Äsja ilmunud raamatu „Teater NO99: kokkuvõte“ koostaja Anneli Saro, selle teatri esteetikast kirjutav Luule Epner ja poliitilist suunda avav Eva-Liisa Linder räägivad aastatel 2004–2018 tegutsenud teatri NO99 jalajäljest Eesti ühiskonnas.

Kuhu vastvalminud raamat teatriteaduses üldse paigutub ja kui palju on võimalik selliseid mahukamaid käsitlusi välja anda?

Luule Epner: Teatritest on kirjutatud tegelikult päris palju, aga enamasti on need raamatud teatrite endi algatatud ja välja antud. Von Krahli teater avaldas „Žileti“ (2014), kus on nii intervjuud kui ka artiklid. Tartu Uuel teatril, Tallinna Linnateatril, Kanuti gildi saalil on raamatud. Ülevaateid on, aga teist teatriteaduslikku kogumikku ei tulegi ette.

Siis on kohane küsida, miks sai NO99-le osaks nii eriline kohtlemine?

Anneli Saro: Ma ei teinud nalja, kui esitlusel ütlesin, et raha pärast: ülikoolid peavad eraraha kaasama. Kui loodus- ja täppisteaduste valdkonnas tehakse koostööd ettevõtetega, siis kultuurivaldkonnas tuleb mõelda, millised teemad on üldhuvitavad, puudutavad ühiskonda laiemalt, äratavad tähelepanu ka väljaspool teatrivaldkonda. NO99 puhul pole küsimus ainult esteetikas, vaid kunsti ja ühiskonna suhetes.

Taotlesime uurimisgranti, et võtta palgale inimesed, kellel oleks aega selle teemaga süvitsi tegeleda. Rahvusvahelises plaanis öeldi meile, et teater on elitaarne ja marginaalne valdkond ega aita maailma päästa. Meie arvame, et päris kindlasti aitab. Ehk siis kõik algas ambitsioonikamalt ja raamat on mingis mõttes esialgsete lennukate plaanide vähendatud versioon. Seejuures tahtsime, et raamat oleks teaduslik, kuna oleme teadlased. Aare Pilve kirjavahetus Eero Epneri ja Jaanus Adamsoniga on ainsana mälestuslik, aga sealgi on teoreetiline-filosoofiline alus.

Epner: Kui hakkasime teadusgranti taotlema, oli üks põhjendusi, et NO99 on Eesti teatritest rahvusvaheliselt kõige tuntum. Me kõik oleme pidanud ingliskeelseid ettekandeid konverentsidel ja kirjutanud artikleid – oli selge, et sel teatril on tugev rahvusvaheline resonants.

NO99 püüdis igal tasemel publiku ja meediaga suhestuda, üritades kohati ette ära teha ka kriitika, suunata vastuvõttu, avada, mida ja kuidas tehti. Mängiti päris palju kajastusega ja ehitati ise oma müüti. Kas teatriuurijatena on olnud keeruline selle müüdi sisse murda?

Epner: Mina ei näe selles mingit takistust. Seda müüti ehitati ja neid materjale loodi peamiselt publikule. Tegemist on Saksa teatrist alguse saanud ning Eestis pigem harva traditsiooniga, et teater kogu aeg ka seletab ja kommenteerib oma tegevust, harib publikut. Maailmateatris on üsna levinud oma diskursuse loomine kõrvaltegevuse kaudu. Teatriuurija ei tohi muidugi selle vangi jääda, teatri diskursus on omaette uurimis­objekt.

Eva-Liisa Linder: NO99 ärgitas ja innustas kõiki sõna võtma. Kommenteerisid ja reflekteerisid ise ning ootasid auditooriumi kaasa tulema või oponeerima. Diskussioon oli avatud ja tõi esile kodanikujulguse asju välja öelda. See oli innustav eeskuju.

Mina noorema vaatajana võin öelda, et NO99 tõi mu teatri juurde, kujundas mu maitse, avas uusi uksi ja vaevalt selleta ma praegu üldse nii suur teatrisõber oleksin. Teie olite sel ajal ilmselt vähem vaimustuvas eas. Milline teie suhe NO99ga toona oli?

