Mängufilm „Saatana kümblus“ (Austria-Saksamaa 2024, 121 min), režissöörid-stsenaristid Severin Fiala ja Veronika Franz, operaator Martin Gschlacht, helilooja Anja Plaschg. Osades Anja Plaschg, Maria Hofstätter, David Scheid, Natalja Baranova, Lukas Walcher jt.

On aasta 1750 Ülem-Austrias väikeses katoliku kogukonnas keset metsikut loodust. Agnes (Anja Plaschg) abiellub Wolfiga (David Scheid), kes on küll sümpaatne ja ontlik, kuid paneb aluse naise allakäiguspiraalile. Pruudi rõõmus meele­olu lahtub pulmapäeval tundidega ja luhtunud pulmaöö saab korduvaks mustriks. Uus, koopana mõjuv maja­pidamine, raske füüsiline töö, ämma etteheitev käitumine ja lootusetuna näiv püüdlus emaks saada teevad koosmõjus elu väljakannatamatult rusuvaks. Süvenev madalseis hakkab väljenduma üha intensiivsemas palvetamises ja enese­vigastamises.

Austria duo Veronika Franz ja Severin Fiala on eelkõige tuttavad žanrifilmi austajatele, sest nende varasemad tipptasemel mängufilmid „Head ööd, emme“ ja „Onnike“¹ saab eelkõige lahterdada õudusfilmi kategooriasse. Mõlemad filmitegijad on seotud filminduse lähiajaloo nn paha poisi, vaimustavat satiiri tootnud Ulrich Seidliga, kes on ka „Saatana kümbluse“ produtsent. Franz on Seidli abikaasa ja pikaajaline loominguline partner, kes on Seidli filmide juures olnud tegev stsenaristi, režissööri abi ja produtsendina. Fialale on Seidl onu. Seidli mõju on kindlasti tuntav: korrastatud ja läbimõeldud kaadrikompositsioon, mis vastandub kaadris kulgeva inimese läbitungimatule süngusele, haavadele ja rüvedusele. Nende debüüt „Head ööd, emme“ meenutab pahaendelise meeleolu ja lapspeategelastega ka Austria kõhedusmeistri Michael Haneke käekirja. Nišš, kuhu tandem Franz-Fiala end juba suurepäraselt sisse on seadnud, on ärritav-šokeeriv, publikut rajalt kallutav ja psühholoogiliselt erutav.

Kurjus ja selle sümboolika

Erinevalt eelmistest Franzi-Fiala filmidest on „Saatana kümblus“ hoopis õuduselementidega ajaloodraama. Kõigil kolmel on selgelt välja joonistuv ühisnimetaja – kurjuse kohalolu. Kurjus elustub peategelaste meeleolu, kahtluste ja skepsise kaudu. Meeleheitlik hirm kurjuse ees muudab selle reaalseks. Kuri ei sünni sel kujul, mida tegelased pelgavad, vaid hirmu all olles saavad neist endist kurjategijad. Tugev hirmuseisund muudab inimese enda kurja täidesaatjaks ja kurja kohalolu kas või vaid mõttelisena leiab lõpuks ka füüsiliselt vägivaldse väljenduse. Eluline nähtus võimaldab filmitehniliselt mängida nii draama, psühholoogilise põneviku kui ka õudusfilmi võtetega ning neid põimides ja tonaalsust kruttides oskuslikult vaatajaga manipuleerida.

Kurjuse kohaloluga seostub ka filmi pealkiri, mis viitab „saatana vetes“ viibimisele. See oli toonane rahvalik väljend melanhoolia kohta, mida kasutatakse peategelase Agnese (Anja Plaschg) elujõuetu seisundi kirjeldamiseks. Kui avada see väljend kristliku sümboolika kaudu, saab mõndagi selgemaks. Usuteadlane ja orientalist Arthur Võõbus on oma arutlustes ürgkristlusest toonud välja vee sümboolika tähenduse. Muistses Lähis-Idas oli vesi müütiline Jumala vaenlane ning loomise lugu kõnelebki Jumala võidust vete üle. Tekivad kõrgemad veed, mis langevad alla vihmana, kuid suurem osa jääb maa peale ja selle alla. All valitseb tohutu allmaailma sügavus ehk surmavald, kus pesitsevad Saatan ja kõik Jumala vastased.

Vee sümboolikaga haakub otseselt ka näiteks Jeesuse vee peal kõndimise tähendus – ta on kurjusest üle ega allu sellele. Kurjuse ehk Saatana vetesse eksib kõnealuses filmis aga Agnes. Oma süngete mõtetega tõmbub ta enesesse, eraldub ühiskonna elust ja hülgab oma kohustused, loobudes täisväärtuslikust osalusest nii abielus kui kogukonnas.

