
P. I. Filimonov on kirjutanud raamatu romaani kirjutamise (või jutustamise) protsessist endast. „Alicante“ on ülimal määral metatekstuaalne teos, kirjandus kirjandusest.

P. I. Filimonov järjestab luulekogus „Sinu siluett akna taustal“ peenelt oma prioriteedid: armusuhted, toit, filmid, reisimine …

Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinda tulnuks juba ammu reformida, samuti enamikku siinseid vene kultuuri ja haridusega seotud institutsioone. Teeb rõõmu, et asi on käsile võetud.
Eestis on hulk andekaid vene keeles kirjutavaid autoreid, kuid võimalusi nende tööd tunnustada on nüüd vähem kui seni.

Jelena Skulskaja raamat tõestab, et lisaks Borgese pakutud süžeedele on maailmakirjanduses veel vähemalt üks eriline faabula.

Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“ on sedavõrd filigraanne ja rahutu romaan, et võib hooletumal lugejal peost pudeneda.

Olga Titova uue luulekogu keskmes on inimesed, nii perekond, sõbrad kui ka tuttavad: neile kirjutatakse, nende eest palvetatakse ning nendega kohtumise üle tuntakse rõõmu.

Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused“ ei jää teostuselt ega sügavuselt alla eesti kirjanduse tuntuimatele sõjavastastele luulekogudele.

Jaan Kaplinski viimaste vene keeles kirjutatud tekstide konarused on eestikeelses tõlkes elegantselt tasandunud.

Nadežda Katajeva-Valgu kirevas luulekogus „Minu maine ring“ on esil Tartu, lilled ja perekond.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.