Et akadeemiliselt maailmalt oodatakse praktilisi rakendusi, teadmussiiret, ettevõtluskoostööd ja kommertsialiseerimisvõimaluste leidmist, tulin kaua ülikoolis rühmanud tugitöötajana tolmuste raamaturiiulite vahelt välja ja osalesin neljandat korda iga aasta alguses toimuval ärifestivalil „sTARTUp Day“. Nüüd võin kinnitada, et see festival tekitab minus vastakaid seisukohti nii isiklikul kui ka n-ö korporatiivsel tasandil.

Ei ole kahtlustki, et interdistsiplinaarsus sünnitab uusi ideid, koostöövõimalusi, võib-olla lahendab probleemegi, aga kohati on raske olla seal, kus kõik need võimalused on üle valatud äärmise pakilisuse, tulevärgi ja mölluga. Valitseb justkui lootus, et tulevik on helge päikesepatareidega autode või innovatiivsete kütuseelementide tõttu. Need ei ole vähetähtsad, kuid juba avatseremoonia esimesest taktist oli aimata tugevat sahkerdamise ja võimaliku läbipõlemise ohtu. Kuidas siis juhtus nii, et Tartu ülikooli eetikakeskus juba neljandat korda ärifestivalile sattus, mida me sealt otsisime ning mis peaks edasi saama?

Kuidas Tartu ülikooli eetikakeskus ärifestivalile sattus? Lühidalt öeldes viis meid ärifestivalile nii uudishimu kui ka vajadus leida lahendused proovikividele, mille on teele veeretanud meie endi aastate­pikkune tegevus ühiskondliku mõjuga teadus- ja õppetöö vallas. Festivalikogemustes on nii positiivset kui negatiivset, keskusele kohaselt mõned dilemmad ning palju sellist üldist kõhklust, kas me oleme õiges kohas või tuleks eemale hoida.

Kui alustada kaugemalt, siis Tartu ülikooli eetikakeskuse loomine jäi 2000ndate algusse, kui meediaski arutleti ühiskonnas valitseva väärtuskriisi üle ning teadlased jõudsid järeldusele, et pööre saab tulla hariduse ja väärtuskasvatuse kaudu. Selleks et teoreetilised arutelud jõuaksid ülikoolist ühiskonda, on keskus aastate jooksul korraldanud palju üritusi, avaldanud väljaandeid ja metoodilisi vahendeid. Nende hulka kuuluvad ka meie ettevõtluspotentsiaaliga mängud.

Esimese mänguni jõudsime eraettevõtte abil (ettevõtluskoostöö algas juba 15 aastat tagasi!). Nad tegelesid väärtuste teemaliste koolitustega organisatsioonidele ja pärast mõningaid metoodilisi muudatusi valmis professioonieetikal põhinev „Õpetajate väärtuste mäng“[1]. Sellele järgnesid juba edasiarendatud metoodikaga „Väärtuste avastajad“[2] ja professioonieetikale keskenduv „Arstide väärtuste mäng“[3]. Kõigi kolme puhul sai väga kiiresti selgeks, et asjatu on piirata arutlemist mõne professiooni või eagrupiga, arvamusi on palju ja turvalises õhkkonnas (mida lauamäng pakub) ollakse väga altid neid väljendama, aga mis veel tähtsam, teiste arvamusi ära kuulama.

Ja nii sündiski 2017. aasta lõpuks haridus- ja teadusministeeriumi toel arutelumäng „Eesti rahva sada valikut“ (ER100V) – autorite originaalloomingul põhinev, oma olemuselt ikka dilemmameetodit kasutav, aga vormilt teistest mängudest erinev lõbus seltskonnamäng. Keskmes on eetilise otsustamise tüübid, mis on inspireeritud eetikateooriatest. 

Meil on toode – mis me nüüd sellega edasi teeme? Tootestamine ja ettevõtluskoostöö arendamine on Tartu ülikooli arengukavas saanud tugevama positsiooni viimasel viiel aastal (arengukava 2021–2025). Enne seda pakkusime lahendusi suuresti ise, arutasime nii ja naa, otsisime ikka endale (akadeemilistele töötajatele) omaseid viise, kuidas tehtut inimesteni viia. Esimese kolme mänguga katsetasime mitmesuguseid variante, kus meile jääks jäme ots ja kontroll, aga võimaluse korral teeks keegi teine meie tööd edasi. Õpetajate mängu jaoks õpetasime välja koolitajad, kes käiksid mängudega koolides ja lasteaedades koolitamas (nemad võisid selle eest tasu küsida). Vabamüüki mänge ei jõudnud, sest oli hirm, et koolituseta mängud ei toimiks. „Väärtuste avastajatega“ koolitasime hoopis koolipere liikmeid õpilastega mängu abil väärtuste teemat käsitlema. Ja mängu said tasuta asutused, kus olid koolitatud töötajad. Arstide väärtuste mängu strateegia jäi samuti sinna meditsiiniasutuste koolitamise juurde võimalusega selle raames omandada ka metoodiline materjal, millega näiteks haiglate personaliarenduskeskused saaksid ise edasi minna. Ka arutelumänguga ER100V olid esimesed plaanid suhteliselt alalhoidlikud – väike tiraaž, mis jõuab haridusasutusteni tasuta. Kuna rahastajale oli lubadus antud, sai see ka ellu viidud.

