Inimeseks olemise mõõdupuu. Surm on elu paratamatus, mida on kultuuriliselt, aga ka bioloogiliselt ja meditsiiniliselt keeruline määratleda. Kliinilise surma korral lakkavad inimese vereringe, hingamise ja kesknärvisüsteemi talitlus, ent see olukord on veel paari minuti jooksul pööratav. Bioloogilise surma korral tekivad organismis pöördumatud muutused ja ellu tagasipöördumist enam ei ole. Lähedase inimese bioloogilise surma korral kogeme mitmesuguseid emotsioone,¹ surm katkestab elu tavapärase kulu ja raputab ühiskonna põhiväärtusi.² Surma füüsiline olemus saab meile tajutavaks bioloogilise muutusena. Elavast inimesest saab surnukeha.³ Selleks et toime tulla surma kui kriisiga, mis kätkeb endas nii tunnete virvarri ja sotsiaalsete suhete ümberkorraldamise vajadust kui ka surnukeha ja selle kombekohast käsitlemist, on inimkond loonud matuserituaalid. Ehkki Briti arheoloog Paul Pettitt – uurinuna kõige varasemaid matuseid maailmas – toob välja, et teatud surmaga seotud praktikad ei ole inimliigile ainuomased, vaid on ühised hominiididele, võime meile „tuttavlikest“ matustest kõnelda u 120 000 aasta tagusest ajast alates.⁴ Nii kaugele ajas on võimalik viia sellised matused, kus lähedased on teadlikult asetanud surnukeha hauda ja katnud selle pinnasega kaitseks loomade ja muude keskkonna mõjurite eest. Matuserituaalid on mõeldud surnule viimse austuse avaldamiseks. Rootsi arheoloog Liv Nilsson Stutz on väitnud, et neist ilmajäämine tähendab inimlikkuse kaotamist.⁵ Nende rituaalidega arvatakse surnu välja elavate hulgast ja ta jõuab ühe esivanemana surnute valda. Matuserituaalid on inimeseks olemise osa ning üldiselt on nende ülesanne ajast aega püsinud muutumatuna.⁶

Surm on küll ajatu ja bioloogiline paratamatus, millega teadlikult ja kureeritult ümberkäimine on inimliigile igiomane, kuid surma määratlemine ja sellekohased rituaalid on kultuurispetsiifilised. Nii on meie ükskõiksus ja/või peitusemäng surmaga omane just tänapäeva lääne kultuuriruumile. See ei ole alati nii olnud. Kuidas on meie esiisad ja -emad lähedase surma korral toiminud? Kuidas uurida kunagi elanud inimeste suhtumist surma ja toimetulekut lähedase surmaga? Kas surmakultuuri uurimine on pelk teadlase uudishimu rahuldamine või saadakse tuge ka näiteks XXI sajandi vaimse tervise kriisi lahendamisel?

Iidsed inimsäilmed kui muutuvate praktikate tummad tunnistajad. Teaduse usku rahvana oleme harjunud suvel, ajakirjanduse hapukurgihooajal, aga kliimakriisist tulenevalt üha enam ka muudel aastaaegadel nägema pilte väljakaevamistest linna arengule jalgu jäänud vanadel kalmistutel.⁷ Luustikud – see, mis inimestest arheoloogile on säilinud – on tavapärane vaatepilt.⁸ Meie kogudesse, valdavalt Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogusse ja Tartu ülikooli arheoloogia kogusse – on jõudnud pea 10 000 inimese säilmed. Säilmeid kaevavad arheoloogid välja seepärast, et ühiskonnas on otsustatud, et inimsäilmeid ei saa lasta lõhkuda, vaid kui on uusarendustele jalgu jäänud, tuleb need inimväärikuse alalhoidmiseks ettevaatlikult pinnasest eemaldada ja rakendada mineviku uurimisse.

Eesti alal on inimene elanud umbes 11 000 aastat. Sellest ajast vaid ligi 1000 aastat katavad kirjalikud allikad, mis omakorda tähendab, et suuremat osa meie ajaloost tuleb arheoloogidel materiaalse kultuuri kildude kaudu selgitada. Peale mitmesuguste esemekatkete on üks tänuväärseid allikaid inimese keha.

Kehas saavad kokku loodus ja kultuur. Inimkeha – nii praegu kui ka minevikus – on nii ajalooline ja kultuuriline konstruktsioon kui ka bioloogiline ja füüsiline tõelus. Keha on meedium, mille kaudu inimene tajub, kogeb ja muudab ümbritsevat maailma. Just see inimkeha duaalsus võimaldab meil kildhaaval rekonstrueerida minevikus elanud inimeste elu. Nii nagu kehas on põimunud kultuur ja loodus, on ka selle uurimiseks rakendatavate meetodite seas nii loodusteaduslikke biomolekulaarseid meetodeid, osteoloogiat ehk luu-uurimist kui ka humanitaar- ja sotsiaalteaduslikke inimkogemuse mõtestamise teooriaid.

