Nina Lykke, Ei ja veelkord ei. Norra keelest tõlkinud Ene Aschjem, toimetanud Liina Kümnik. Kujundanud Ande Kaalep. Eesti Raamat, 2024. 232 lk.
Millest kõneleb praegune kirjandus? Mida see ütleb ühiskonna ja inimese muutumise kohta? Põgus pilk tõlkekirjandusele, mis on jõudnud meie lugemislauale viimasel ajal, ütleb, et probleeme jätkub ja neid tuleb üha juurde. Näiteks Michel Houellebecq käsitleb romaanis „Häving“ digiühiskonna ohte, Iida Turpeinen osutab romaanis „Surelikud“ inimese rollile loomaliikide väljasuremises, Dörte Hansen kirjeldab romaanis „Mere äärde“ elu ühel Põhjamaa saarel, kus senine elu on hävinud ja asendunud turistide teenindamisega. Vanadest kaptenitest on saanud joodikud, eurodirektiivide alla maetud kaluritest turistide vedajad, majapidamistest hotellid, kus perenaised naeratavad külalistele võltsnaeratust. Kas see ongi antropotseen? Võimalik.
Kirjeldatud muutuste paketti võib analüüsida mitmeti. Lootusetu pessimist nendiks, et inimkond astub pääsmatult mööda allakäigutreppi. Optimist vaidleks vastu: on ju muutustel ka helgem pool, sest tehnoloogia kiire areng on teinud elu mugavamaks, info levib ülikiirelt, tehisintellekt üha areneb ja suplemine kaubakülluses jätkub. Ent kui lisada siia inimkonna pidev kasv, looduse anastamine uute energiaallikate otsingul ja sõjatööstuse pidev paisumine, siis on olukord ikkagi kriitiline.
Suhteliselt lohutult mõjub ka Nina Lykke raamat „Ei ja veelkord ei“, kus käsitletakse nüüdisaja inimsuhteid, eelkõige paarisuhetes toimuvat. Kirjaniku auks tuleb öelda, et kuigi seekord on tema karakterid mõnevõrra stereotüüpsed, välja arvatud üks, oskab ta neid liigutada nii, et lugedes on kogu aeg huvitav, hoolimata sellest, et raamatu sisus pole midagi, mis seda teistest suhtekolmnurki või -nelinurki kirjeldavatest tänapäeva romaanidest kuigivõrd eristaks. Lykke tekstide trumbiks on ikka olnud kurbnaljakad juhtumid, komejantlikkus, mida õhkub ridadest ka siis, kui tegelased on meeleheitel, ja muidugi hea hooga kulgev sündmustik.
Ka uuest raamatust vaatavad vastu tegelased, kes on oma eluga hädas, kuigi elavad näiliselt mõnusalt tänapäeva kapitalistliku elukorraldusega elu: tööd on, raha on, mugav kodu on, keegi justkui ei ahista, aga rahul ei olda ikkagi, sest miski närib ning elu tundub tüütu. Vahel tuleb peale armutuhin, siis vahetatakse paarilisi nagu kindaid, aga kui see tehtud, ollakse peatselt jälle vanades rööbastes tagasi. Tühjustundest ei pääse, tee mis tahad. Elu huvitavamaks tegemiseks küünitatakse vahel mõne teravama elamuse järele või toob juhus mõne säärase koju kätte, aga see on ka kõik.
Kui pidada teravate elamuste all silmas kõikvõimalikke kiresuhteid või armukolmnurki, siis neid on kirjanduses kujutatud ajast aega, aga intiimsuse devalveerumine on pigem viimaste aastakümnete teema. Moodsa aja kontekstis on seksuaalelu rõhutatud kujutamisviisist saanud rutiin. Haruki Murakami on ühes intervjuus öelnud umbes nii, et tal on piinlik oma teostesse seksistseene sisse kirjutada, aga ta teab, et tal on see kohustus, kuna ilma nendeta tänapäeval ei saa. Ka Michel Houellebecqi teostes on need kui tüütu refrään, justkui toimetataks teatud lehekülgede järel mingit liturgiat, et siis ülejäänud teemadega sealt, kus pooleli jäädi, edasi minna.
Lykkegi pikib teksti seksistseene, mis on edasi antud talle omases koomikasse kiskuvas sõnastuses. Enamasti ei ole selle juures tegemist tunnetega, vaid pigem jälgib kirjanik oma tegelasi nii, nagu laborant katseklaasis paarituvaid putukaid: kas teeb keegi mõne liigutuse, mida varem pole nähtud, kas käitub või reageerib kuidagi teisiti. Enamasti midagi uut pole, sest palju sa inimeste intiimelust siis ikka välja võlud – see ju neil sarnane nagu putukatelgi.
