Momendil kunstnik ei tea veel isegi, kuhu ta suundub.
Selle näitusega on Ago Teedema püüdnud näidata mõningaid sümpaatiaid, antipaatiaid ja protsesside isiklikke tõlgendusi. Mõneti olevat tegemist eneseotsingute visualiseerimisega autori sisekosmose hetkeseisus. Kandvaks teljeks jäävat üksikindiviidi ja ühiskonna igikestev vastuolu, kus on segunenud nende konflikt koos võimetusega üksteiseta iseseisvalt eksisteerida. Ago Teedema, kes arvab, et „unistada tuleb suurelt”, pääldistas oma näituse „Maa – võitlev planeet”. Saatesõnades nimetab Teedema oma väljapanekut sputnikuperspektiivis pilguheitmiseks koduplaneedile. Ta kirjutab: „Sputnikuperspektiivi kehutas kasutama minu põlvkonna noorusaega jääv kosmonautikat romantiseeriv alatoon. Möödub ju tänavu 50 aastat Juri Gagarini stardist. Samas pole ilmas eriti midagi paremuse poole muutunud, keegi ei kaitse Maad, kes peab üksi oma (meie) elu eest võitlema.” Oleks kõik vaid nii lihtne. Samaaegselt Ago Teedema näituse avamisega möödus aastapäev, mida keegi ei tähistanud – Juri Gagarini müstilise hukkumise aastapäev. Pildid Ago näituselt on keerukate vastanduste ja sümbolite sümbioos. Iga vaataja võib neid avastada iseseisvalt. Minu arusaamad ei langenud alati kokku Ago Teedema omadega. Tema oli mõelnud teisiti, mina nägin omamoodi. Aga nii peabki olema, sest tõde on vaataja silmades ning üheselt tõlgendatav pilt on vilets pilt. Paar eri tasandit pildis peab vähemalt olema, tavaliselt on neid rohkem.
Nüüd siis ka kerge pilguheit piltidele vastupäeva. Võimsa neliku moodustavad „Tume silm”, „Genesis”, „Tung”, „Mercedes Benz”. Siin on nii piibellikkust, kosmoseodüsseiat kui ka Janis Joplinit. Kõigil selle näituse piltidel on paremas ülemises nurgas värviline kuu. Seega ka vaade kuult. Järgneb „Nemecsek”. Mina nägin sellel pildil peata ja jäsemeteta torsot. Ago Teedemal oli see mõeldud punase särgina „Pál-tänava poistest”. Kõigil selle näituse piltidel on keskel sõõri kujund. Kord peab see kujutama päikest, kord maad. Mina pidasin sellel pildil olevat sõõri Nemecseki suureks südameks. Maalil „Vabaduse vili” on sõõris autoportree sugemetega verming Nikolai II -st. Münt on hõbedaselt oma kahemõttelisuses lummav. Jaan Krossi krestomaatilisest luuletusest inspireeritud „Rändurid” kujutab kõiki Genovast kui õiest, kõiki lähtuvaid teid, mida meil tuleb tallata. Sooja sinise mere äärest süvakosmose põhjatusse. „Tabula rasa” on ainuke 2011. aastaga dateeritud töö, ent sellegi eskiis valmis 2010. aastal. Õislill maalil kannab eneses võimu ja vaimu rebestavat vastuolu. Otsaseina ehivad üksteise kohal „Maa – võitleva planeedi” eskiis ning lõpptulemus. Päris hea dubleering. Lennukisiluett meenutas mulle nähtamatut Stelthi ning sõõr keskel aatomisõjaohus maad. Ago arvates peab aga sõõr meenutama palli ja pildi peamine mõte olevat mehe agressiivsuse ning naise mängulisuse vastandatuses. Eks ta ole. Akende vahele ruumusid veel „Tungi” ja „Rändurite” eskiisid.
Sellel näitusel on kunstniku tugevaimaks relvaks värv, mis katab küllalt agressiivselt katkematu või katkeva kontuurjoonega eraldatud pindu. Mõnikord on värvi mõjujõud lausa müstiline („Maa – võitlev planeet”).Värv on kantud kihiliselt ja omab seetõttu sügavust. Ent samas on nendes piltides mingi lihtne terviklikkus. Piltide kompositsioon ja värvilahendus on mingis kummalises nihestatult mõjuvas harmoonias. Lõpuks tuleb märkida, et selles koosluses – Tartu Kunstimajas Kuzja Zverevi kannatavate kunstnike ja Jass Kaselaane räige monumentaalmentaalsusega skulptuuriinstallatsiooni kõrval on Ago Teedema sümbolistlik mõistukõne igati oma kohal. Kolmik moodustab maja täitva tugeva terviku.
