Suur osa Ladina-Ameerika ehtekunstnikest paljastab ehete kaudu oma maa, rahva ja kultuuri haavu. Noore Kuuba kunstniku Carlos Martieli ehe „Karvane tuli” (2008, kasutatud padrunikest, juuksed) on kantav nii, et käsi ja ehe moodustavad relva kuju. Mõistagi viitab teos vägivallale, nagu ka Colombia kunstniku Nicolas Estrada teos „Patt” (2008, hõbe, kuld), mis kujutab endast nugadest kaelakeed kui ümberringi valitseva julmuse sümbolit. Mehhiko kunstnike Tsimani Jesus Renteria ja Yolanda Resendizi ehe „Suletud suuga” (2006, vanahõbe, paelad, tint) kätkeb endas vägivalda, religiooni ja traditsioone. Paelte ja lukuga teos on seotud saladuste ja vaikimise kaitsepühaku San Ramon Nonatuga, kelle huultesse tegid moslemid augud ning sulgesid tema suu tabalukuga, et pühamees ei saaks Põhja-Aafrikas kristlust kuulutada. Pühak on tänapäevalgi austatud ning tema altari külge pannakse paela otsas tabalukke. Mitmete kultuuride vägivalda ning Mehhiko koloniaalse mineviku problemaatikat avab liigutavalt ja tabavalt Eestis varem esinenud kunstnik Jorge Manilla teosega „Mahasalatud eksistents” (2006, saepuru, polüester, pigment, epoksiidlakk, vask): kaelakee, mis koosneb väikeste Kristuse figuuride kehaosadest. Teose saatetekstis on selgitatud, et põliselanikud kasutasid Kristuse figuuride loomisel heleda naha saavutamiseks maisipastat. Jorge Manilla Kristus on seevastu tumedama nahaga, nagu Mehhiko põliselanikud. Teoses on koos minevik ja olevik: sajanditetagune kristluse saabumine vägivalla ja laastavate uute haigustega, umbes kolmesaja-aastane koloniaalperiood ning praegune Mehhiko, kus katoliiklusel on ühiskonnas kandev roll. Süngeloomuline on ka Hugo Celi töö „Hoiulaegas” (2001, hõbe, kuld, inimluud, samet, taaskasutatud seedripuust karp), mis meenutab kaht omavahel seotud kirstu või reliikviat. Teose räsitud, justkui ajahambast puretud nägu tekitab kõhedat aukartust ning seostub surma, usu ja pühadusega.
Vaataja õnneks ei käi kõik kunstnikud hämaratel radadel ning mõned lahkavad ühiskonna probleeme hoopis vaimukas võtmes. Näiteks võib tuua Argentina päritolu kunstniku Elisa Gulminelli töö „Inflatsioon” (2007, hõbe, vanad rahatähed, vana vaskmünt), mis kujutab endast rahapakki, mille otsas on pisike münt. Kunstnik kirjeldab vaimukalt ja haaravalt raha väärtuse langemist Argentinas üle kümne aasta tagasi. 2001. aastal devalveeriti Argentinas seni käibinud raha. Mündike 100 000 kupüüridega rahapaki otsas on väärt rohkem kui terve rahapaki väärtus kokku.
Näituse leebemast poolest võib tuua välja ka teosed, mis tegelevad vanade käsitöötraditsioonide elustamisega. Peruus sündinud Ximena Briceño kasutab oma ehetes koloniaalajastu Peruu filigraanitehnikat, Colombia päritolu Linda Sanchez rakendab oma loomingus eraldatuses elava hõimurahva u’wade koestiili. Elamusi pakuvad ka Brasiilia kunstniku Caio Mourao maagiline ja võimas looming, Mehhiko kunstniku Antonio Pineda ja Colombia kunstniku Nuria Carulla ning Mehhiko ehtekunsti tugevalt mõjutanud USA kunstniku William Spratlingi vaimustava vormikeelega teosed.
Näituselt leiab ilu, valu, kriitikat, leidlikkust, vaimukust. Kogu selle rikkuse nautimiseks tuleb vaid aega võtta.