Olgu siin toodud vaid mõned näited teemadest, mida iidsed inimsäilmed võimaldavad meil mineviku kohta avada. Luu-uurijal on meetodid, mis lubavad kindlaks teha inimese soo ja vanuse surma hetkel, dokumenteerida luudel nähtavad muutused ning siduda neid haigustega. Biokeemiliste meetoditega uuritakse näiteks inimese elu alguspunkti – nii intiimset aspekti, nagu seda on imetava ema ja lapse suhe. Lämmastiku stabiilse isotoobi väärtused luu kollageeni koostises lubavad vastata küsimusele, kui pikk on olnud väikelapse imetamisperiood.⁹ Sama metoodikat rakendades saame uurida ka toitumise muutumist elu jooksul väikelapsest kuni täiskasvanueani, sest luu modelleerimine eluajal ja sellega kaasnev keemilise koostise muutus talletub söödud toidu tõttu luukoesse.¹⁰ Mida, kuidas ja miks söödi on aga kultuurispetsiifilised küsimused. Pärilikkuseaine DNA lubab rääkida kadunud populatsioonidest – nende liikumisest, segunemisest ja väiksemal skaalal ka näiteks sugulusest ühe kalmistu piires. Teemaring, mida iidsed inimsäilmed mineviku kohta avada võimaldavad on määratult suurem kui siin toodud näited.

Paradoksaalselt kasutame teadlastena inimsäilmeid oluliselt vähem matuserituaalide uurimiseks, kuigi need säilmed on meile kättesaadavad just seetõttu, et keegi on minevikus teinud teadliku otsuse oma lähedane maha matta. Võimalik, et matuserituaalid on tagaplaanile jäänud meie ühiskonnas valdavaks kujunenud hoiaku – surm on tabu – tõttu. Rituaalide uurimist raskendab ka tõsiasi, et arheoloogid ei kaeva ju välja matuserituaale, vaid materiaalse kultuuri jäänuseid – esemeid ja nende katkeid, hauakonstruktsioone ja rituaalide keskmeks olevaid inimsäilmeid. See omakorda tähendab, et kaugema mineviku ja matuserituaalide kohta tehtavad järeldused tuginevad fragmentidele ning tervikpildiks ei pruugi meil olla piisavalt materjali. Seda arheoloogia allikatele ja andmetele omast fragmentaarsust on nimetatud ka episteemiliseks ärevuseks,¹¹ mille ületamiseks otsivad arheoloogid lahendusi eri meetodite koos rakendamisest.

Teadmisi inimese identiteedi kohta, mida on võimalik saada nii vana DNA kui ka toidukultuuri uurimise abil, on vaja ka matuserituaalide uurimisel. Kõigile ei ole aegade jooksul osaks saanud ühesugust matust. Näiteks on arheotanatoloogia, mis ühendab osteoloogilised teadmised inimkehast tafonoomiliste teadmistega selle lagunemisest, näidanud, et Eesti ala esimesed küttide-korilaste matused olid mitmetoalised. Umbes 8500 aastat tagasi maeti Narva Joaoru asulasse vaid osa ühe küti-korilase surnukehast, surnukeha on, muide, enne mulda sängitamist rituaalselt tükeldatud. Suur osa teisi meile teada olevaid küttide-korilaste matmispaiku sisaldab aga terviklikke surnukehasid. Matuserituaalide uurimisel tuleb silmas pidada, et ehkki surnukeha – matuse­rituaali tuum – on kõnekas allikas iidsete kommete väljaselgitamisel, ei ole rituaalid seotud üksnes kehaga. Rituaalid võivad alata juba enne surma, sisaldades ka suremist kui sotsiaalset protsessi.¹²

Kui me võtame need paar tuhat aastat ja meile praegu teada olevad ligi 150 matust, siis näeme, et suurele osale küttidest-korilastest sai osaks matusetalitus, mis arheoloogile jälgi ei ole jätnud.

