Aasta alguses toimus Eesti Rahva Muuseumis veebiseminar1, mis kandis lootusrikast pealkirja „Tekstiilivärvid homme. Kuidas minevik meid tulevikus aitab?“. See oli osa säästlikumate tehnoloogiate arendamise projektist, kuhu kuuluvad Helsingi ülikooli Lapimaa ülikool, Leedsi ülikool, Prantsusmaa värviettevõte Pili, KIK/KIRPA ehk Belgia kuninglik kultuuripärandi instituut ja Tartu ülikool. Viimase roll on uurida tekstiilivärvimise minevikku Läänemere piirkonnas ja heita valgust unustuse hõlma vajunud töövõtetele, nagu näiteks paakspuukoore2 või samblikega värvimine.
Tartu ülikooli teaduspanus tõigi kogu projektimeeskonna ERMi arutlema tekstiilivärvimise mineviku ja tuleviku üle. Mõtteid jagasid Liis Luhamaa (Tartu ülikool), Chris Carr (Leedsi ülikool), Paul Hamilton (projekti „Colour4CRAFTS“ nõukogu liige, Bulmer & Lumb), kes tõid vestlusesse mineviku-uurija, teadlase ja ettevõtja vaate, ning külalisena disainer ja kunstnik Tanel Veenre.
Tekstiilide värvimine on tööstusharude hulgas keskkonnamõju poolest maailmas teisel kohal.3 Probleem on eelkõige selle juures kasutatav rohke vesi. Vestluses kanduti aga kiiresti värvimisest hoopis kaugemale ehk tekstiilide taaskasutuse ja tarbijate harjumuste teemale. Arutelust jäi sõelale mõte, et oma igapäevaste valikutega saab probleemide lahendamisele kaasa aidata igaüks.
Siinkohal saab lugeda täiendatud kokkuvõtet ettekannetele järgnenud diskussioonist, mida juhtis professor Riikka Räisänen.4
Kliendid, disainerid ja tööstus
Liis Luhamaa: Kuigi olen tekstiile värvinud juba 20 aastat, siis oli ikka asju, mida ma pole senini teadnud. Ajalugu uurides tuleb selgelt välja, et need, kes kasutasid looduslikke värve, olid vägagi teadlikud värvide kvaliteedist. Ma olen leidnud Eesti arhiiviallikaid, kus käsitletakse potisinise tarbeks indigopigmendi ostmist ja vihjatakse, kuidas tunda ära kvaliteetne indigo. Näiteks, kui pigmenditükid on tuhmid või nende peal pole vaskset kihti, siis pole kvaliteet hea. Nii et kõik on kinni teadlikkuses.
Tanel Veenre: Praktikuna jagan mõtteid oma kogemusest. Loo jutustamine on minu töö väga tähtis osa ja oluline osa kommunikatsioonist. Näiteks lepapuu oleks suurepärane oma disainiloo jutustamise aines. Minagi olen lepast lapsepõlves vilepille teinud! Kaubamärgi esindajana on mul ka missioon: kliente ja jälgijaid harida, avada maailma nägemiseks uusi vaatenurki. Jõuan igal nädalal ühismeedia ja kliendikirjadega kümnete tuhandeteni ja võtan vastutust tõsiselt. Samas pean raha kalkuleeriva firmajuhina leidma tasakaalu ja jõudma oma tegevusega ka plussi. Hea oli kuulda, et ka digiprintimise puhul püütakse kasutusele võtta looduslikke värve, kuid klientide armee ees pean olema kindel, et need peavad ajas ka vastu. Püüan pidevalt oma uudishimu taltsutada, et mitte kvaliteedis järeleandmisi teha. Kõik uus on alati riskantne.
Paul Hamilton: Me arutasime siin oma kohtumistel, et looduslikke värve ei kasutata vähe sellepärast, et see on liiga keeruline. Ka sünteetiliste värvide kasutus võib olla väga komplitseeritud ja hõlmata 12 erinevat tööetappi. Tööstus on valmis kiiresti omaks võtma kõike, kui vaid kliendid seda nõuavad, aga kliendid peavad olema teadlikud piirangutest. Kas loodusvärvid pakuvad samasugust värvirikkust? Kas on tagatud värvainete tarne järjepidevus? Tootjana oleme kohe valmis värvima täpselt nii, nagu klient soovib. Selleks peab olema laialt levinud piisavalt tugev sõnum, et loodusvärvid on saadaval.