Maailm muutub, lauamängud ja COVID-19. Mõneti akadeemilisele maailmale omase aeglusega tiksus arutelumäng vaikselt meie tegevuskavas edasi. Kuna tootearendus- ja müügistrateegia pole teadlaste põhitöö, ei olnud selle turule saamine kaugeltki pakiline ülesanne. Arutelumäng hakkas meil asendama teisi mänge, leides niimoodi püsiva koha pakutavates koolitustes ja teenustes. Meie esimeseks pisikeseks turuks sai Tartu ülikool ise. 

Ja siis läks maailm lukku. Pandeemia ajal ei olnud mõistlik ega olnud piirangute tõttu ka võimalik lauamängudeks suurema hulga inimestega kusagil koguneda. Näis väga loogiline, et mängu peaks saama mängida veebis ja selleks arenduseks õnnestus meil saada Tartu ülikooli eksperimentaalarenduse toetus. Aastaga mängisime eksperdirühma abil läbi võimalikud arendused, Tartu ülikooli Sandboxi tudengitega lõime esimese prototüübi ja siis ehitasime mängu veebiversiooni eraettevõtte abil valmis. Lootus, et veebis koosmängimine saab popiks, tugines suuresti pandeemia ajal digipädevuste hüppelisele arengule ja juba varem olemas olnud keskkondadele Zoom, Teams ja Google Meet. Juba digimängu arenduse alguses sai selgeks, et mängijad tahaksid üksteist ikkagi silmast silma näha ja siiski on hea käes hoida raamatut, mitte nutiseadet. Mõistsime, et peame vähemalt proovima ka pabermängu müüki.

Paralleelselt eksperimentaalarenduse projektiga kogus hoogu meie „Tartu maailmaülikooli“ projekt (Tartu 2024 kultuuripealinna põhiprogrammis), millega viidi ellu tihti humoorikalt pillatud mõtet, et Tartu ülikooli eetikakeskus ja teadlased peaks minema lähemale üksikisikule. Näiteks sõitma bussiga väikelinna ja rääkima sealsete elanikega, kes kunagi meie konverentsidele ei jõua. Kogukonna tasandil see suhtlus õnnestus ja abiks oli just arutelumäng. Kliendibaas laienes haridusasutustelt üksikisikutele. 

Võimatu valik ettevõtluspartneri ja hargettevõtte vahel. Tartu ülikooli arengukava üks eesmärke on olla targa majanduse kiirendi, kiirenemine peaks toimuma ettevõtluspartnerite ja -projektide soodustamise kaudu ning teadustulemustel põhinevate ja teadlaste osalusega hargettevõtete (spin-off) loomise teel. Mõlemaid variante kaalusime juba siis, kui meil oli ainult pabermäng. Esimeses ringis kirjastaja ja levitaja leidmine kukkus läbi, sest need, kellele pakkumise tegime, arvasid, et tegemist on mingi teistsuguse (pehme) asjaga, mida me (Tartu ülikooli eetikakeskus) võiksime ikka ise ajada. Otsene kontakt Baltimaade suurima lauamängutootjaga oli alguses küll paljulubav. Kuulsime, kuidas valmis toote (mida meie mäng tol hetkel oli) saab kohe turule paisata, ja seejuures trükitaks kaardid uuel ja palju paremal masinal, millesarnast teist Balti riikides ei olegi. Hilisemad kontaktivõtmised jäid paraku ühepoolseks ja nii jäime taas omapäi. 

Mängude tootmine pole rangelt võttes Tartu ülikooli põhitegevus, nagu seda pole ka näiteks kinnisvara arendamine. Sellepärast soodustatakse hargettevõtete loomist ja põhitegevuste hulka mittekuuluva liigutamist sinna. Meil mitmel põhjusel hargettevõtet siiski ei sündinud – me ei suutnud välja mõelda, kuidas eraldada mängud oma tegevusest, kokku kasvamine on olnud pikk ja põhjalik. Tartu ülikooli eetikakeskus on mängude nägu ja mängud on meie nägu.

Vähendatud mahuga (30 situatsiooni) digimängu mängitakse (kahes keeles), pabermängu 200 müügieksemplarist on alles umbes 40 (aasta ja kahe kuu müügitulemus), valmis on uues vormis ingliskeelne paberversioon. Maadleme edasi nii mugava makselahenduse puudumisega, postiteenuse eripäradega, pakendamise, võimalike edasiarenduste ja loomulikult ajapuudusega. Samal oleme ülikooli püsikindlas embuses, kontrollime müüki, turundust ja tulusid.