Surm on elu osa, surmakogemust tuleb mõista ka XXI sajandil. Oleme teadustulemusi harjunud mõõtma selle loodava kasu järgi ühiskonnale. Nii võib küsida, milleks meile teadmised aastasadu ja -tuhandeid tagasi elanute matmiskommetest. Oleme jõudnud aega, kus üksikisik on surmaga seotud vastutuse oma õlult ära nihutanud. Surm on tabu, miski, millest ei räägita ja sellest hoitakse eemale nii kaua kui võimalik. Matuse­talitused on jäetud spetsialistide hoolde, surmast on saanud äri. Oleme oma kiirustavas ja noorust ülistavas hedonismis jõudnud punkti, kus matusetalitus – hüvastijätt ja viimse austuse avaldamine lahkunule – on vaid viiv. Siiski oleme tunnistajaks ka muutustele. Üha enam taipame, et surm – elu lõpp-punkt saabub kindlasti, sellest ei pääse. Surmateema on jõudnud populaarteaduslikesse teostesse, nt Marju Kõivupuu „Inimese lahkumine“ (Pegasus, 2024) ja Margus Laidre „Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“ (Argo, 2024) ning kogemuslugusid kajastatakse ka veebilehtedel, nt „Räägime surmast“¹³.

Uurides mineviku surmakultuuri humanitaar- ja loodusteaduste koostöös, loome sellest senisest terviklikuma pildi. Muuhulgas toob see kaasa uue kvaliteedi selles, kuidas mõtleme ja mõtestame inimeseks olemist. Saadud teadmised ja mõttemustrite muutused lubavad kaasa rääkida ühiskonnas aktuaalsetel teemadel, nagu seda on abistatud enesetapp¹⁴ ning aitavad mõista, kuidas vananevas ühiskonnas peaksime mõtestama elu lõppu.

1 Peter Metcalf, Richard Huntington (toim), Celebrations of Death. The Anthropology of Mortuary Rituals. Second Edition. Cambridge University Press 2010, lk 43.

2 Arnold Van Gennep, The Rites of Passage. University of Chicago Press 1960.

3 Liv Nilsson Stutz, Embodied Rituals and Ritualized Bodies. Tracing Ritual Practices in Late Mesolithic Burials. – Acta Archaeologica Lundensia Series 2003, 8° (46).

4 Paul Pettitt, The Paleolithic Origins of Human Burial. Routledge 2011, lk 57.

5 Liv Nilsson Stutz, Mortuary Practices. Marek Zvelebil, Vicki Cummings, Peter Jordan (toim), The Oxford Handbook of theArchaeology and Anthropology of Hunters-Gatherers. Oxford University Press 2014, lk 720.

6 Rein Raud, Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2013.

7 Arheoloog: iga väiksemgi luukild väljakaevamistelt peab luu-uurijani jõudma. – ERR 2. VIII 2024.

8 Rait Piir, Arheoloog: inimluude säilimist soodustab nii Eesti kliima kui ka pinnas. – ERR 13. VII 2024.

9 Alessandra Morrone, Mari Tõrv, Dario Piombino-Mascali, Tina Saupe, Holar Sepp, Heiki Valk, Martin Malve, Ester Oras, Children of the grave: Investigating non-adult feeding practices in medieval and early modern Estonia through stable isotope analysis. – PLoS ONE 2023,18(1).

10 Ester Oras, Mari Tõrv, Tõnno Jonuks, Martin Malve, Anita Radini, Sven Isaksson, Andy Gledhill, Ott Kekišev, Signe Vahur,

Ivo Leito, Social food here and hereafter: Multiproxy analysis of gender-specific food consumption in conversion period inhumation cemetery at Kukruse, NE-Estonia. – Journal of Archaeological Science 2018, 97.

11 Jeremy Huggett, The apparatus of digital archaeology. – Internet Archaeology 2017, 44.

Gavin Lucas, Writing the past: Knowledge and literary production in archaeology. Routledge 2019.

Alison Wylie, How archaeological evidence bites back: Strategies for putting old data to work in new ways. – Science, Technology, & Human Values 2017, 42(2).

12 Estella Weiss-Krejci, The unburied dead. S. Tarlow & L. Nilsson Stutz (toim), The Oxford Handbook of the Archaeology of Death and Burial. Oxford University Press 2013, lk 281–301.

13 surmast.ee

14 Eero Epner, Eutanaasia. Õnneliku surma saladus. – Levila 2022.

Balti riikide teaduste akadeemiate ja UNESCO rahvuslike komisjonide „Naised teaduses“ stipendiumide konkursil pälvisid Eesti teadlastest stipendiumi Mari Tõrv, Kadri-Ann Pankratov ja Marju Himma. Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia kaasprofessor ning sama ülikooli keemia instituudi analüütilise ja füüsikalise keemia teadur dr Mari Tõrv sai stipendiumi loodusteaduste, inseneeria ja tehnoloogia ning meditsiini valdkonna doktorite kategoorias. Rõhutades inimkeha kahesust uurib ta muistsete inimeste bioloogilist ja kultuurilist mitmekesisust.