mängulustist pakatava teose seosest kulme kergitama paneva pealkirjaga. (Isegi maestra veebisaidilt selle kohta uurides leidsin vaid kõneka tõsiasja tema produktiivsusest – teos kannab oopusenumbrit 247!)
Üldse osutus publiku infosulgu jätmine nii repertuaari kui ka siinmail tundmatute heliloojate osas asjaoluks, mis jäi mind tagantjärele enim häirima. Loomulikult peaks nüüdismuusika või vähemasti kõrgeimat kvaliteeti ihaldav osa sellest utsitama kuulajat aktiivsusele ja oma fantaasia lennutamisele, ent teatavgi autori antud teeots kulub marjaks ära. Kuivõrd see kedagi tõesti suunab, on iseasi, ent ainuüksi võimalus nende vaatepunktidega tutvuda soodustaks minu hinnangul uudisloomingu vastuvõttu väga tuntavalt. Klassikaks vormunu puhul võib taustatuge saada juba koolipõlves, vastloodud muusikas säärane teadmus puudub. Vaevalt aga koormab tänapäevast kultuuri liigrohke mõistmine ja liiglai publikuhuvi, ikka vastupidi. Ja sellest omakorda kumavad läbi potentsiaalse kontserdikülastaja peataolek ja nõutus valikukirjususe ees, hirm jääda modernsete taieste ees taipamatuse lõksu ning lõpuks kergema vastupanuteena eemaldumine ja loobumine. Küll alternatiive juba leidub!
Et mitte ülekohtuseks jääda, siis pean väga kiiduväärseks ansambli diskussiooni kontserdi eel, eriti Elo Masingu heldet abi vestluse eesti keelde vahendamisel. Kuid see siiski ei lahendanud mu eelnimetet probleemi ega asendanud harivat kavalehte. Esiteks arutati sissejuhatavas debatis pigem repertuaari valit heliloojate kunstilisi ideid ja üldisi hoiakuid, teiseks polnud kõigil võimalik tund varem kohale tulla. Seda pakilisemalt tabasin end teoste lühitutvuste järele igatsemas. Kui mingil põhjusel neid ka trükkida ei saadud – ehkki jonnakalt arvan, et eeskujuliku korraldaja auasi on serveerida oma artiste võimalikult mitmekülgselt ja apetiitselt –, siis vähemasti pealkirjade eestindamine olnuks hädatarvilik ja tehtav. Olgu näiteks kas või „Lune“ – kas pole mitte sellest arusaamiseks mitu võimalust? Tagapool üks lustlikumgi näide.
Suur Pauk muusikakeeles
Rootsi helilooja Joakim Sandgreni (snd 1965) „Objets saisis“ bassklarnetile ja elav-elektroonikale käivitus jõulisest pahvakust, nagu ringelnuks mõõtmatu hulk tormituuli kujutluslikel maastikel või mõne fantaasialinna tänavarägastikus. Tumedusse kalduv tundetoon tihenes kummastavaks viskoosseks faktuuriks, mida iga pill nagu teatri tegelaskuju eri suunda sikutas ja sel moel kõlaruumi avardas. Teose arenedes kasvas monoliitsest helimassist välja pulseeriv, isegi pisut masinlikult motoorne rütmikiht, mis meenutas kord lõõtsutavat hingeldamist, kord hirmkiirelt tiksuvat kella. Tagajärjeks vastuolu, kus ülimalt sidus muusikaline kude mõjus ometigi pidetult ja kõrvale valusalt.
Kriitiliselt vaagides hakkas sage läbipaistmatu kõlatihkus mõnikord tõesti väsitama. Ometi ei veninud ükski teos ülearu pikaks ega põhjendamatult lohisevaks. Kui üldse, siis enim jälgimisraskusi põhjustas mõne helitöö alaline muutlikkus, mil autor näis pelgavat ja seetõttu vältivat igasugust materjali korduvust. Selline kestev teisenemine võib küll virgena hoida ühe kuulajatüübi tähelepanu, teisele aga osutub ärritavalt rabedaks. Eks ma kuulu vist nonde viimaste kilda.
