Üldiselt jätkab näitus juba Veenre väljakujunenud loomesuundumusi: põnevad materjalid, luulelised tekstid ning poeetilise algega teosed, (sise)kosmose ja kuningate-kuningannade temaatika – kõik tuntud tegelased Veenre ehtemaailmas.  Näituse üldmulje on õhuline ja elegantne: teosed on eksponeeritud kaunites valgetes kastides, mis jätavad seinale meeldivaid varje. Tööde asetus on äärmiselt läbi mõeldud ning moodustab harmoonilise terviku. Näituse visuaalne tervik on puhas, perfektne. Põnev on just Veenre tasakaalustamisoskus: kui tema ehted jätavad sageli veidi teatraalse mulje ning on kusagil „liiga palju” piiril, siis üldmuljes on saavutatud hoopis kargem ja kergem tulemus.  Samasugune vastuolu on ehteis endis: need on sageli suure joonega, kuid samas eemalolevad. Veenre ehted meenutavad hoolitsetud ja veidi upsakaid kõrgest soost kaunitare, kelle seltsis igatsete kellegi ehk vähem kauni, kuid soojema või vaimukama järele. Tema ehted on varjamatult edevad ja kompromissitud, nagu tähelepanuga harjunud diivad. Kui pöördun kunstniku tekstide poole, siis mõistan, et minu muljes pole midagi juhuslikku: mäng on Veenre kontrolli  all.       

Autor on 2006. aastal antud intervjuus „Tanel Veenre – jutustab ehetega lugusid” välja toonud, et püüab teadlikult oma ehteloomingu poole kõrgina hoida ning ehetega ei peagi kõigile meeldima. Ka oma loomingu teatavale teatraalsusele on Veenre andnud vastuse raamatus „Ehe: kahtlused kunsti kujul”: 

„Kas ma liialdan? Ehe iseenesest on juba liialdus, millegi selektiivse ja isikliku paisutamine kunsti mõõtkavasse: emotsioonide skaalalt võtan vaid servmised tunded ja rõhutan kunstile omase meelevaldsusega. Ilma liialdusteta looming – realistlik igavus – on kunsti lõpetamata koopia: hambutu, veretu, närvitu. Kellel sellist tõbist vaja on?”