Emadus

„Saatana kümbluses“ on läbivalt esil emadus ja kuritöö koos surmaga. Agnesel on meeleheitlik soov emaks saada. Ämma sapised märkused lapseootele jäämise kohta annavad selge ettekujutuse toonasest jäigast mentaliteedist: täisväärtuslik naine jäi rasedaks võimalikult ruttu ja moraalinorme rikkumata. Agnese natuuri arvestades võime vaistlikult tunnetada, et tema emadussoov on siiras. Selle taga võib näha niigi omaette hoidvat neidu, kes mehelt hellust ei saa, ja tema igatsust leida kaaslane, kellele pakkuda intiimsust ja hoolitsust. Agnese puhul, kes eristub teistest tegelastest sügavama usklikkuse poolest, tuleb mängu ka religioosne mõõde.

Sügavalt usklikus naises, kus religioon ei ole eraldi kategooria, vaid maa­ilma­pildi lahutamatu osa, oli emadussoov samuti osa sellest maailmapildist. Religioosses plaanis on järglaste saamisel ja nende Jumala vaimus kasvatamisel otseselt Jumalat teeniv roll. Jumala rahva suurendamine on siin ilmas Jumala rõõmuks ja Jumala vaimus tegutsemine.

See on aspekt, mida ei tasu Agnese puhul alahinnata. Ta tunnetab, et hoolimata oma pühendumusest ei saa ta ometi omalt poolt anda võimalikult suurt panust, et suurendada siinpoolsuses Jumala vaimus ja tahte järgi toimivat kogukonda – põhimõte, mis selgitab ka toonast abielu ja perekonna erilist pühadust. Agnese olemus lõi selles aspektis kõikuma ja tema minapilt kaotas üha enam väärtust, sest kogu ilu ja headus, millega ta lootis maailma oma emadusega rikastada, jäi tulemata.

Vahendatud enesetapu fenomen

Veelgi süngemale lainele liikudes võtame teemaks filmis esineva vägivalla enese ja teiste suhtes. Vaataja ees on visuaalsed kujundid, mis on paljudest ajaloolistest filmidest juba ammu tuttavad, kuid siin on neil narratiivi ja filmi sõnumi seisukohast esmane tähtsus. On naine, kes surmab võõra lapse, tunnistab kohe oma süü üles ja lõpetab tapalaval. Tema surnukeha jäetakse külarahvale vaatamiseks kui avalik väljapanek. On mees, kes on kahtlemata sooritanud enesetapu. Tema keha heidetakse hooletult porisele väljale roiskuma. Mõlemad elust lahkumise viisid ühenduvad Agnese ja kogukonna teadvuses kirikus kuuldud jutluse kaudu. Vaimulik rõhutab kristlikku dogmat, mille kohaselt saab hukatav mõrvar vähemalt võimaluse enne siit ilmast lahkumist tegu kahetseda ja oma hinge eest paluda. Mõrtsukal jääb alati lootus pälvida absolutsioon ehk pattude andeksandmine ja pääseda igavesest hukatusest. Enesetapjal see võimalus paratamatult puudub. Siin on eksistentsiaalse tähtsusega küsimus oma hinge eest hoolitsemisest ja mis saab pärast surma. Hirm lõpetada põrgus oli mõõtmatult suurem kui hirm lõpetada tapalaval. Nii kujutabki film elutüdimuse võrku sattunud Agnest korduvalt roimari laguneva laiba juures justkui mediteerimas. Viis, kuidas naine otsustas elust lahkuda, puudutab Agnest sügavalt nii empaatilis-emotsionaalsel kui ka religioossel tasandil.

Film põhineb ajaloolase Kathy Stuarti ulatuslikul vahendatud enesetappu käsitleval uurimistööl, mis omakorda toetub sadadele saksa kultuuriruumis dokumenteeritud kriminaaljuhtumitele ja ülekuulamisprotokollidele. Tegemist oli kuritöö liigiga, mis kerkis esile XVII ja XVIII sajandil üle kogu Euroopa nii katoliku kui luteri usu aladel. Teguviis muutus nii valdavaks, et alates XVIII sajandist üritati seda seadustega ohjeldada, ning XVIII sajandi teisel poolel leidis käsitlust ka juriidika ja kohtumeditsiiniteemalises ajakirjanduses. Vahendatud enesetapu sooritajad panid teadlikult toime surmaotsusega karistatava kuritöö eesmärgiga saavutada seeläbi enda hukkamine. Pärast teo sooritamist mindi kohe seda üles tunnistama, et saada pihi võimalus surmaeelseks patukahetsuseks ja pälvida preestrilt absolutsioon.

