Surmafuuga
Paul Celan
Must on varane piim seda õhtuti joome
seda lõunaks me joome ja hommikul öösiti joome
me joome ja joome
me kaevame õhulist hauda kus pole nii kitsas
Üks mees elab majas kes mängib madude mängu
kes pimedas kirjutab Saksamaale su kihara kuld Margarete
ta kirjutab siis väljub majast ja kiiskavad tähed ta vilistab hagijad siia
ta vilistab kohale juudid kes kaevaku maa sisse hauda
ta käsib meid mängige nüüd üks tants
Must oled varane piim sind me öösiti joome
sind me hommikul joome ja lõunaks õhtuti joome
me joome ja joome
Üks mees elab majas su kihara kuld Margarete
su kihara tuhk Sulamith me kaevame õhulist hauda kus pole nii kitsas
Ta karjub teil muld olgu sügavam teised te mängige laulge
ta vöölt haarab raua ja ähvardab ja tal on silmades sina
sügavam muld olgu labidail teil ja teised mängige tantsuks
Must oled varane piim sind me öösiti joome
lõunaks sind joome ja hommikul õhtuti joome
me joome ja joome
üks mees elab majas su kihara kuld Margarete
su kihara tuhk Sulamith ta mängib madude mängu
Ta karjub mängige õrnemalt surm on Saksamaalt meister
ta karjub kõlagu tumedalt viiul siis tõusete suitsuna õhku
siis on teil pilvedes haud kus ei ole nii kitsas
Must oled varane piim sind me öösiti joome
lõunaks me joome sind surm on Saksamaalt meister
õhtuti joome sind hommikul joome ja joome
ja surm on Saksamaalt meister ja tal on silmades sina
ta tabab sind tabab sind täpselt ta kuulide tina
üks mees elab majas su kihara kuld Margarete
me kallale ässitab hagijad kingib õhulist hauda
ta mängib madude mängu näeb und surm on Saksamaalt meister
su kihara kuld Margarete
su kihara tuhk Sulamith
(1944)
Pildil (Mauthauseni) koonduslaagri asukate orkester, muusikakollektiiv, mille toel SS-lastest vangivalvurid nii mõnelgi puhul oma meeleolu tõsta tavatsesid.
Paul Celan (1920–1970) oli piinatud hing, kuna ühelt poolt saigi temast XX sajandi teise poole võib-olla suurim saksakeelne luuletaja, teiselt poolt aga muutis Teine maailmasõda saksa kultuuri ja keele tema sees võõrkehaks, tema emakeelest sai talle Mördersprache, mõrtsukate keel. Celani pere oli Bukoviina juudi kogukonnast, tema sünnilinnas Tšernovtsõs (praegu Tšernivtsi Ukrainas, sel ajal aga Cernăuţi Rumeenias ja vahepeal Czernowitz Suur-Saksamaal) valitses rahvaste ja keelte segu, mis ometi üksteisega isekeskis ilusti hakkama said, kuni mujal ei otsustatud teisiti. Tema isa tahtis, et ta käiks heebreakeelses ja juudimeelses koolis (pärast pidi ta selle vahetama rumeenia- ja ukrainakeelsete vastu), tema ema aga armastas saksa kultuuri ning hoidis kodukeelena puhast saksa kirjakeelt. Kui algas sõda ning võtsid võimust juudivastased meeleolud, keelitas Celan oma vanemaid Bukoviinast lahkuma, aga nemad ei tahtnud oma kodu jätta. 1942. aastal viidi nad mõlemad ära laagrisse, kus nad peatselt surid. Celan aga elas sõja üle, sügava jäljega hinges.
Theodor Adorno kuulus fraas, et pärast Auschwitzi pole luule enam võimalik, ei leia kelleski nii võimsat ümberlükkamist kui Paul Celanis. Ehkki „Surmafuuga“ on üks tema kõige kuulsamaid luuletusi, ei oleks siiski õige öelda, et see on tema loomingus tüüpiline. Tema kujundikeelele on üsna raske ligi pääseda, sest see on väga isiklik, ületab piire ja on ühtlasi täpne. Kord kirjutab ta ranges ja riimilises vormis, kord näiliselt vabalt. „Surmafuuga“ jääb kahevahele: luule vormidest me sellele vastet ei leia, mis ei tähenda, et silbid ja rõhud oleksid siin juhuslikud. Bachi suureks kirjutatud fuuga ongi tema ülesehituse täpseim kirjeldus, tema loogika. Kaks teemat saavad siin kokku, põimuvad teineteisesse, teisenevad, kuid üheks ei saa. Celanil on ka teisi luuletusi, mille pealkirjades ja ülesehituses on ta kasutanud muusikalisi mõisteid, näiteks tsüklis „Stretto“ („Engführung“), mis viitab fuuga viimases osas esinevale tihedale motiivide jadale.
Rohkem võib-olla polegi vaja enne lugemist öelda. Seda ehk veel, et mitmed selle teksti kallal hambaid proovinud kirjandusteadlased arvavad üldiselt, et nimi Margarete on viide Goethe „Faustile“, mille peategelane – valgustusaja julge vaim justkui – on mäletatavasti sõlminud liidu Saatanaga, aga säilitanud võimaluse lunastuseks seeläbi, et Margarete teda ennastohverdavalt armastab. Sulamith seevastu on viide „Saalomoni ülemlaulule“, eestikeelses tõlkes on sellest nimest praeguseks saanud vaid päritolule viitav „suulamlanna“ ja tema juuksed on purpurikarva (Ül 7:6). Kuigi küla nimega Sulam on tõepoolest olemas (allikates mainitud esimest korda XIV saj. e.m.a, praegu asub Põhja-Iisraelis, kuid elanikud on araabiakeelsed), on Sulamith siiski juutide seas ka naisenimena ammusest ajast käibel.
