Tantsuteatri Fine 5 „Võimu võim“, lavastajad, koreograafid ja helikujundajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, kunstnik Grete Veskiväli, konsultant ja repetiitor Olga Privis, helikujunduse konsultant Gerhard Lock, valguskunstnik Ants Kurist. Tantsivad Simo Kruusement, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma. Esietendus 13. III Sakala 3 teatrimajas.
Tantsuteatri Fine 5 „Siinsamas silmade taga“, koreograafid ja lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, helilooja Liisa Hirsch, valguskunstnik Ants Kurist. Tantsivad Annachiara Gallo, Vanessa Geniali, Eliisa Sokk, Maria Uppin-Sarv ja Simo Kruusement. Esietendus 9. XI Sakala 3 teatrimajas.
Tantsuteater Fine 5 on rohkem kui 30 tegevusaasta vältel rõhutanud oma rolli eelkõige liikumismõtlejana. Trupile on tantsukunsti olemus inimfüüsise liikumismustritega väljendatav kehaline kogemus. Kui balletiteater välja jätta, on Fine 5 ainuke tantsuväljal tegutsev kooslus, kelle fookus on mõtte väljendamisel liikumise ja liikumismustrite loodava keele kaudu. Kui väga paljude praeguste (nii Eesti kui ka välismaiste) tantsukunstnike liikumiskeel moodustub lühikestest lihtlausetest (keerukamad laused on moodustatud sõnade, mitte liigutuste abil), siis Fine 5 on püüelnud keerukama liikumisteksti poole, milles keskne koht on mitmeosalistel liikumisliitlausetel.
Liikumine taandub sõna ees. Tänavuse aasta põhjal võib siiski arvata, et Fine 5 on tegemas performatiivset pööret, milles liikumiskunst ja liikumismustrite kaudu edastatav sõnum on jäämas lavastustes kasutatud sõnalise teksti varju. Iseenesest pole performatiivsus ja muude meediumide kasutamine Fine 5 loomingus midagi erakordset – olid ju nemad ühed esimestest, kes sidusid vahetu kehalise liikumise videopildiga, hiljem on lisandunud muid tehnoloogiaid, sh väga ambitsioonikas ajulainete liikumisse tõlkimise projekt.
Siiski on tekst viimasel kahel aastakümnel saanud sedavõrd enesestmõistetavaks osaks (nüüdisaegsest) tantsukunstist, mistõttu nii mõnigi tantsukunstnik on intervjuudes tõdenud, et olla laval vaid liikujana, ilma verbaalset teksti kasutamata, on talle paras proovikivi. See seisukoht paneb paraku küsima, miks sedavõrd sõnale orienteeritud artist soovib end identifitseerida just tantsu-, s.t liikumiskunstnikuna, kuid vastus peitub ilmset tõigas, et postmodernismis ulpiv nüüdisaegne (= too)tants1 on mõistete piire sedavõrd hajutanud, et need on kaotanud oma sisu. Kuna (too)tants võib olla kõik meid ümbritsev, siis polegi ju vahet, millist meediumi kasutav kunstnik millise sildi all oma loomingut edastab. Vaataja asi on kaasa tulla ja „lasta vabaks“ kõik oma varasemad arusaamad nähtuste ja mõistete vahelistest seostest.
Vaatamata oma ekskurssidele muude meediumide kaasamisele, pean Fine 5 liikumisest sündinud poeesiat nende tugevaks küljeks, mis on iseloomustanud nende loodud viimaste aastate silmapaistvaid teoseid alates „Mina olin siin“ kuni „Toolini, mis ootab istumist“. Kehade loodud keerukate liikumislausetega on nad käsitlenud sellisid tundlikke teemasid nagu inimlik igatsus (hingelise ja kehalise) puudutuse järele, vananemine ja haigused, üksindus ja koosolemine, elu ja surm – toonud välja nende teemade füüsilist olemust, kehas elamise raskust ja rõõme.
