Kunstimaja suures saalis on kolm seina ja kaks molbertit enda alla haaranud magistrant Pille Johanson, kelle seeria „Taevane arm” koosneb kaheksast suhteliselt eriilmelisest abstraktsiooni kalduvast akrüülmaalist. Teistest lõpetajatest tunduvalt vanemana ei pea ta oma töödes peituvaid probleeme (üksindus) ilukirjandusest või õudusunenägudest otsima: vähemal või suuremal määral on ta kahtlemata neid ise kunagi kogenud. Johansoni enda sõnutsi on tegemist nüüdismuinaslugudega, kus aga Lumivalgeke on ennast üles poonud, tänavanurkadele on koondunud märulipolitsei rünnakrühmad, tühjal hallil pinnal tantsivad viimast valssi casablancalikud paarid ning linn on pigem Teise maailmasõja järgne Hiroshima kui praegune Tartu. Komisjonis tekitasid enim erimeelsusi tööde suured tühjad pinnad, kuid vähemalt minu arvates peitub just nendes ning krobelises faktuuris (eriti maalidel „Vaikne” ja „Turvaauk”) selle komplekti peamine võlu, kahjuks vähendab seda seeria kui terviku ebaühtlus.
Paavo Käämbre (bakalaureusekraadi sai kõrgemas kunstikoolis, tööd on väljas samas saalis) kuueosaline abstraktne pannoo „Mustamäe” on hoopis teistsugune maastik kui aasta tagasi samal seinal eksponeeritud Anna Hõbemäe värviküllane pintslimäng. Need kuus külmades toonides tööd, mille ainukesed intensiivsemad värvilaigud on roostekarva pruunid, annavad ähmase aimduse magalarajoonide korduvast geomeetriast. Ta kasutab efekti saamiseks tavapäraseid pintslilööke, laiade spaatlitõmmetega värvi pealekandmist, pintslivarrega kraapimist, aga laseb ka vedelal värvil voolata. Sellest kõigest moodustub külm ja kalk vaevu aimatav suurlinna motiiv, mis mõjub oma kummituslikkuses ohtliku ja ähvardavana. Pealkirjas toodud seos Mustamäega ei ole siiski just eriti ilmne ning pigem jääb kõlama Elkeni arvamus, et tegemist võiks olla õhkutõusmisel lennukiakendest lõputult paistvate São Paulo katuste või mõne teise Tallinnast kaugelt mastaapsema ja vägivaldsema suurlinnaga.
Kunstnikunime Huupi all tegutseva magistrandi Evelin Salumaa tehniliselt meisterlikes Stephen Kingi raamatutest mõjutatud kompositsioonides „Vestlused järeltulijatega” („Conversations with Offspring”, Kunstimaja) tuletatakse meile meelde, et ka iga massimõrvar on kunagi olnud laps, ning titejoonistustega kaetud pealispind ja lasteraamatulik teostus lausa karjuvad kaante vahele saamise järele. Kõrgeima tulemusega hinnatud bakalaureusetaseme lõpetaja Raido Kaasik on maaliseerias „Dekadents” esitanud kahe võitleva minakujutise kaudu oma hirme ja patte ning üllatab juhendaja Rauno Thomas Mossi meenutava anatoomilise täpsusega. Marie Kõljalg toob koju kätte britilikud moeröögatused ning käsitleb abstraktseid roosasid lihamasse ja optilisi ruumimänge kombineerivates töödes „Nimeta OOO” („Untitled OOO”) objekti sügavamalt (mõlemad Tartu kunstimuuseumis).
Vahest kõige huvitavam ja intrigeerivam kõrgema kunstikooli lõpetaja on kooli ja Photopointi koostööstipendiumi saanud lätlanna Diāna Tamane, kelle fotoseeria „Minu perekonnaalbumist” („From My Family Album”) on väljas Y-galeriis. Galerii valgete võlvitud ruumide tõttu mõjuvad ülikorralikult vormistatud portreed kummaliselt ajatuna. Nagu ütleb seeria pealkirigi, on tegemist kunstniku pereliikmetega, kellest Tamane on viimased kuus jooksul eemal olnud (nii Tartus kui vahetusüliõpilasena Portos). Iga pereliiget on pildistatud üksinda ning igaühele on fotol lisatud karnevalilik detail (kasuisale kummist seanina ja -kõrvad, vana-vanaemale roosad diskotundlad, isale lohvakad mikihiirekõrvad). Neil rekvisiitidel näib olevat mingi kindel seos kujutatud isikuga, kuid vaatajale ei anta selle kohta rohkem vihjeid ning seetõttu tulebki hakata ise looma selle suguseltsi narratiivi ja otsima varjatud vihjeid võimalikele konfliktidele. Üllatav on see, et niivõrd lihtsate vahenditega kõnelevat seeriat on eesti viimase aja kunstist suhteliselt raske leida.