Luhamaa: Mul on üks mõte, mis ei puuduta uute keskkonnasõbralike värvimisprotsesside avastamist, vaid lihtsalt tarbija teadlikkuse tõstmist. Kui lähen rõivaid ostma, on esimene asi, mida vaatan, silt, millel on materjalid kirjas. Paraku, kui ma soovin osta villasest kangast rõivaeset, siis pean otsima pikalt, sest villaseid rõivaid palju ei leia. Kiusisaldust näitav silt on niivõrd lihtne asi, samamoodi peaks info olema kättesaadav ka värvide kohta. Siis oleks teada, kas kasutatud värvid on keskkonnasõbralikud, pesu- ja pleekimiskindlad või ei ole, ja inimesed saaksid rõivaid ostes teha parema otsuse. Selleks pole vaja laboratooriume, see on vaid poliitika ja otsuste tegemise küsimus.
Kas taaskasutus ja ringmajandus?
Chris Carr: Tekstiilide ja nende värvimise tööstus on globaalselt suur reostaja. Looduslikud värvid ja nende uus töötlemistehnoloogia annavad võimaluse tööstus ümber korraldada. Selle asemel et näha värvimist n-ö pahalase rollis, võib seda nüüd vaadelda keskkonna suurepärase hoidjana. Tehnoloogia ja tehnoloogide väljakutse on leida uusi ideid ja protsesse. Seejärel leiavad ka disainerid, et just see on midagi, mida ma saan kasutada. Nad suudavad teha imelisi asju ja olla endiselt loomingulised. Ja lõppude lõpuks on tänu täiustatud protsessidele võimalik müüa tooteid ka soodsama hinnaga.
Kiirmoerõivaste eluiga on lühike, umbes kolm kuni neli kuud, aga nende tegemiseks kasutatakse värve, mis on väga püsivad, mida ei saa ei tekstiilist eraldada ega pleegitada. Looduslike värvide palett võib anda võimaluse disainida rõivaid, mille eluiga on näiteks kuus kuud. Kui selliste rõivaste värvimiseks kasutatud värvid peavad samuti vastu kuni kuus kuud, saab kasutada innovatiivseid kangatöötlemisviise, mille puhul on arvesse võetud kangaste ja rõivaste ümbertöötamist, näiteks on õmmeldud lahustuva õmblusniidiga. Nii on võimalik tekstiile töödelda, looduslikud värvid tekstiililt eemaldada ja materjale innovaatiliselt kasutada. Kui loodusvärvid oleksid tekstiilist eemaldatavad, saab tekstiili taaskasutada ja see avab palju võimalusi toodete teiseks ja kolmandaks kasutuskorraks. Õnneks ongi väga palju variante ja see on väga põnev. Tõesti, ma usun, et tekstiilide värvimise ümbermõtestamine on paljulubav.
Mineviku varalaegas
Riikka Räisänen: Sellest järeldub, et tekib võimalus tekstiile täielikult töödelda. Siiani oleme vestlusringis käsitlenud teadlikkust, loo jutustamise rolli, piirangute teadvustamist ja täielikku töötlemist. Mida on tegelikult vaja jätkusuutlikuks tulevikuks tekstiilide värvimise vallas? Kas saab sellest kuidagi innovaatiliselt mõelda?
Carr: Saame Pauliga mõlemad aru raha väärtusest: muutusteks tekstiilide värvimise protsessis on vaja püsivalt investeerida uutesse masinatesse ja tehnoloogiasse, aga see on kallis. Kombineeritud tehnoloogia korral on ühendatud veel baseeruva ja veevaba värvimise võimalused. Kas on võimalik tõhustada vett kasutavat tehnoloogiat, peitse ja kõiki parameetreid, mis on olulised? Kui vaadata ajas tagasi ja uurida, mida on tehniliselt varem tehtud, on sealt palju õppida. Seal on vastused uute edasiviivate strateegiate tarbeks. Kui kasutada varasemaid kogemusi, nendest lugu pidada, tugevdab see ka tootja positsiooni, aitab märgata lünki turul ja aru saada, kuidas paremini tehnoloogiat kasutada. Vaja on 360kraadist vaadet, mõelda, mis on oluline praegu ja tulevikus, aga ka minevikus.