Fine 5 tänavused uuslavastused „Võimu võim“ ja „Siinsamas silmade taga“ seevastu toovad nähtavale, et liikumise vägi hakkab sõnalise ees taanduma – ja siin on mõttekoht. Sest kui liikumiskunst rõhub kehamälule ja sellele, mida võib nimetada kehaliseks mõtlemiseks2, s.t kogemustele, mida keha talletab, kuid mis sageli jäävad ajus töötlemata ning avalduvad kõhutunde või muude aistingutena, on sõna suunatud just ajule. Aju hakkab kohe töötlema sõnade mõtet ning varjutab teiste meeltega vastuvõtmist.3
„Võimu võim“. Lavastuses „Võimu võim“ algas sõna pealetung juba sissejuhatuses, mil Ajjar Ausma ja Simo Kruusement publiku saali kutsusid ja seejärel hakkasid neid istmetel ringi paigutama. Minu arvates oleks olnud ainult žeste kasutades sama toiming mõjusam, kuid sel juhul oleks ilmselt kohe taibatud, et tegu on lavastuses osalejate, mitte saaliteenindajatega. (Väiketeatrites täidavad artistid sageli ka muid funktsioone, sh piletikontrolöri oma.)
Peagi kuuldus kõlaritest tekst mägironimise ja võimu tippu pürgimise sarnasusest, mille tõttu lavaline tegevus jäi mulle sedavõrd kõrvaliseks, et mälus on vaid sõnade loodud kujutluspildid mäetippe vallutavatest alpinistidest. Hiljem tuli võimu mõjust inimesele tehisaru moonutatud (kohutavas aeglustuses) tekst, mille saatel kuldses rüüs Helen Reitsnik poodiumi astmeid seljaga lihvis. Aju püüdis vastikult venitatavast tekstist sõnumit välja koukida ning tantsija tegevuse sõnum ja tähendus läksid täielikult kaotsi.
Laulude kasutamine on iseäranis riskantne, sest lisaks helidele mängivad siin rolli ka sõnad (eriti kui need on arusaadavas keeles), mis loovad oma kujutluspildid. The Animalsi laulu „The House of the Rising Sun“ sõnum ning rõõmsalt ja ilmselt võimumängudest vabanenud tantsijate üle põranda liuglemine kuulusid täielikult erisugustesse, teineteisega kokkupuutumatutesse maailmadesse. Teisalt – see võiski ju olla taotlus, mis mulle jäi selgusetuks. Sedasorti lavastuslikud kollaažid annavad võimalusi lähtuda mõnest oma lemmikteooriast ning noppida välja nendega ühilduvaid tegevuslikke hetki.
Kui tekst kõrvale jätta, siis võis mõista, et „Võimu võimus“ pööratakse tähelepanu eelkõige domineerimise-alluvuse suhtele: meestevaheline mäng muutus vähehaaval üha tõsisemaks rüseluseks, et välja selgitada, kes on „Liivimaa parim ratsutaja“, mehe-naise algselt hooliv duett arenes vähehaaval lähisuhtevägivallaks, ikka domineeriva mehe ja alistuva naisega, pakkumata uusi vaatehorisonte. Ometi on võimusuhted, ka sellistes olukordades, kus füüsiline jõud on ühel poolel, keerukamad ja mitmeplaanilisemad, mida keha- ja liikumiskeel võimaldavad iseäranis hästi esile tuua. Lõpplahendus – kehalistest pingetest vabanenud üheskoos liuglemine mõjus küll vabastavana, kuid jäi minule kõlama naiivse avaldusena, et kui astume võimumängudest välja, on elu lill.