Hispaania helilooja Xavier Gelaberti (snd 1976) „Vagina dentata“ häälele, bassklarnetile, baritonsaksofonile ja elav-elektroonikale oli õhtu üks suurema koosseisuga teoseid. Alguse tutti raputas oma valjuse ning kõrge kimeda ja terava tämbriga. Järskude katkestustega lärmakus vaheldus vooluvõrku ühendet seadet imiteeriva vaikse surinaga, mille vältused kõlasid kui morselik kood. Teose teine pool kontrasteerus foneemide ülimalt tasase häälitsemisega ning lõpuks meeleolult veelgi vaoshoituma lõiguga, kus avaldus väga rütmitäpne koosmäng.
Kõik eelöeldu tõestas kavaterviku meeldivat mitmekesisust, mida nüüdismuusika kammerkontserdeil ülearu tihti ei juhtu. Olen ikka endamisi arutlenud, miks tekitab tänapäevane kõlaväli, milles suisa äärmuslikult erinäolist esteetikat, tehnikaid jne enneolematult palju, küllastumust hoopis rutem kui sajanditetagune klassika, kus helilooja kasutuses olnud vahendid märksa kitsapiirilisemad. Ilmselt on vastus sellele üldistamatult individuaalne. Või siis tuleneb kindlast olukorrast.
Eelviimase teosena kõlas rootsi helilooja Lina Järnegardi (snd 1979) „Voices“ sooloviiulile. Jäi igaühe enda nuputada, kas tõik, et kava ainus elektroonikavaba oopus ühtis kogu kontserdi – mis peale selle ikkagi olemuslikult elektroonikale pühendet – pealkirjaga, on lõbus juhus või taotluslik riugas. Parimas tähenduses vana kooli meloodilisust „eksitavad“ siin-seal ujedad glissando’d, haprad flažoletid ja läbipaistvad sul ponticello’d. Teose üldine värving on soe, helge ja õhuline, vaikusse kalduv ja oma sissepoolepööratuses võluvalt keskenduv. Vähest vastandlikkust andsid mõned hõreda faktuuriga, otsekui liivaselt pudedad lühilõigud. Pärast valjuhäälset ja elektriliselt täiendet muusikat hakkas kõrv selle loo ajal kuidagi iseeneslikult analoogseid lisakihte looma. Palju selleks küll aega ei jagunud, kuna Järnegardi poeetiline helimaal oli kahetsusväärselt lühike.
Kontserdi lõpetuseks kõlas Elo Masingu (snd 1984) „… alive because of transformation…“ häälele, viiulile, bassklarnetile, akordionile ja elektroonikale. Kui teose algus kostis klimpja kaosena, siis ajapikku joonistusid sellest helitombust välja pillide selgelt omanäolised tämbrid. Elektroonika lisamisega saavutas Masing mõningaid äraütlemata vaimukaid kõlaleide. Kahju vaid, et ühekordse kuulamisega on lootusetu tuvastada kõiki toredaid mõttesildu, mis mosaiiksed killud tervikuks ühendaks. Aga seesuguse kaotsimineku ohuga peab helilooja nagunii arvestama. Ju siis tuleb nautida üksnes vahetut hetke.
Oma üllatuseks kogesin sel kontserdil õige mitut kompositsiooni, mis vastupidiselt levinud kombele ei startinud pikaldaselt, vaid kohe aktiivsuse kõrgpunktist. Tulenes see nüüd pelgalt harjumuspärase väljavahetamise värskusest või peitub siin mõni kaval kuulmispsühholoogia nipp – igatahes on säänse struktuuriga teoseid kuidagi hulka meeldivam ja vahvam jälgida. Muidugi pruugib see olla ka üksnes minu subjektiivne tunnetus, et kui helitöö lähtub kohe energeetilisest laetusest, jagub ärksat tähelepanu ka hilisemate rafineerit peenjoonte jaoks, seevastu pikaldased hoovõtud kipuvad fookust ähmastama.
Õhtu üldmulje osutus märksa mitmekesisemaks ja positiivsemaks, kui tihkasin eeldada. Ka nende kuue teose arukalt kontrastipõhine reastamine andis vajalikuks vaheldusrikkuseks oma tõhusa panuse. Võib-olla surus elektroonika küll ajuti pillide tämbraalse eripära tagaplaanile, kuid mitte kriitilisel määral. Märkimisväärne voorus oli veel Kaarel Kuuse tundlik (eriti dünaamilises plaanis) ja maitsekas tehniline teostus. Võiks oletada, et nii kirjeldatu kui ka paraja pikkusega programm täitsid igati õnnestunult ansambli eesmärke vastata oma muusikalise külakostiga kuulajaskonna võimalikele ootustele ning tekitada mõnus loominguline sünergia.