Räisänen: Kas teil on vahel selline tunne, justkui kõik oleks juba välja mõeldud? Chris ütles, et on hea tagasi vaadata. Tanel, sina kasutad rahvarõivaid oma loomingu eeskujuna. Kas kõik on juba loodud või on ruumi ka uuteks teosteks?
Veenre: Kunstnikuna olen väga positiivselt meelestatud. Jälle, kui minna tagasi loojutustamise juurde – just isiklikkus annab kordumatuse. Suur osa detailidest ornamendis on universaalsed, kuid neid omamoodi kokku pannes saab moodustada ikkagi isikupärase terviku. Me pole Mowglid: kultuur baseerub alati sellel, mida on juba varem tehtud. Teine oluline uuenduslikkuse rada on tehnoloogia. Näiteks on digiprintimine täiesti muutnud kangaste ja tapeetide stilistikat ja visuaale. Printimine on vahend, kuid disainerina püüan seda oma maailma huvides maksimaalselt ära kasutada. Klient peaks tajuma ka masinatega tehtut minu tootena. Mõnikord teeb mind ärevaks teadmine, et ma ei saa vastutada kanga eest, sest ma pole seda kudunud, printinud, vaid panen selle lihtsalt kokku. Sellegipoolest võtan ma vastutuse. Nii et ma olen väga tundlik eseme vastupidavuse küsimustes. See teeb mind igasuguste uuenduste osas üsna ettevaatlikuks. Ma pole valmis kohe reele hüppama, sest tunnen vastutust kliendi ees. Püüan tasakaalu hoida. Ideed peavad ennast tõestama, enne kui nõustun oma nime sinna alla kirjutama.
Säästlik tekstiili kasutamine
Küsimus publikust: Tänuväärselt pakkus arutelu eri vaatenurki, ajaloolistest meetoditest tööstuskeemiani välja. Mind huvitab viimane valdkond ning see, kuidas mõjutavad värvimise protsessid polüestri ja teiste sünteetiliste kangaste lahustumist tavalises koduses pesemistsüklis. Kuidas vähendada mikro- ja nanoplasti osakaalu reovees?
Carr: Siin on hea ja halb külg. Polüester on suurepärane kiud. Tehnilises vaates on see parim kiud turul, sest annab hea tulemuse. Koduse pesemise tulevik on lühemad ja õrnemad pesemistsüklid, madalamad temperatuurid, väiksema happesusega pesuvahendid. Mikrokiud eralduvad pesuvette sel juhul palju vähem. Polüestris kasutatavad värvid ei muuda kiudu hapramaks. Tuleviku pesemisprotsess vähendab mikrokiudude eraldumist.
Räisänen: Arendatud on ju ka filtreid, mis korjavad pesumasinas mikrokiud kokku.
Carr: Ilmselge lahendus on panna kõigepealt pesumasinatele filtrid, et need eemaldaksid reoveest lühikesed kiud ja koguksid need kokku. Üks teine valdkond, mille uurimiseks Pauliga projekti kirjutasime, on arendada tehnoloogiaid, mis annavad tööstuslikus pesemisprotsessis kangastele tugevuse tagasi. Selle võiks ka kodumajapidamisse üle kanda. Kas koos kangaste tugevdamisega saaks ka mikrokiudude eraldumise ära hoida? See on väga paljulubav mõte ja väikeste sammudega on see saavutatav. Tehnoloogia pole keeruline, see on juba olemas. Asi seisneb ainult töökäte ja aja leidmises ning kindluses, et see on kuluefektiivne. Me oleme juba teinud eeltööd ja asi näeb päris hea välja. Tunneli lõpus paistab valgus!
Räisänen: Paul, kas see tõesti toimib?
Hamilton: Siin on kaks poolt. Esimene on mikrokiudude eraldumine. Leedsi ülikoolis tehtud uurimistöö näitas, et enamik mikrokiududest eraldub esimese kuni kümne pesukorraga. Ent pesemise tõttu kahjustunud kiud on üks põhjusi, miks inimesed oma rõivaid enam ei kanna. Üle tuleb seega korrata vana tõde: armasta oma rõivaid ja kasuta neid kauem. Teine pool on see, et tekib taaskasutuse tõke nii voodipesu kui ka rõivaste puhul: kuna kiud on juba kahjustunud, pole neid mõtet alles hoida. Seetõttu olen ma väga põnevil, kui Chris pakub lahenduse, kuidas mikrokiudusid kinnistada. Kui öelda tarbijale, et annan sulle tagasi mitte ainult puhta, värvitu tekstiilikiu, vaid saadan selle tagasi tugevamana, siis pole taaskasutusel piire. Tuleb muuta oma ettekujutusi, asju ei kasutata piisavalt kaua. Nii et Chris peab leidma sellele uurimistööle rahastuse.