Saro: Meil on päris suur vanusevahe. Paljude minuealiste esteetilisi eelistusi on kujundanud Von Krahli teater kõigi oma katsetustega. Käisin 1990. aastate lõpul ja uue aastatuhande alguses iga nende lavastust vaatamas südame põksudes. Mäletan, kuidas sõideti Tartust Tallinna, tuldi öösel tagasi, põleti sellest. Mulle tundub, et NO99 ongi sinuvanuste kunstikool, nagu minuvanustele oli Von Krahli teater. Hästi sümpaatne, et tulevad institutsioonid ja lavastajad, kes kasvatavad üles oma publiku.

Eestis on kunstilised juhid olnud enamasti lavastajad, aga Saksamaal on tavaline, et intendant või teatrijuht võib olla teatri kui institutsiooni kontseptsiooni looja. Sellise metakommunikatsiooniga pole Eesti teatrid eriti tegelenud – selgitanud, mida ja miks teater teeb. Ikka öeldakse, et lavastused peavad iseenda eest rääkima, aga alati ikkagi ei räägi.

Epner: Kujutan ette, et Von Krahli teatrilt NO99 esteetikale üleminek ei olnud väga raske.

Saro: Jah, aga need esindavad ikka erisugust esteetikat. Von Krahli teatri eelmise aasta lavastuses „Jussikese 7 sõpra“ tundsin ära väkk-esteetika – oksendamise, pungi, seda NO99s ei olnud.

Epner: Esteetika erineb nende teatrite puhul kindlasti, aga on teatud teatri­keeleline lähedus – nad on sugulased. Minu NO99-huvi algas õieti juba sellest, et jälgisin päris algusest peale pingsalt, mida teeb Tiit Ojasoo. Ta lõpetas lavakunstikooli XIX lennu, kus ma õpetasin lavastajatele draamateooriat. Väga põnevad olid lavastused „Verevennad“, „Roberto Zucco“ ja „Julia“ ning huvi kandus edasi teatrisse NO99. Ma ei näinud kõiki NO99 lavastusi, ent neid väheseid, mis jäid nägemata, olen videost vaadanud. Suhe oli huvitatud, lähedane, aga mitte kriitikavaba.

Linder: Mina hakkasin uuenduslikku teatrit tajuma Mati Undi kaudu, kes avardas nii teemade kui ka kunstiliste lahenduste poolest teatrivälja. Ta oli innovaatiline, transgressiivne ehk uuendusmeelne ja kompas piire, seega asetus NO99 vaimsus hästi sellele taustale. Lisaks kandis teater NO99 analüütilist vaimu ja ärgitas arutlema. Tundsin trupi tegutsemise ajal, et what a time to be alive – õnn on elada NO99ga samal ajal.

Kõige sagedamini ongi vist leitud, et NO99 oli justkui uue põlvkonna Von Krahli teater. Kas ja mida uut NO99 Eesti teatripilti lõi või tõi? Palju laenati ju ka Saksamaa Rimini Protokollilt.

Saro: Arutasime just teatriuurijatega, millisel Eesti teatril on olnud ambitsioon muuta maailma. Võib-olla dokumentaallavastustel, aga üldjuhul ei näe utopistlikku soovi ühiskonda muuta eriti sageli. NO99 puhul oli see tajutav. Näiteks „NO75. Ühtse Eesti suurkogu“ oli justkui äratusliikumine. Seesugust rolli pole keegi üle võtnud.

Epner: Uudsusest võib rääkida mitmel tasandil. Institutsioonina seisnes NO99 uudsus ja mõju selles, et tegemist oli riigiteatriga, mis tegutses sisuliselt alternatiivteatrina – riiklik alternatiivteater. Seal valitses teistsugune vaimsus, teistsugune eetika. Teatritegemine polnud töölkäimine, vaid kunsti loomine, pühendumine, millega läksid kaasa kõik, näitlejatest tehniliste töötajateni. Uus oli kogu teatritegemise mudel: riigiteatri piirangutele vaatamata toodi kokku mõttekaaslaste seltskond.

