Tarbimisühiskonnas on klient teatavasti kuningas ja ostja otsustab lõppkokkuvõttes, millised kaubad letil on ja millised mitte. Normaalses ja rahulikus õhkkonnas on tarbijaskond killustunud ja nii jagub ostjaid mingil määral igale tootele, aga alati leidub ka aktiviste, kes õhutavad tarbimisproteste ja -boikotte. Edasijõudnud tarbimismaadel on peamiseks õhutajaks ja eestvedajaks aastakümneid olnud vabaühendused, näiteks keskkonna- või loomakaitsjad, kellele ettevõtjaskond heidab nende muude eluhoiakute tõttu ette vaenu kogu vabaturumajanduse vastu – antikapitalismi.
Nagu viimased kolm aastat Eestiski kogetud, võib tarbijaprotest käivituda ka juhitud aktivismita. Nii juhtus 2022. aasta veebruaris, kui üldrahvalikus üksmeeles loobusime ostmast Venemaal toodetut ning asusime haarama riiulitelt kõike, mis Ukraina päritolu, viinast ebatervislike kommideni. Riigivõim tuli siis oma sanktsioonide ja piirangutega tasapisi järele, kuid ettevõtjad, kes kauplesid Venemaaga õiguslikul hallalal (lubatud kaubaga) edasi, tõmbas avalikkus moraalikaalutlusel ikkagi liistule. Nüüd, kolm aastat hiljem, ei ole võimalik tuvastada enam ühtki Venemaa päritolu kaupa, milleta siin mõnusalt elada ei saaks. Sama käib teenuste kohta, turismiärigi on kohanenud toime tulema Venemaa turistideta ega vala nende pärast pisaraid.
Rahvasuu on idanaabri juba ammu tuumapommiga tanklaks kuulutanud ja ega sealt ole midagi peale tooraine eales saada olnud. Euroopa pealinnades on aga ammu teada, et teisel pool Atlandi ookeani leidub teine samasugune tuumapommiga tanklakett, ainult kümme korda suurem. Mõlema äri sisuks on, et lisaks kütusemüügile pakutakse ka kohustuslikku turvateenust ehk mõjusfääri võtmist. Euroopa Liidu väliskaubandusbilanss USAga on olnud viisteist aastat kasvava ülejäägiga ja seda isegi seejärel, kui USA astus asendajana Venemaa asemele Euroopale fossiilkütuste müüjana. Eurostati andmetel moodustavadki nafta, maagaas ja nende tuletised praegu lõviosa USAst toodavast kaubast. Euroopa ise saadab aga USAsse kõrgelt väärindatud lõpptoodangut autodest veini ja kosmeetikani. Bilansiliselt on kõige patusemad eksportöörid Saksamaa, Itaalia ja Iirimaa. Viimane küll moonutab tabelit, sest sealt jõuab USAsse kümnete miljardite eest farmaatsiatoodangut, mille tootjaks on USA maksupagulastest ettevõtted, keda aga tollimaksud vaevalt koju tagasi meelitavad.
Ka Eesti kuulub Donald Trumpi maailmapildis Ühendriikide koorijate hulka, sest müüs läinud aastal USAsse kaupu 714 miljoni euro eest, ostis aga kõigest 315 miljoni eest (EISi andmed). Üle kahe korra vähem. Jäme tänamatus, öeldakse selle kohta varem või hiljem ovaalsaali telesaates, kui Eestit juhtutakse üldse märkama. Selleks puudub otsene vajadus, sest Washingtonis nähakse kaubavahetuse puudujäägi süüdlast Euroopa Liidus, mitte üksikuis riikides, kelle hulgas võib ju olla ka häid, näiteks Leedu või Hispaania, kes veavad sisse rohkem kui välja.
Kuid fakt on, et kaubandussõja ägenedes tabab USA tollimüüri taha kinni jäävaid Euroopa ettevõtteid kimbatus. Riigid ühekaupa ega ka mitte ühendus selle vastu suurt midagi teha ei saa. Autode või veini riiklikke tugioste teha oleks mõeldamatu, pealegi kulub iga vaba veering riigikaitsele. Tarbijad võivad aga turgu ümber kujundada küll ja on mitmes Euroopa riigis sellega juba alustanud.
Mõtteviis on siin sama nagu riiklike sanktsioonide puhul. Sihitakse konkreetseid isikuid, ettevõtteid ja tooteid, mitte kõike korraga. Kuna USA riigina ja kõik ameeriklased ei ole pahad ning suhtesegadust ja hullust külvavad seal üksikud, siis just need ja ainult need peavad Euroopa tarbijaist täpsuslaskurid sihikule võtma. Trump on presidendiks valitud, selle vastu ei saa, aga nagu ka demokraadid kongressis tavatsevad osutada, ei ole keegi valinud ega volitanud „maailma rikkaimat meest“ Elon Muski fanaatiliselt USAd millekski monarhialaadseks ümber kujundama ja Euroopa julgeolekule kahjulikke mõjusid põhjustavalt laamendama.