Korda saadeti või väideti end süüdi olevat sellistes surmanuhtlusega karistatavates kuritegudes nagu süütamine, sodoomia, homoseksuaalne vahekord ning katolikus Viinis näiteks ka ikono­klasm. Piirkonniti ja konfessioonide kaupa oli siiski kõige sagedasem laste tapmine. Sellel, et ohvriks valiti laps, oli kindel põhjus – usuti, et laps pole veel jõudnud patustada ning pälvib kohe lunastuse ja pääsu taevariiki. Ohver usuti isegi tulevasest patusest elust päästetavat. Vahendatud enesetappe sooritasid ülekaalukalt naised.

Paradoksaalsel kombel inspireeris inimesi seda teed minema avalike hukkamiste traditsioon, mis tegelikult oli mõeldud rahva heidutamiseks. Avaliku hukkamisega käis kaasas ka vaimulike kohalolek ja palved hukatava hinge eest. Hukkamistega käisid kaasas lendlehed hukatava viimaste sõnadega, kus lapsetapjad oma ohvreid tihti Jumala ingliteks nimetasid ja viimast korda õnnistasid. Sõnas ja pildis kujutati lendlehtedel hukatud lapsi kui märtreid, kelle hing oli liikunud otse taevasse. Samasugune tüüpmotiiv esineb ka filmi alguses lapse mõrvanud naise hukkamisjärgsel lendlehel.

Vormiline külg

Visuaalselt on siin filmis palju sellist, mis väärib esiletõstmist. Imelise operaatoritöö tunnustusena sai Martin Gschlacht aasta alguses Berliini filmifestivalil Hõbekaru. Filmi on pikitud hulgaliselt näiteid sellest, kuivõrd oli katoliku usk läbi põimunud kohalikust rahvausust ja rituaalidest. Katoliiklikes külakogukondades levinud nähtus ei olnud võõras ka Eestis. Võsa- või külakatoliiklus kujutas endast rahvausu elementide ja rikkaliku katoliku pühakukultuse kokkusulatamist. Katoliku usu raamistik võimaldas rahvapärimusel ja ebausu rituaalidel palju edukamalt elujõulisena püsida kui luteri kogukonnas. Ka peategelasel Agnesel on peale tavapärase palvenurga kodumajas meisterdatud eluruumidest väljapoole omanäoline talismanidega altar, mille ees ta depressiooni süvenedes üha sagedamini palvetamas käib. Rahvauskumuste markantsemad näited filmis on hukatu maharaiutud sõrm kui abieluõnne tagaja ja kaelaseljal hobujõhvi edasi-tagasi saagimine, mis on ravitseja-saunamehe² ravimeetod raskemeelsuse kehast väljutamiseks.

Vaatajale tehakse sisenemine filmimaailma hõlpsaks kordaläinud kesk­konna­loomega alates pea­tegelase osatäitjast ja lõpetades võtteplatsiga. Agnese osatäitja Anja Plaschg on eelkõige tuntud hoopis sumedalt kõlava alternatiivmuusikuna nime all Soap&Skin. Esiti kaasatigi ta filmiprojekti sooviga saada temalt filmimuusika, aga sellest arenes välja peategelase roll. Filmis korduvalt Plaschgi nukral häälel vaikuses kõlav pala Jumalaema Maarja kiituseks³ harmoneerub filmi iseloomu vahedalt toonitava minimalistlikult sünge ja hiilivalt pinget kasvatava instrumentaalmuusika kõlaga. Minimalistlik helikeel laseb nähtul toimida võimalikult tõetruult ja kurjuse kohalolu ning sellele vastuvõtlikkust veelgi haavatavamalt väljendada. Vaataja kuulmistaju ei kurnata millegi üleliigsega – meil oleks justkui tarvis seda vaikust, et püsida valvel ja hoida meeled ärksana.

Plaschgi kehaline ja vaimne rolliks ettevalmistus pääseb eriliselt särama tänu filmitegijate meetodile anda saabuva võtte juhtnöörid kätte alles viimasel hetkel, jättes ruumi vabale improvisatsioonile. Vahendid ja keskkond, kus liiguvad suures osas mitteprofessionaalsed näitlejad, on ette valmistatud nii, et need pakuksid võimalikult ehedat kogemust. Filmilindile üles võetud filmis on võttepaikadena kasutatud olemasolevaid elamuid. Kunstlikest valgusallikatest on võimaluse korral loobutud. Filmimisel kasutati ka varem kohapeal surmatud kitse.⁴ Möödunud nädalavahetusel tõi Tanja Hausner „Saatana kümblusele“ Euroopa filmiauhinna parima kostüümikujunduse kategoorias.

