Kaasaegne kunst vastandab end eduühiskonnale, ent oma efemeersuses astub sellega ühte jalga. Ta on pigem ajutine kui igavene nagu ka tarbeese, mida tööstus lühikeseks tarbimisajaks toodab, et tarbijal oleks põhjust järgmine, moodsam mudel osta. Ei kaasaegne ühiskond ega kaasaegne kunst soosi suurt kätetööd nõudvaid taieseid, eluaegseid esemeid ega igikestvaid inimsuhteid.
Eha Komissarov kirjutab oma artiklis (Postimees 3. XI): „Konservatiivsus tähistab kirjut ja hõlmamatut laia alalhoidlikku akadeemilist, kommertsialiseerunud kunstisfääri, mis tegeleb lähimineviku kunsti säilitamisega jäljendamise teel. Välistatud pole kunstiuuenduselt laenatud elementide mehhaaniline kasutamine ja mõnikord põleb konservatiivses kunstis professionaalsuse leegike [—].” Siinkohal jääb lahtiseks, mida hõlmab Komissarovi järgi konservatiivseks nimetatud kunst. Kogu traditsiooniline kunst on ju oma põhjalt konservatiivne. Kus hubisevad need professionaalsuse leegikesed, mida Komissarov on märganud? Minu meelest on asi sootuks vastupidine. Kui jätta kõrvale diletandid, on traditsiooniline kunst vägagi professionaalne, eriti võrreldes kaasaegse kunstiga. Materjalipõhine kunst ei ole ilma professionaalsete oskusteta võimalikki, olgu siis tegemist maali, skulptuuri, graafika või tarbekunstiga. Ja kõik need konservatiivsed alad nõuavad palju õppimist, et kuskile jõuda, ja palju tööd, et miskit saavutada. Ja mulle tundub, et parima osa kaasaegsest kunstist on teinud konservatiivse kunstiharidusega kunstnikud, kel seljataga ka pikk kujutava kunstniku teekond (kodumaistest näiteks Kaljo, Toomik, Ojaver, Semper). Nii nagu on küsitav pärast kolmeaastast kõrgkooliõpingut kirjutada sügavaid filosoofilisi tekste, on ka kaasaegse kunsti tegemine ilma eelneva paksu töökrundita kahtlane ettevõtmine. Kaasaegse kunsti viljelemine on vaid pealtnäha lihtne, siin on „kunstiuuenduselt laenatud elementide kasutamine” sootuks levinum ja aktsepteeritavam kui traditsioonilises kunstis. On saabunud aeg, mil igaüks võib ilma õppimiseta haarata kaamera ja olla fotograaf või videokunstnik. Ka tooruses peitub oma võlu. Nii on keisri uusi rõivaid üsna kerge kaasaegse kunsti näitusele üles riputada.
Ka seetõttu on kaasaegse kunsti seas keskeltläbi vähem igikestvat ja püsimiseks määratut. Ta polegi sellisena loodud. Ta põhineb sageli pelgalt ideel, piirdub visandiga. Temas on vähe tööd, sest „tühi töö” pole sellise kunsti tegijate silmis väärtus. Kaasaegne kunstnik tahab olla pigem mõtleja, filosoof visuaalis, mitte mõni nikerdaja-käsitööline (Mladen Stilinovići teost „Kunstnik töötab”, fotoseeriat voodis lamava mõttesse vajunud autoriga). Aga traditsioonilised (konservatiivsed) kujutavad kunstid sisaldavad palju materjalikeskset tegutsemist, tarbekunst enamgi veel. Praktilise töömahukuse alahindamisega tuleb ettevaatlik olla, seda enam, et see pole vastuolus mõttetegevusega. Kunstiteosesse pandud aeg ja professionaalne pühendumus on igatahes väärtused, mis nii mõnigi kord võrdelises seoses teose kaalukusega.
Ka traditsioonilist kunsti tehes saab olla kontseptuaalne. Võib-olla näeb Eha Komissarov just siin leegikest? Lihtsameelne on kuulutada igavaks ja alalhoidlikuks näiteks portreekunst. Tarbekunsti puhul ei pruugi kontseptuaalsustahe olla aga alati kohane. Näiteks toodi rahvusvahelise köitekunstinäituse žürii ette näitusetööks jagatud raamatupoognate tuhk kilekotikeses. Kaasaegse kunsti näitusel oleks see töö ilmselt positiivset tähelepanu äratanud, köitenäituse žürii aga lükkas taiese tagasi. Tarbekunstil on lisaväärtus materiaalse esemena, kui see ka kunstiliselt on kesine. See on nii tema nõrkus kui ka tugevus. Ka väga lihtne vaas võib olla hea, sügav ja vettpidav nii praktilises kui ka kontseptuaalses mõttes. Isegi väga ilus vaas võib olla hea kunst!
Et oma nahk on kõige ligemal, siis mõni lause ka nahakunstist. Nahk on kaasaegse kunsti seisukohast intrigeeriv materjal. Vastuoluline on juba sõna „materjal” kasutamine millegi kohta, kes on olnud elus. Nahk seostub sotsiaalsete probleemidega loomakaitse, karusnahafarmide ja hullulehmatõve kaudu. Üldteada faktina olevat Tarkovski lasknud lehma bensiiniga üle valada ja põlema panna, kuna tal oli filmis vaja põlevat lehma. Kaasaegse kunsti teos ongi sellega sündinud. Kuidagi mage on sellega võrreldes lehmanahast albumikaasi treida. Sälgud ja vermed inimnahal (naha eriala lõpetanud Elin Kardi diplomitöö aastast 2000) – jällegi kaasaegne kunst. „Kananahk” – kaasaegne kunst! Kas Elo Järve nahkskulptuurid puudutavad kaasaegset kunsti? Kui, siis piiripealselt, sest need sisaldavad liiga palju käsitööd. Idee ja praktilise teostuse vahekord on liialt käsitöö poole kaldus.
Siinkohal meenub kena näide naha, maalikunsti ja kaasaegse kunsti koostööst. Roald Dahli novellis „Nahk” maali-tätoveerib noor Chaim Soutine oma sõbra seljale naiseportree. Aastate pärast, kui Soutine on kuulus kunstnik, saab üks kunstikoguja asjast teada ja meelitab vaese mehe koos seljamaalinguga oma ülalpidamisele. Mees kaob jäljetult, nahale maalitud portree aga ilmub raamituna ja lakituna mõne nädala pärast Buenos Aireses müüki …
Kaasaegse kunstitegija hingeelu on sageli labiilne. Austria kultuurifilosoof Egon Friedell on „Uusaja kultuuriloos” öelnud: „Mida kõrgemale organism on arenenud, seda närvilisem ta on”, jõudes oma arutelus järeldusele, et „kõik arenev on dekadentlik”. Eks sellest nii kaasaegse kunstniku ergud meeled ja printsessi kannatused madratsi alla peidetud hernetera pärast kui ka kaasaegse kunsti suur potentsiaal olla teenäitaja tulevikku.
Kui kaasaegne kunstnik tunneb end solvatuna ja alahinnatuna, siis märgakem, et tolerantsipuudus on vastastikune. Ebamugavust ja arusaamatust tunneb ka maalikunstnik või graafik või keraamik, eriti lugedes mõtteid professionaalsuse vaevunähtavast leegikesest.
Kas Eesti on tõesti liiga väike, et kogu meie hea kunst siia ära saaks mahtuda?