„Siinsamas silmade taga“. Kui „Võimu võim“ jäi mulle üheplaaniliselt plakatlikuks, siis „Siinsamas silmade taga“ algas palju mitmetähenduslikumalt. Neli noorema põlve tantsijannat – Annachiara Gallo ja Vanessa Geniali Itaaliast koos Eliisa Soku ja Maria Uppin-Sarvega – ning Simo Kruusement näisid otsivat endale Sakala 3 kammersaalis seina ääres mugavat kohta, kuni vastasseinas avanes uks, mis kutsus tutvuma kõrvalruumiga. Uks näis viitavat igatsusele ja ahvatlusele, mis ühtaegu on hirmutav ja ligitõmbav, vallandades inimese varjatud meeled ja käitumismustrid. „Haprast ilust“ tuttav võppuv-vappuv, keha liigeslikku painduvust ekspluateeriv tiinaollesklik liikumiskeel, millega avatud uksele ükshaaval läheneti ja sellest jälle eemalduti, leidis individuaalse varjundi iga tantsija kehas. Naistantsijate isikupära tõstis veelgi enam esile bordoopunase detailiga ilmestatud must kostüüm, mis igaühel erisugune.
Lavastuse esimesed kaks kolmandikku olid loodud puhtalt liikumisvahenditega, andes tantsijaile võimaluse demonstreerida oma kehalist võimekust, kohalolu intensiivsust, mängida keha rütmidega. Itaallannade plastiline intensiivsus lõi mõnusa kontrasti Eliisa Soku jõulisele nurgelisusele ning Maria Uppin-Sarve haprale lüürilisusele, Simo Kruusement vallutas lava intensiivsete plahvatustega. Lavastuse liikumisluulet toetas Liisa Hirschi varjundirohke helilooming – sedavõrd tundlik ning vastastikku austav muusika ja liikumise suhe on nüüdistantsu väljal pigem erand kui reegel. Ants Kuristi valguskujundus andis eri hetkedele tugeva emotsionaalse laengu muidu nii minimalistlikus valges saalis.
Ja siis lõikas sisse sõna: raiuva rütmiga retsiteeritud ingliskeelne tekst, mis näis jutustavat seda lugu, mida siiani olime näinud – Doris Kareva muinasjuttu „Sinine kivi“. Esimesel vaatamisel oli see militaristlikult marssiv tekstiesitlus sedavõrd häiriv, et sisu läks kaotsi ja liikumise loodud tähendusvõrk nõndasamuti, kuigi püüdsin seda võtta saatemuusikana. Siis aga hakkas häirima asjaolu, et liikumise ja kõne rütm ei olnud omavahel hästi seotud, ei sünkroonis ega muus selges suhtes rütmiga.
Teisel vaatamisel suunasin tähelepanu sõnalisele jutustusele ning see muutis kogu varasema lavalise tegevuse liiga üheselt tõlgendatavaks, lamendas varasema poeesia primitiivseks proosaks. Hilisemad tantsijate etteliikumised oma ja kaaslase nime, seejärel rahvuse ja värvide nimetamisega mõjusid pentsiku ja ülearusena. Sõna kaasamise liigsust on maininud mitmed teisedki vaatajad.
Ent isegi siis, kui Fine 5 lavastuslikud võtted ja performatiivne pööre kahes nimetatud lavastuses täielikult ei veennud, tuleb tunnustada nende teoste hoolikat läbitöötatust, hinnaalanduseta esinemiskultuuri, liikumismustrite puhtaks repeteeritust, head käsitööoskust. Fine 5 lavastustes, isegi mitte kõige õnnestunumates, leidub ajalikkust ületavat mõõdet ja igavikulist vaimsust, mis elu tulipunktidele keskendudes jääb sageli märkamatuks, kuigi elab siinsamas meie silmade taga.
1 Kasutan Kaja Kannu mõtisklusi Sirbis rubriigis „Too tants“. Nüüdisaegse kõikehõlmava tantsu mõistena sobiks see hästi kokkukirjutatuna – tootants.
2 Annie Murphy Paul, The Extended Mind: The Power of Thinking Poutside the Brain. Mariner Books 2021.
3 Temple Grandin, Thinking in Pictures. Vintage 2006.