Suursugusena ja justkui iseseisva tegelaskujuna kõrgub kõige kohal Austria maaliline loodus. Mets oli Agnesele lohutust pakkunud pelgupaik. Uude koju kolides ei osanud ta inimestega kontakti luua, aga metsa hääled ja võlu pakkusid talle lausa esoteerilist tröösti. Agnes kohtles loodust väga austavalt ja hellalt. Loodus on siin filmis vaadeldav ühtaegu kui Agnese ürgne ema ja lapse asendus. See on ainus armastusele lähedast kontakti ja energiat pakkuv-vastuvõttev mõjuväli. Agnese seisundi halvenedes nõrgeneb tema kontakt ka sellega.

Süngus kasvab liikumisega päikeselisest hämarasse, kuldsest sügisest kargesse saabuvasse talve samamoodi nagu Agnese hingeseisundisse tungib üha rohkem kõledust. See on tõesti linateos, mille esteetiline atraktiivsus maastikukaadrite, üha külmeneva ja murduva värvigamma ning looritatud mäestiku-uduga nõuab maksimaalseks nautimiseks võimalikult suurt ekraani. Erinevalt paljudest ajastudraamadest ei teki „Saatana kümblust“ vaadates vaistlikku vajadust norida detailide kallal, sest nähtu pakub niivõrd palju huvitavat ja eriskummalist materjali.

***

Kuna filmi aluseks olnud uurimistöö võimaldas hulgaliselt kasutada vahendatud enesetapu sooritajate sõnasõnalisi ütlusi, kaalusid filmitegijad loo ülesehitamist kohtudraamana, kuid mõttest loobuti ruttu, sest ei soovitud pakkuda vaatajale distantseerivaid tagasivaateid. Selle põhimõttelise dramaturgilise valiku üle võib ainult rõõmustada. Valitud kujutamisviis pakub vaatajale võimaluse seista peategelasele võimalikult lähedal. Siin puuduvad dünaamika ja stsenaariumi keerdkäigud. Vaataja tähelepanu püsib Agnese jälgimisel, et teha endasse kapseldumise rännak temaga hingeliselt kaasa. Justkui austusavaldusena keerukale teemale on lugu valatud vaatlusele alluvasse vormi. Agnese vaimne seisund avaneb vaatajale kiht-kihilt. Mõistmise ja empaatia sisendamine nõuab rahulikku, intuitsiooni toetavat keskkonda. Tilk tilga haaval uuristub labürint Agnese peas. Vaataja saab segamatult jälgida pea­tegelase eksiteed üha pimenevasse rägastikku, kus üksindustunne jõuab piirini, kuhu jõudnuna küünib abi andma vaid kuradi käsi. „Saatana kümblus“ on järjekordne näide sellest, et rõhuasetus õhustikule ja seisundile on täielikult õigustatud, kui adrenaliini pumpamise asemel ergastab film hinge ja ärgitab diskussiooni.

Vahendatud enesetapp on ajaloos leidnud vähe uurimist, kuid rohket mahavaikimist. Selle fenomeni kaudu väljendub kõige traagilisemal viisil religioosne maailmapilt, milles nähakse füüsilist elu ajutise, mööduva etapina enne igavikulist eksistentsi. Eesmärk on saada õndsaks lõpmatus teispoolsuses. Filmis ei tasu näha religioonis süüdlast, küll aga ohtu, mida kätkeb endas taandumatu, asjaolusid mitte arvesse võttev usujäikus koosmõjus negatiivsusse või fanaatilisusesse kaldunud meeleseisundiga. Lisaks vaimse tervise probleemide mõistmatus ning nende lihtne liigitamine pattude hulka. Kui mõni seisund röövib kristlase soovi elada ja toimida jumaliku armastuse vaimus nii enda kui ligimese suhtes, astub inimene kurjale teele.

1 „Ich seh, ich seh“, Severin Fiala ja Veronika Franz, 2014; „The Lodge“, Severin Fiala ja Veronika Franz, 2019.

2 Sks Bader. Alates keskajast tuntud amet. Kohaliku kümblusruumi omanik, kes lisaks kehahooldusprotseduuridele, nt habemeajamine ja juukselõikus, viis läbi toona raviprotseduuridena käsitletud toiminguid, nt aadri laskmine. Tegemist oli nn vaese mehe arstiga.

3 Soap&Skin – „Maria“. Mugandatud ajaloolisele Maarja palverännaku loole „Maria wir loben“.

4 Filmitegijad on kinnitanud, et kitsetapp vastas regulatsioonidele. Tegemist oli haige loomaga, kes oleks niikuinii surnud. Loom leidis oma otsa stseeniväliselt ja asjatundja käe läbi.