Seega, tuleb tõdeda, nagu paljude asjade puhul globaliseerunud infoühiskonnas, et loogilist ülevaadet pakutavast pole võimalik saada ning ainus võimalus on usaldada juhuseid, intuitsiooni ning emotsioone. Ning loota, et kusagil EKA kontoris, kus see ka siis ei asuks, on keegi, kellel on asjade seisust ka ratsionaalne pilt tabelite ning dokumentide kujul olemas. „Tase” magistrinäitusel Telliskivi loomelinnakus domineerisid muud erialad üle kujutava kunsti: seega polnud tegu kunstinäitusega, vaid pigem messiekspositsiooniga sarnaneva väljapanekuga. Paljud kunstieriala magistrandid panid oma tööd välja kusagil mujal. Tegelikult nii vist olekski õige. Magistritasandil peaks ju tegu olema päris-kunstiga (vähemalt mängult), ja paketti peakski kuuluma asjaosaliste oskus endale ise korralik näitus korraldada. Alati on muidugi tegu, et komisjon tuleks õigel ajal õigesse kohta hindama, kuid see probleem peaks olema ületatav. Praegu mõjusid üksikud vabakunstnikud planšettide vahel võõralt, kujunduslik pool süvendas negatiivset müüti kunstist kui millestki absurdsest ja ebavajalikust. Ei söanda eriti midagi öelda disainerite, pedagoogide jt lõputööde kohta, kuid põgus pilguheit arhitektuuri osale tekitas mõningaid mõtteid. Täheldatavad on kaks filosoofiat. Üks on mänguline, dekoratiivne, suurejooneline loomaks urbanistlikke struktuure, mille peamine funktsioon on tšillimise ja hängimise hõlbustamine.
Kuid sellel on ka teine pool, mis viib mõtted raiskamisele ja seda sorti hedonismile, mis ainult kiirendab loodusressursside ammendamist ning süvendab sotsiaalseid probleeme. Üsna vastutustundetu praeguses olukorras, kus ookean on täitumas naftaga, maailma on vallutanud masu ning enamik inimkonnast elab endiselt allpool igasuguseid vaesuse ja inimõiguste piire. Suurem jagu arhitekte tundub õnneks aga mõtlevat pigem roheliselt: nende projektid ei olnud küll visuaalselt nii efektsed, kuid olid see-eest suunatud konkreetsete sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide lahendamisele. Maali esindas Eleriin Ello, kelle puhul oli huvitav teemapüstitus kui selline: alateadvuse hirmud läbi metsiku looduse kujundi. Maalikäekirja omapära kallal annab veel töötada. Interdistsiplinaarne Lagle Palo, keda kaitsmisele ei lubatud, oli vormistanud stiilipuhtad pioneerilaagri seinalehed fotodest enda ning oma iidolitega, kelleks olid eelkõige õppejõud ning õpingukaaslased. Naivistlik eneseiroonia jääb veidi lahjaks, kui sinna kõrvale pole mälust panna samalt autorilt midagi toekamat. Katrin Tees tuli välja meediaprovokatsiooniga, esitades enampakkumise oma imaginaarsele elulooraamatule. Selline teos töötaks paremini avalikus ruumis, näiteks raamatupoes. Fotot esindas Eveli Varik, keda ka kaitsmisele ei lastud, kuid kelle töö oli sellegipoolest mõjus, ilustamata käsitlus intiimsusest ning naise rollist ema-tütre suhte läbi.
Fotoga kaitsesid magistrikraadi ka näiteks Tanja Muravskaja ja Anna-Stina Treumund, kuid nende töid väljas ei olnud. Nende näitused (Tanja Muravskajal sügisel Tallinna Linnagaleriis ning Ann-Stina Treumundil kevadel Kunstihoone galeriis) on aga olnud omaette kunstisündmused. Eraldi näitus oli ka Chanel Dioril alias Tanel Radelil, Berit Teeäärel juba kaks aastat tagasi jpm. Seega oli Telliskivi loomelinnaku näitus „Tase” kõike muud kui objektiivne ülevaade lõpetajate tasemest. Mujal eemal esinenud kunstimagistrantide tehtust õnnestus näha Mai Söödi näitust „Ekstaas” Kunstikonteineris. Analüüsiobjekt oli paastumine, mille eesmärk oli puhastumine ning ekstaasi saavutamine. Tulemused on esitatud kahel viisil: ratsionaalsed inimesed võivad lugeda uriinianalüüside tulemusi igal paastupäeval, emotsionaalse poole eelistajad aga vaadata tantsuetendust, kus avaldus tõeline vabanemine ning ekstaatiline eneseleidmine.
„Taseme” programmi oli liidetud ka näitus „Muutuv maalikunst” Kumus, põhjuseks EKA külalisõppejõu Antonio Carvalho üliõpilaste tehtud seinamaal. EKA saab siit muidugi plusspunkte, kuid kunstimuuseum pigem küsimärke. Kas maalikunst on tõepoolest muutumas ainult ja üksnes infantiilsuse ning tänavakunsti suunas? Üksikute eranditega (Ole, Estna, Külm-Kask, Toomik) võiks selle näituse puhul küll nii arvata, kuigi asjade tegelik seis, mis avaldub jooksvas kunstielus meil ja mujal, on ilmselgelt mitmekülgsem. Kui pealkiri määratleks valikuprintsiibi täpsemalt, siis neid küsimusi ei tekiks, küll aga kerkiks soov näha muuseumiseinte vahel kaasaegse maali teistegi suundade suurnäitusi. Tegelikult avaldas näitustest suuremat muljet Telliskivi loomelinnak ja kogu Kopli kant ise. Mittetallinlasena polnud ma seal ammu käinud, seega elamusi jagus. Ühelt poolt tundus, nagu oleks sattunud Venemaale: Balti jaam kõigi oma sotsiaalsete kihistustega, nõukogude pärand linnaruumis ja loomelinnakuski, õilishingedele lisaks oli näha üsna kandilise olemisega mitte-eesti-keelt-kõnelevaid meesterahvaid. Suurilmlikku euroopalikkust, loob võimas, monumentaalne tööstusarhitektuur, teiselt poolt näeb uut elustiili ökopoodide, stiilsete vanakraamikaupluste ja kohvikutes istuvate loominguliste uusasukatega. Tegu on suure potentsiaaliga areneva linnaruumiga, kus on tunda multikultuuri, loovust ja jätkusuutlikku mõtlemist – ilmselgelt on sellessegi andnud suuremat sorti panuse ka EKA lõpetanud ning see on taseme tõsisem tõestus, kui üks koolilõpunäitus.
