Aliis Aalmann, Väe võim. Kujundanud Liisa Maria Murdvee. Autori illustratsioonid. Tuum, 2023. 96 lk.

Äsja Gustav Suitsu preemiaga pärjatud Aliis Aalmanni luuletuskogu „Väe võim“ oli mulle mokkamööda vaheliku vapustus. Nii nagu vihiku alliteratiivselt tauto­loogiline päälkiri, mis kenasti regivärsipärane, nõnda ka muu, mis sääl sees leida on. Tunne on pidulik ja pühalik ehk võimas, mida ju oodatagi ei looda. Justkui oleks Artur Alliksaar tütrikuna me ette astunud. Mure kah kohe suur: et kuidas ta niimoodi jätkab?

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Alliksaar, kes ühtäkki otsustas rafineeritud riimluulest loobuda ja whitmanlikud rohulibled regivärsi­päraselt instrumenteerida. Ta kündis proosakõnelähedased laused ümber algriimi ja parallelismi harkadraga ning äestas põllu omakorda üle kõikide muude regipoeetiliste kõla-, lause- ja kõne­kujundite piiderohke karuäkkega. Ainult rõhulibistuse jättis ta ootele tänapäeva räppareile, kuna vabavärsis loomuliku moogeldamise mõnu – lühikeste rõhusilpide alarõhutamist ning rõhutute silpide üle­rõhutamist värsimõõdu survel – korrata ei saa. Süsteem sai tal nõnda rikkalik, et arenes barokiks. Aeg on 101aastasele Alliksaarele Werneri kohviku seinale bareljeef püstitada, sest pärast päikeste­pillajat ei ole eesti keel ja eesti luule enam need, millisena neid arvati tundvat varem.

Aliisi orkestratsioon rokokoosse veel ei kaldu ja kõike ei maksagi korrata: tema on siiski palju leebemalt alliteratiivne. Tundlikult küll, aga ikkagi väeliselt. Ja selle varjus hakkavad isegi mõned lõpp­riimid tagasi sugenema, kuigi see on veel trendina out, aga katselise survena siiski vajalik.

Mõistetav, et rahvaluulekeel toob loomuldasa kaasa ka hingestatud loodus­meele, nagu vikat tarvitab luisku ja lütt:

vikat välkus niitis
me sõnadepõllu siniliiliad
lõikas loitsude lõvilõuad
hakkis hiirherned neelas
nartsissid ja nelgid
tuli tuline tera
võttis maha varjulilled, varesputked
kiskus karikakrad, kikkapüksid
tiris tulbid peenardest
trampis tulikad ja takjadki
mõne üksiku veel kleidi küljes
koju viisin

Aliisi kaevuvees hulpivad konnad / kudevad karedad mügerikud tunduvad just needsamad säravate kroonidega krooksujad, keda kunagi kirjeldas noor reheahju-mütopoeet Bernard Kangro oma mätta kõrguselt. Üha enam saame me osaks rohepöördest, looduse animistlikust taashingestamisest: keha pole muud kui peenar / milles aeg on mullamutiks / milles süda vesirotiks.

Õnnelikult osaleme me teiseski pöördes: patriarhaalsuse hajutamises. Mitmedki kirjakohad ilmutavad, et „Väe võim“ on ühtlasi uue põlvkonna nõiduslik – marivallisoolik müstiline – naiskirjutus: daam on nomaad. Muide, kas pannakse tähele, et see pealkiri on samas kena laabanlik tenet-palindroom? Nii et tõmme baroki suunas on tõepoolest olemas. Aga ega igale atraktsioonile pea lõpuni anduma, vahel piisab lõbusast flirdistki. Emakeelekõlamängurina pakub võrdlust siiski rohkem Betti Alver – mis on juba tõestatud – kui metafüüsiline Marie Under. Piret Põldvere lõikav kujundivõimsus on ka juba täitsa saavutet, et tuleb aga suunurki tõsta ehk naeratada.

Läbivaks kompositsioonivõtteks on regivärsipärased, ent uuendet sisuga parallelistlikud kataloogid:

tule, armas, anna juua
tule, kallis, sööda marju
ilusake, paku varju
punane, ulata avitav käsi
aita mind püsti, ma kiiresti väsin

Mõttekorduste sees tulevad ilmsiks tuntud kinnisfraaside ehk kenningite kõlamängulised ja ümberütlevad edasiarendused. Neid võib pidada laiendatud metafoorideks ja metalepsisteks – olnud kujundite tähenduslikuks nihuta­miseks:

küll mina kuulsin kui mind tehti
valgest vasest tahuti
rauaroostest lõigati
küll ma kuulsin kõlinat
hõbe-kulla helinat
kasvatasin sinisilmi
õpetasin rohehelmi
nüüd ma teadsin, nüüd ma nägin
hing see siugles kehast läbi

Võib järeldada: praegusaja kontekstis tavatuvõitu, rikastatud poeetika. Me algriimilisest ja mõttekordavast rahvaluulest lähtuv metalepsis kannab seda luuletuskogu: olnut korrates seda ühtlasi täiendada ning ümber ütelda, uuest sisust ja elutundest lähtudes. Säärane oksüümoron ehk sada vakka piprasoola: epigooniline innovatsioon. Tartu-Võru folk, värske etnofutu Kauksi Ülle järel. Maryliis Teinfeldt-Grinsi haldjalikus Kadrina murdes „Kivi alla kükakille“ on teine samalaadne keelekõrva paitaja eelmisest aastast.

Me vabavärsikeskkond kipub rutiiniks rääsuma, muust kujundlikkusest suht vaba proosasiirdeline enter-luule liisuma. Üks laps leidis vanaema vakast värvikriidid ja hakkas luitunud tapeedile kritseldama, joonistama: igav on olla iluta. Positiivne revisjon.