Veenre: Mulle meenus üks vaidlus oma elukaaslasega, et kui tihti peaks üldse oma riideid pesema. Tarbijate käitumine põhineb tõepoolest harjumusel teha nii, nagu alati on tehtud. Elukeskkond on aga tohutu hooga muutunud ja harjumused ei tule sellega alati kaasa. Kui tihti peaks tegelikult riideid pesema maailmas, kus suurem osa inimestest ei tööta enam vabrikus või põllul? Me töötame steriilses kontoris, seejärel sõidame steriilse autoga ja jõuame oma puhtasse koju. Tegeleda tuleb harjumusmustritega, mis tähendab suurt ja olulist muutust.
Räisänen: Kuidas ikkagi tarbijat mõjutada? Tanel, kas sa teavitad oma loomingu austajaid? Kas sa edastad neile informatsiooni näiteks pesemise kohta?
Veenre: Hakkan ennast kordama, kuid olen ka selles osas ettevaatlik. Oma sõpradele ma ütlen, et te võite vabalt siidi pesta kodus käsitsi leiges vees. Kliendile edastan palju rangemad ettekirjutused, lubadest vaid keemilist pesu. Kui nüüd avaramalt võtta, siis võiks ka iseendalt küsida: kui tihti ennast pesema peab? Kui ütlen kõva häälega välja, et palun, peske end vähem, siis see muidugi ei kõla kuigi hästi. Kas kogu elu steriilsuse keskel on aga tõesti iga päev vaja duši all käia? Kokkuvõttes tähendaks seesugune mõtteviis suuri muutusi käitumises ja mõtlemises.
Carr: Tekkimas on tegelikult uus rõivaste põlvkond, mis sisaldab kantavat elektroonikat. Need rõivad peavad olema disainitud pestavaks, taaskasutatavaks ja töödeldavaks. Inimesed, kes tegutsevad elektroonika vallas, püüavad rõivastele lisada sensoreid, mis hoiavad kandja soojas, või hoopis jälgivad nende füsioloogiat. Seda ei saa teha mõtlemata, kuidas neid materjale hiljem ümber töötada. Mäng on muutumas, sellega on samamoodi nagu koduse rõivapesuga. Riideid, mida edaspidi kanname, saab mitmeti kasutada. Eestimaal saab siis talvel õue minna sisseehitatud soojendusega T-särgis. Tekstiilid on dünaamiline äri, see areneb pidevalt: innovatsioon hõlmab ideid mitmest valdkonnast, sealhulgas ka looduslike värvide kasutamist.
1 Seminar toimus ELi Horisondi projekti „Colour4CRAFTS“ raames. Helsingi ülikooli prof Riikka Räisäneni juhtimisel keskendutakse tekstiili värvimisele minevikus uurimaks, kuidas kasutada toonaseid teadmisi jätkusuutlike tehnoloogiate arendamises. Tartu rakukese juhtfiguurid on arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo ja pärandtehnoloog Liis Luhamaa. Projektist saab rohkem teada selle tulemusi esitleval ERMi näitusel „Meie rõiva värvid: kohalik ja kauge“ 2026. aasta alguses.
2 Liis Luhamaa, Riina Rammo, Deb Bamford, Reviving an old shade of red: dyeing with rotted alder buckthorn bark. – Studia Vernacula Vol. 16 (2024: Making cultural heritage), lk 36–65.
3 Tarekul Islam, Md. Reazuddin Repon, Tarikul Islam, Zahid Sarwar, Mohammed M. Rahman, Impact of textile dyes on health and ecosystem: a review of structure, causes, and potential solution. – Environmental Science and Pollution Research (2023), lk 9208.
4 Terviklikku vestlust saab järelvaadata projekti Youtube’i kanalis https://www.youtube.com/watch?v=g63XNsWqY2M&t=5933s