Kui rääkida esteetikast, siis NO99 tõi Eestisse postdramaatilise teatri strateegiad. Neid kasutati ka Von Krahli teatris, aga NO99s tehti seda jõulisemalt ja suuremal skaalal. Postdramaatiline teater normaliseerus tänu NO99-le. Tugevad muutused tulid ka näitlemisse, näitleja rolli teatris – näitlemine oli Ojasoo huvi algusest peale.

Linder: Selle kohta, millist dramaturgiat pakkuda, et teatrina ühiskondlikus debatis osaleda, on NO99 viimaste kümnendite üks eredamaid näiteid. Joonistati välja suurem korrastatud pilt ja tekitati kriitilist refleksiooni. See oli varasemast teatripildist suur samm edasi.

Saro: Õpetan teatriajalugu ja noorte huvi ajaloo vastu pole kuigi sügav, kuna peab palju pähe õppima. Kui võtta NO99 lavastused, saab täieliku ülevaate, millega nüüdisaegne teater võiks üldse vormiliselt või temaatiliselt tegeleda. Nad katsetasid kogu esteetilise skaala läbi. NO99 lavastuste nimekiri on nagu teatri väljendusvahendite ja -võimaluste entsüklopeedia.

Epner: Taheti teha kogu aeg midagi uut, mitte korrata vana, mitte jääda pidama isegi õnnestunud mudeli juurde. Nii tulevadki teatrisse uued vormid.

Saro: Teatrikoolides peaksid kõik lavastajad ja dramaturgid töötama läbi kõik NO99 lavastused ja ongi väga hea haridus käes.

Anneli Saro, kirjutad raamatus NO99 ajaloost läbi selle teatri endale seatud ideaalide. Teatri ootamatu lõpp tuli ilmselt erisuguste protsesside tulemusena, mille käigus hakkasid muu hulgas ka need ideaalid rabenema: tekkis teatav puhtuse kadu, osalt seoses Tiit Ojasoo eraeluliste seikadega. Millised need ideaalid õigupoolest olid ja kas neile suudeti vastata?

Saro: Luule Epner küsis pärast mu artikli lugemist, kas tahan öelda, et need ideaalid luhtusid. Seda ma ei taha öelda. Sellega on nagu õnnega: korraks võib-olla tunned, et oled õnnelik, aga homme ei ole see enam sama suur kui täna. Ka ideaale ei suuda kogu aeg üleval hoida. NO99 inimesed võistlesid iseendaga ja see on mingis mõttes kõige halastamatum. Ma tahan loota, et peale esteetika normaliseerisid nad ka teatud institutsionaalsed põhimõtted – demokraatlikud ja eetikapõhised.

Epner: Kui ideaalid on tähtsad, tajud teravalt ka seda, kui ei jõua nendeni. Vaevama ei hakka mitte see, et kaotad usu ideaali, vaid see, kui näed, et nende saavutamisest jääb puudu.

Linder: Ideaalid on nagu unistused: käivitavad, innustavad, nende poole peaks pürgima. Ega need olegi viisaastakuplaan, mis peab kindlalt realiseeruma. Need on pigem nagu Põhjanael, mida silmis hoides hommikul üles ärkad ja mille nimel päev läbi ringi kütad. NO99 andis eeskuju julgusega ideaale seada.

Mulle tundus, et NO99 väsis ka vastutusest või ootustest. Kui Tiit Ojasoo ütles „NO75. Ühtse Eesti suurkogu“ lõpus „Te olete vabad“, siis selle asemel, et olla vabad, vaatasid paljud just NO99 otsa, et see ühiskonna südametunnistust kehastaks.

Linder: Jah, ja teatritegijad ise ütlesid, et see pole NO99 ainus avaldumisvorm. Pärast „Ühtset Eestit“ tehti ju „NO73. Võtame uuesti!“, kus näidati demonstratiivselt, et ei minda poliitikasse, vaid kõnetada saab ka teatri pinnalt, mis märgistati naljaga, mida teatrilt tavapäraselt oodatakse.

Epner: Hoiak oli selline, et teeme teile komöödiat, aga teeme hästi, teeme väga tõsiselt! Professionaalne tase pidi olema laitmatu.

Luule Epner, kirjutad ses raamatus esteetikast. Kas NO99-l oli soovi juures pidevalt midagi uut teha ka läbiv esteetika või ühisnimetaja?