„sTARTUp Day“ ja põlemine heleda leegiga. See kõik on aega võtnud kaheksa aastat (kümme, kui sisse arvestada mängu loomine). Iduettevõtete ja ettevõtluse maailmas on tegemist igavikuga. See panebki mõtlema, kas me üldse kuulume sinna. Miks peaks teadlane maadlema lisatööna oma teadustulemuste turule viimisega? Külastama ärifestivali, kus avatseremoonial teda väga intensiivselt „äratatakse“ „Wake up, wake up! We will rock you!“?

Võimalik, et see sobib loomulikumalt valdkondadele, kus teadustöö tulemused on käegakatsutavamad kui humanitaarias. Mõju (impact) ühiskonnas on paljude (võib-olla kõigi) ülikoolide mure, näiteks Euroopa tasandil tegeleb sellega ülikoolide võrgustik Enlight. Arutletakse selle üle, kuidas ülikoolid saaksid suurendada oma mõjukust õppe- ja teadustöös, innovatsioonis ja ühiskonna teenimisel, uuritakse teiste ülikoolide strateegiaid, et parandada organisatsioonikultuuri, edendada koostööd ja arvestada oma tegevuse mõju.

Nagu alguses juba mainitud, on festivalikogemuses kogu selle vilkuvate tulede, tümpsuva muusika ja mõneti õhumüümisega sarnaneva vaibi kõrval ka positiivset. Just seal n-ö koputas üks võrgustumiskohtingu mentor me mängule ja küsis, kas me ehk liiga palju ei põe mingite asjade pärast, mida ei pruugi juhtuda. Äkki me alahindame mitte ainult omaenda potentsiaali, vaid ka turgu? Ja tegelikult on probleemid, mida me kirjeldame (mäng on raske ja kallis), ju lahendatavad. 

Seega, kuigi festivalil on mõndagi, mis ei taha hästi sobituda teaduse, eriti humanitaaria, aeglasema tempoga, siis avastamist ja mõtlemist jagub. Kolm mõtet, mis oleme festivalikogemusest saanud:

1) Teadlased võiksid vähemalt korra ära käia ärifestivalil ja püüda võrgustumisalal mõnele investorile oma oskusi või töötulemust müüa. Mõnikord on abiks ka see, kui keegi küsib ootamatuid ja veidi teistsuguseid küsimusi. Näiteks, kes on sinu esimene klient, kui sa töö valmis saad? Kes veel peale ülikooli oleks valmis sulle palka maksma selle eest, mida sa teed?

2) Ühiskondliku mõjuga tegevus (näiteks arutelumängude arendamine) võiks olla ja jääda ülikooli põhitegevuste hulka. Ülikoolis saab parandada tugitegevusi, mis kõrgemalt lendamist pärsivad. Saadud tulu arendusse tagasi suunamine võiks olla osa eesmärgist ja arengustrateegiast.

3) Kõik see vajab aega (meie puhul suisa kümme aastat). Seda ühelgi õppejõul ega teadlasel kuuldavasti ei ole. Siin oleks paslik nagu Raja Teelelgi pakkuda ennast, tugitöötajat. Pikaajalistest tugitöötajatest võib olla palju abi maailmaga suhtlemisel. Kuna tugitöötajatele pole ülikoolides karjäärirada kujundatud, siis tuleb see neil endil rajada. Abiks oleks ka näiteks arendustegevuseks antav vaba semester.

Mis saab edasi?

Tartu ülikooli eetikakeskusel on veelgi aastatepikkuse töö tulemusi, mida kindlasti annab edasi vormida, et need tooksid tulu või vähemalt kataksid kulud ja võimaldaksid teadustöö ilmarahva ette viia. Kui mulle (ja mu kolleegidele) antaks homme vaba aega ja palk oleks garanteeritud, siis oleks juba väga varsti võimalik audioraamatuna kuulata meie kõige populaarsemat raamatut „Mis on sulle kallis? Väike väärtuste- ja filosoofiaraamat“. Ja ma ei mõtleks enam unetutel öödel, miks suur raamatupoodide kett mu koostööpakkumise kirjale isegi ei vastanud. Aga kui kutsutakse, siis „sTARTUp Day’le“ läheksin ikka. 

Triin Paaver on Tartu ülikooli eetika­keskuse administratiivjuht.

Täpsema informatsiooni mängude koostamise, koostööpartnerite ja toetajate kohta leiab veebilehelt www.eetika.ee

[1] Koostöös Implement Baltic OÜga 2010.

[2] Koostöös Implement Inscape OÜ-ga 2012.

[3] Koostöös Implement Inscape OÜ, TÜ arstiteadusekonna, TÜ Kliinikumi ja meditsiinieetika ekspertidega 2014.