Selles, et ta ei ole surematu, ei õnnestu eurooplastel härra Muski veenda, aga maailma rikkaima mehe tiitli äravõtmisesse saab panustada küll (õigupoolest oli Musk ajakirja Forbes mulluses rikkuse edetabelis teisel kohal). Nii, et see lööb korraga nii rahakoti kui ka au pihta. Töö käib juba vilkalt. Tesla elektriautode müük Saksamaal, Prantsusmaal, nagu ka hinnalistel Põhjamaade turgudel on aastatagusega võrreldes kahanenud poole võrra. Ühe elektriautode maal Norras läbi viidud tarbijaküsitluse järgi asub Tesla põlatud kaubamärkide edetabeli tipus. Tesla omanikud püüavad neist autodest kiiresti lahti saada kas või poolmuidu.
Euroopa kodaniku seisukohalt on Tesla tõrjumine turult ühtaegu õilis ja majanduslikult kasulik. Esiteks tehakse nii turul ruumi näiteks Saksamaa autodele, mis enam USA turule ei pääse, teiseks ei panusta maksumaksjad enam Tesla tulusse saastekvoodi müügist (mullu teenis firma selle äriga ligi kolm miljardit eurot). Kolmandaks annab edu Tesla turult tõrjumisel Euroopa Liidu ametnikele ka USAga kaubandusvaidlustes lisakaardi. Ja edusse on põhjust uskuda, sest Euroopa senised Tesla-fännid ei ole parempopulistlike erakondade valijad. Euroopas turuosa säilitamiseks ja oma austajate meeleheaks peaks Musk välja laskma Tesla Trabandi, mille müügihind ei tohiks ületada tuhandet Saksa marka.
Eesti on elektriautonduses mahajääja ja suurelt panustada ei saa. Märtsi alguse seisuga oli Eestis registreeritud 1457 Teslat, Norras müüdi enne nüüdset langust ühe kuuga sama palju. Eks omanikel oleks neid praegu keeruline müüa, aga proovida võiks, mis sest, et poodigi pole. Kuid alles mõne nädala eest ilmus optimistlik teade (Postimees 19. II) Tesla kavatsusest tekitada lisaks Vilniuses värskelt avatule ka Riias ja Tallinnas müügiesindus ja teeninduskeskus. Seega pole sugugi hilja häälekalt teada anda: „Täname pakkumast, te ei ole siia oodatud!“ Kui pood siiski tekiks, oleks see ka avalik kulu, sest seda peaks politsei valvama ja vandalismi eest kaitsma nagu Venemaa saatkonda Pikal tänaval. Ühtlasi tasuks neil, kel juhtumisi mõni Tesla aktsia taskus, need kiiresti ära müüa, sest kasvanud Tesla-vastasus Euroopas ja kohati ka USAs peegeldub kenasti ka börsil.
Kui maa on nõnda Tesla-vabaks saanud, võivad tarbijad asuda järgmise puhastustöö juurde. Sellel ei ole küll tuntavat rahalist mõju, kuid sümbolväärtus küll. Põhjendatud vajadust omada kontot suhtluskeskkonnas X ei ole kellelgi ju varemgi olnud. Aga miks peaks nüüd, mil Elon Musk enam sugugi ei meeldi, tema ettevõtte teenust kasutades osalema tema jõukuse, edevuse ja tähtsuse turgutamises? Üksikisiku vaba valik, teadagi, aga sama küsimuse peaksid endale esitama ka näiteks riigiasutused, mille kodulehtede menüüribal standardselt ilutsevad X-ikoonid (president, riigikogu, valitsus jne).
Kas see ikka on üldse millekski tarvilik suhtluskanal, kui kesksed kujud on seal suure ruuporiga röökijad, kes kunagi ei loe seda, mida kirjutavad nende miljonid jälgijad ja keskkonnakaaslased? Mil moel see säutsunurk riiklust edendab? Vene keelest valitsusasutuste kodulehtedel on enamjaolt lahti saadud, ei ole mingi raskus sealt ka need silmariivavad, ärritust põhjustavad X-id ära koristada. Iroonilisel kombel on see ju Elon Muski enda õpetus, et valitsusasutused ei tohi teha ühtki kõrvalist, tarbetut liigutust, mis raiskavad aega ja kahandavad tõhusust. X-i kasutamine aga teeb just seda ja ainult seda.
Kui kogu võim on tarbija käes, siis kas selle kasutamist peab tingimata juhtima või saab igaüks ise hakkama?