Epner: Ilmselt kujunes mingi ühisnimetaja, aga väga lai. Näiteks postdramaatiline teater on väga lai katusmõiste. Ma räägiksin mitut laadi esteetikast. NO99 ei taandu Ojasoo ja Semperi esteetikale, mis ei jäänud ka muutumatuks, vaid oluline on veel Lauri Lagle, Mart Kangro, Anne Türnpu, Aleksandr Pepeljajevi ja teiste kunstiline käekiri. NO99 oli avatud platvorm väga erisugustele katsetustele. Kui üldse mingit üht suunda otsida, siis on Ene-Liis Semper rõhutanud, et NO99 ei paigutanud end üksnes teatrimaastikule, vaid nüüdiskunstiväljale, kus ristuvad visuaalkunst, muusika, kirjandus, installatsioonid, etenduskunst jne. Tugevasti tõukuti etendus- ja visuaalkunstist: sealt tulid impulsid, ideed, kujundiloogika, mida sõnateatris toona veel ei kasutanud. Tekkis hübriidne esteetika, mis polegi üks ja ainuke, vaid koosneb erisugustest põimingutest ja kombinatsioonidest.

Linder: Nagu nüüdiskunsti puhul, ei olnud peamine lähtepunkt tekst, vaid kontekst. Kontekstiga suhestumine, selles toimimine.

Märksõna, millega NO99 paljudele seostub, on „poliitilisus“. Kõige tuntumaks saidki päevakajalised lavastused. Kuidas NO99 nii laia kõlapinna saavutas?

Linder: Poliitilisi lavastusi kitsas tähenduses oli toona vähe. Kuid ma ei tahaks ainult kitsalt võtta, kuna laiem tasand on teater kui arutlusruum. Paljud lavastajad ja trupid on olnud teadlikud teatri võimest osaleda avalikus diskussioonis. Seda on tehtud palju, kui vaadata ühiskonnakriitikat ka mõistulugudes ja kodeeritud vormides. Meil on olnud üle saja absurdilavastuse, väga palju mäluteatrit, eestlaste juurtest ja identiteedist rääkivat pärimusteatrit, mis oli Nõukogude ajal tsenseeritud. NO99 eristub varasemast sellega, et lühikese aja jooksul tehti intensiivset ja kontsentreeritud ühiskonnakriitikat ning sekkuti reaalajas diskussiooni.

Kas NO99 jättis ka mingi jälje poliitikasse? Selle teatri mõju on analüüsijad tagantjärele nii rõhutanud kui ka kahtluse alla seadnud.

Linder: Mõju võib olla pikaajaline ja laiem. Üksnes see, et anti inimestele kodanikujulgust juurde, ärgitati debatti, näidati, et igaühel on nii väikeses riigis roll tuleviku kujundamisel – seda ei ole üldse vähe. Loomulikult mõjutas NO99 väärtusruumi ja poliitkultuuri. Minu meelest ärgitati palju kodanikuühiskonda ja toetati sõnavabadust. Eesti teatripilti hakkas natuke aega pärast NO99 ettevõtmisi tulema rohkem uusi teemakobaraid kliimakriisist identiteediküsimusteni. NO99 rõhutas, et ka teatritegijad on kodanikud, mitte ei ela kuskil elevandiluutornis.

„Ühtse Eesti suurkogu“ pole üksnes mu suurim teatrielamus, vaid üldse üks vägevamaid kogemusi elus. Mäletan elevust, ärevust, teadmatust ja ootust seal saalis – et tehaksegi päriselt erakond või!? Sai suurkogust NO99-le ka kivi kaela? Maailmakaardilgi on nii ainulaadset sündmust ju raske korrata?

Epner: Kui vaadata aastaarve, siis jääb see pigem NO99 algusaega. Hiljem lisandus lavastusi, millel oli nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt suur kõlapind: „NO72. The Rise and Fall of Estonia“, „NO46. Savisaar“, „NO45. Kodumaa karjed“, lisaks esteetilisema suunaga lavastused. Ei tahetudki purjetada tegevuse lõpuni poliitika lainel, liiati oli poliitilisus laiemas tähenduses nagunii NO99 tegevuses sees. Ma ei hindaks nõrgemaks ka hilisema tegevuse mõju.

