2023. aastal avaldas Giánis Varoufákis raamatu „Tehnofeodalism. Mis tappis kapitalismi?“, kus ta väidab, et 2008. aasta majanduskriisi järel keskpankade ja valitsuste tehtud valed otsused – rahatrükk koos madala intressimäära ja brutaalse kokkuhoiupoliitikaga – on viinud sisuliselt kapitalismi lõppemiseni traditsioonilises mõttes. Selle asemel on kujunenud välja uus tehnofeodalistlik maailm, kuna juurde trükitud 35 triljonit dollarit jagati väikese intressiga laenudena üksnes suurtele pankadele ja tehnoloogiaettevõtetele, see aga suurendas majanduslikku ebavõrdsust veelgi. (Varoufákise arvates pidanuks raha trükkima, hoidma intressimäära kõrge ning jagama raha laiali inimestele ja väikeettevõtetele, seda aga pangad tema arvates piisavalt ei teinud) Kuid just tehnohiiud lõikasid sellest kõige suuremat kasu, sest nemad investeerisid, kuidas jaksasid.

Institutsioonid ei suutnud luua regulatiivraamistikku, mis oleks taganud õiglasema ja tasakaalustatuma majanduse. Selle asemel tekkis süsteem, kus tehnoloogiaettevõtted muutusid teatud mõttes feodaalisandateks, kes kontrollivad andmeid, turge ja isegi inimesi. Kui klassikaline feodalism tähendas võimu koondumist nende kätte, kellele kuulus maa, klassikaline kapitalism nende kätte, kellele kuulusid töövahendid ja kapital, siis nüüd on valitsevaks jõuks saanud tehnoloogia­ettevõtted, eriti digiplatvormid. Globaalsed hiiud, nagu Google, Amazon, Paypal ja Facebook, on loonud uut tüüpi feodalismi, kus väike hulk suurte platvormide omanikke kontrollib suuri andmemahte ja tehingute liikumist, massid on aga allutatud neile ettevõtetele. Traditsiooniline omandiõigus on siin asendunud andmetega ja suurte ettevõtete omanikud suunavad ressursse omatahtsi, kuid tegelik tööjõud (tavalised inimesed või väikeettevõtted), kes päriselt väärtust loob, ei saa selle eest õiglast tasu.

Kahtlemata on see väga pealiskaudselt kokku võetud sündmuste ahel, mille analüüsimisse siinkohal laskuda ei ole mahti. Kuid see kõik paneb ennast ise keisriks krooniva Donald I ja teda ümbritsevate „von“ Zuckerbergide, Muskide ja Bezoste kaasust vaatama pisut teises võtmes ja seletab, miks Vlad Teibasseajaja vääriline järeltulija ümbritseb end psühhopaatidest uusfeodaalidega, kellesarnaseid pole nähtud Elizabeth Báthory aegadest saadik. Mitte et apartheidi-vaimustuses Lõuna-Aafrikasse kolinud natside järeltulija Musk või ka Trump ise ilmtingimata kedagi teibasse ajaks või neitsite verd jooks, kuigi Trumpi sõprus Jeffrey Epsteiniga ei luba ka seda viimast võimalust välistada. Aga on ühemõtteliselt selge, millise universumi poole liigutakse, kui vaadata Muski mootorsaemõrvu USA avalikus sektoris või J. D. Vance’i etteheiteid president Zelenskõile riietumisetiketi mittejärgmise osas. Vance’i nimetamine asepresidendi kandidaadiks oli väidetavalt Muski nõue Trumpi kampaania rahastamiseks, sest Vance on pärit sama IT-maffia ridadest: mitu aastat oli ta koos Muskiga Paypali asutaja, samuti Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit Peter Thieli firma Mithril Capitali partneriks ja Thiel on olnud kogu tema poliitilise karjääri suurimaid rahastajaid.

Niisiis tuleks tegelikult iga USA poliitilise käigu kontekstis küsida: mis on sellest kasu tehnofeodaalidel? Usutavasti ei tehta ses riigis ühtegi fundamentaalsema kaaluga otsust ilma nende osaluseta. Mis kasu on neil Vene-Ukraina sõja kiiresti lõpetamisest, hoolimata vähimalgi määral õigusest ja õiglusest? Huvitaval kombel pole sel teemal eriti avalikult arutletud, mistõttu sai see küsimus esitatud tehis­arule. Esimene asi, mille ChatGPT välja tõi, oli puudus haruldastest materjalidest, mille hulka kuuluvad muidugi ka kurikuulsad muldmetallid. Teiseks digitaalne suveräänsus, hirm, et valitsused mõlemal pool võivad piirata digiplatvormide tegevust. Samuti on ohus piirkonnas asuvad andmekeskused, telekommunikatsioonivõrgud ja pilveteenused. Lisaks veel palju ootuspäraseid vastuseid. Niisiis ei huvita tehnofeodaalset USAd ei inimesed, vägivald, territooriumide hõivamine, vaid üksnes see, mida on vaja suurkorporatsioonidele. Nojah, eks öelnud ka Musk ise, et empaatia on ülehinnatud.