Kaubahalli suurimaks staariks on terve seina enda alla võtnud fotoosakonna lõpetaja Renee Altrovi minimalistlik seeria „Laps minu täiskasvanud kehas” (mai alguses oli sama näitus ka Tallinna Linnagaleriis). Altrov on kultuuriteadlikule lugejale eelkõige tuttav viimaste Müürilehtede kummastava esilehe autorina. Selle seeria puhul on tegemist algosadeks lahti võetud igapäevaste esemetega (auto, fotoaparaat, trükimasin), mis on kompositsiooni rütmi arvestades lamedale pinnale laiali laotatud. Pealkirjas toodud viide täiskasvanud inimeste kehas tegutsevale väikesele poisile, kelles lapsepõlve-konstruktori või -lego nägemine veel ikka meeldivaid erutusvärinaid tekitab, on igati õigustatud. Seejuures ei lase puhas esteetika ja mõningad absurdilähedased võtted (lille ja munaroa algdetailid) tegelikult suhteliselt kulunud ideel igavaks minna.
Huvitava paariku tekitavad maalingute osakonna lõpetaja Maria Kondimäe töö „Protsess” ja skulptuuriosakonna lõpetaja Liis Mõttuse „Iseekraan”. Mõlemad on kasutanud oma teoses esimese kihina videot, kus nad ise suhtlevad hääletult kaameraga ja seeläbi ka vaatajaga. Kondimäe on projitseerinud oma pisut teatraalselt emotsionaalse video lõuendile, tema teose teiseks kihiks on autoportree, mis on teostatud video kaadrite maalile kandmise võttega. Selle tulemuseks on tuhandesilmne ja -suine erinevaid tundmusi väljendav õudus-Barbie, mis mõjub koos liikuva pildiga (vahest isegi liialt esiletükkiva?) kummalise psühholoogilise eneseanalüüsina. Mõttus on püstitanud galeriisse raamatutest monoliidi (mina kui loetu kogum), mis on ekraaniks üksteisega kohakuti asetatud videointervjuudele, kus lõpetaja esitab mitmesuguseid oma elu rolle. Mõlema teose puhul tuleb mainida, et puudu jääb füüsilisest suurusest – vähemalt antud lahenduse puhul näib osa potentsiaalsest võimsusest kaduma minevat.
Tekstiiliosakonna lõpetaja Kärt Vanambi porno, narkootiliste ainete, relvade ja tapjate mustritega rõivad moodustavad õõvastavalt Õhtulehe esileheliku komplekti. Ka valitud mustrite kangalekandmise viis (materjali hävitavalt söövitatud relvad, mädapaiseid meenutavad keemilised struktuurid) on oma sümboolsuses korralikult läbi mõeldud. Huvitav, kas esemed mõjuvad ka omaette nii võimsatena, kuid üks on selge: noorte moeloomingus on värskendav näha midagi, mis osutab sotsiaalsetele valupunktidele.
Usun, et iga tartlane on näinud sellel aastal sõna otseses mõttes üleöö linnaruumi siginenud vineertahvleid kontekstist välja rebitud absurdselt mõjuvate šveitsi kirjaniku Robert Walseri loomingust võetud tsitaatidega. Tegemist ei ole grafitiga, sest need sildid on teisaldatavad, kuid sisemine seos Kompanii tänava grafitiga (Erkki Luuk, 2007) on kohe tajutav. Nüüdseks on teada, et sildid on hoopis meediaosakonna lõpetaja Kristjan Nagla lõputöö „Kolm hobust ja seitse eeslit”, mille mõõdetav tulemus oli Walseri raamatute suurem laenutamine raamatukogus. Igal juhul pani 8. märtsi hommikuks Näituse ja Taara puiestee nurgale siginenud naisi ülistav lause terve sombuse päeva särama.
Sama osakonna lõpetaja Uku Pira kõvaketastest ja romutehnikast koosnev heli-, video- ja ruumiinstallatsioon „Mälu kadu” lõi küll tõeliselt küberpungiliku emotsiooni, kuid oleksin oodanud siiski suuremat tehnika rakendamist muusika loomisel (antud juhul oli muusika varem lindistatud).
Kindlasti ootan ma pikisilmi seda, kui viimaks ometi meediadiplomi kätte saanud Taavi Varm oma 8-ekraanilise etenduse „Funk kon” sügisel Tartusse teatrifestivalile toob (etendub juulis ka „Baltoscandalil”).
Võib julgelt öelda, et TKK hiilgab puhta ja elegantse esteetikaga, mis süüvib kahjuks vaid ajuti aktuaalsetesse probleemidesse sügavamalt. Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetajad proovivad aga enamasti tungida kuhugi sügavamale – olgu selleks siis personaalsed psühholoogilised küsimused, ühiskondlik kommentaar või oma koha otsimine –, kuid ilmselt vähese kogemuse tõttu ei veena tulemus mitte alati. Kui siiski, miks ei võiks endine kaubahall töötada aasta ringi kunstigaleriina?