Saro: Suurkogu puhul ei huvitanud mind isegi niivõrd see, mis toimus Saku suurhallis, vaid see, kuidas NO99 oli igal pool: ajalehtedes, ETVs, linnapildis. Kui mind surutaks nurka, et vali üks NO99 lavastus, siis neist ei saa ikkagi rääkida ilma „Ühtse Eestita“. See oli nii võimas. Siiamaani haarab mind sellest rääkides mingi natuke eufooriline meeleolu. Nagu igas kunstiprotsessis, oli ju ka neil ebaõnnestumisi ja luhtunud katsetusi, aga meelde jäävad ikkagi suursündmused.

Epner: Teatriloolasena möönan, et „Ühtse Eesti suurkogu“ on see, mis peab olema alati nimetatud. Seejuures, see ei olnud minu suurim elamus ses teatris.

Mis oli?

Epner: Ma ei taha pingerida moodustada, aga näiteks „NO83. Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ oli väga rikas lavastus, kunstifilosoofiline ja poliitiline. Vaatasin mitu korda ja kogesin, kui palju oli seal mõtteainet. „NO43. Kõnts“ ja Lauri Lagle „NO54. Kolmapäev“ on mulle väga olulised, ja neid lavastusi on teisigi.

Linder: Väga elavdav oli „NO64,5. Reformierakonna juhatuse koosolek“ – tahakski välja tuua aktsioonide olulisuse. Näidati teatrit uues funktsioonis kiirreageerijana, avalikus diskussioonis osalejana.

Milline on NO99 jälg rahvus­vaheliselt, kuhu ta Euroopa teatri­pildis paigutub?

Epner: NO99 käis pidevalt festivalidel Saksamaal, Prantsusmaal, Venemaal ja mujal. Lõpupoole, aastal 2017, saadi Euroopa teatri auhind. Rahvusvaheliselt oli NO99 fenomeniks suuresti uus esteetika ja suurepärased näitlejad, kes suutsid mängida ansamblina. See pole sugugi väga sage kombinatsioon. Trupi ansamblimängu pandi alati tähele, näitlejad köitsid oma võimete ja oskustega. Mitmed lavastused tekitasid ka välismaal diskussiooni, „NO88. ГЭП ehk Gorjatšije Estonskije Parni“ näiteks natsionalismi ja rahvusriigi üle. Sellest on saksa keeles magistritöid kirjutatud.

Saro: NO99 pälvitud Euroopa teatri auhind on enamasti antud lavastajatele, aga seekord anti trupile. Kui vaadata, kellega Ojasoo ja Semper on pärast NO99 lõpetamist edasi koos töötanud, siis on peaosades enamasti endised NO99 näitlejad. See näitab, kui oluline on töötamine oma veregrupi inimestega, nendega, kellega jagad väärtushinnanguid ja tööeetikat.

Kus praeguses teatripildis NO99 jalajälg näha on?

Epner: Ilmselt võiks jälgi ajada näitlejaid pidi – kus ja kellega nad nüüd töötavad. Samuti võib mõelda Ojasoo-Semperi lavastustele. Üks liin läheb arvatavasti Lauri Lagle lavastusi mööda. NO99 sulgemise järel kandideeris Lagle vabaks jäänud vahenditele, et katkenud traditsiooni jätkata. Ta siirdus mõneks ajaks Von Krahli teatrisse ja võttis kaasa NO99 näitlejaid, kes on liikunud koos temaga nüüdseks edasi Ekspeditsiooni.

Linder: NO99 inimesed tegutsevad ju edasi. Jaak Prints oma kriitikameelega jätkab lavastajana, juhib Von Krahli teatrit. Nii tema „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“ kui ka Ojasoo-Semperi lavastused, nagu „Macbeth“, kannavad seda vaimsust. Pluss kõik, kes on saanud julgust ja inspiratsiooni.

Lõpetuseks – kas oleks vaja uut NO99?

Epner: Ei ole. Tehtagu uus teater, loodagu uus suund, aga see ei pea olema NO99. Aeg on teine.

Linder: Sellega on nagu võilillega: seemned lendavad laiali ja kõiki ei näe, aga need on olemas ja neist kasvavad uued taimed.