Keeldumise raamat
Pealkiri „Ei ja veelkord ei“ on täpne: see ongi ei-raamat, kus domineerib keeldumine. Keeldumine millest? Keeldumine tänapäeva kapitalistlikust ühiskonnast? Iseendast selles ühiskonnas? Keeldumine harjumuslikest peresuhetest? Keeldumine tüütutest peresõpradest? Kõik tegelased keelduvad millestki, peaasjalikult säärasest elust, mida nad elavad. Kõigil on ühtäkki tunne, et neil on kõigest kõrini, täielikult villand. Jan ei taha enam vana naisega koos elada, vaid on armunud noorde kolleegi Hannesse. Hanne ei taha olla armuke, aga kui ta Jani elus legaalse koha saab, ei taha enam ka seda. Jani abikaasa Ingrid ei taha enam kasida oma suureks kasvanud poegade mustust, aga pojad keelduvad kodust välja kolimast.
Argielu ummik ilmneb kõige reljeefsemalt Ingridi puhul. Ta on kogu aeg pingutanud, et elada „korralikku“ elu, võrreldes oma elu kaltsuvaipadega, mida tema ämm keldris suurtel kangastelgedel kudus, lootes, et temagi suudab oma elust luua „tihedalt kootud ja vastupidava vaiba“ (lk 19). Korraga see enam nii ei ole: „Tundus, nagu oleks ta ilma jäänud millestki, mis oli teda varem päevadest läbi vedanud, mingist ainest, millestki, mis oli andnud tema tegemistele tähenduse, millestki, mida ta ei märganudki enne, kui alles siis, kui seda enam polnud“ (lk 20).
Jan on samuti rutiiniga kimpus, tema loodab Hanne kaudu argipäevast pageda, kadestades seetõttu isegi narkomaane, kes on ühiskonna silmis „haavamatud“. Ta mõtlebki Hannest kui narkootikumist: „Kas Hanne on tema narkootikum, mille kaotamise mõtegi ta meeleheitele viis? Ja kui ta nüüd kodust lahkuks ja päriselt koos Hannega jääks, siis kaoks naisest tema heroiinilaadne mõju, ja mis mõtet sellel kõigel siis on“ (lk 185). Edasisest tekstist selgubki, et kui keelatus suhtest kaob, on rutiin jälle platsis ja vaja on uut keelatud suhet.
Kuigi üks hiljaaegu loetud suhteteemaline artikkel väidab, et truudusetus olevat tänapäeval statistika põhjal normaalse inimkäitumise osa ja truudus pigem kõrvalekalle – see paneb loogiliselt järeldama, et ka valetamine ja petmine on „normaalse inimkäitumise“ osa –, siis Jan tunneb Ingridit pettes ikkagi mõningaid südametunnistuse piinu. Ent ega ta seepärast petmata jäta. Ta ütleb ikkagi kirele „jaa“ ning perekonnale „ei“, nentides küll, et on valetaja ja petja, aga intelligentse inimesena leiab ta sellele põhjenduse: „Tema käitus nagu ta sai, kuna tal oli võimalus, ja kuna karistus polnud eriti karm“ (lk 186). Janil on niisiis vabadus valetada, petta ja olla truudusetu ning ta kasutab kõiki neid võimalusi. Miski küll kripeldab, aga kripeldus möödub, sest hirmu karistuse ees pole, keegi teda moraalikammitsatega ei vaeva ning oma halbade tegude eest pole vaja vastutust kanda. Olukord, kus vabadus on, aga vajadust vastutada ei ole, paneb inimesed proovile kõigis eluvaldkondades, kaasa arvatud inimsuhetes, ja selle tulemusel võibki truudusetusest saada „normaalse inimkäitumise“ osa. Paraku kaasneb sellega emotsionaalne tasakaalutus, mis vaevab enam-vähem kõiki Lykke tegelasi.
Inimputukast triksteriks
Eluga rahulolematus muutub mõnel juhul mässuks (Hanne näitel), mõnel juhul otsustusvõimetuseks (Jani näitel), mõnel juhul käitumiseks, mida võiks seostada vaimse kollapsiga (Ingridi näitel). Autosse kolimine võib tunduda napakas, panna kulmu kergitama, aga ka rõõmustama, sest Ingridi „ei“ on lõppude lõpuks kõige radikaalsem ning kujutab endast tema puhul võimalust elutüdimusest terveneda.
Kui juba eelmine Lykke romaan „Ega me siin lõbu pärast ole“ tundus suuresti olevat laiendatud farss, siis seekord on farss juba totaalne. Kui teoses „Ei ja veelkord ei“ on üldse tõsiselt võetavaid tegelasi, siis üksnes Ingrid, kes väljub oma elust püstipäi ja täielikult. Ingrid on kui ekstreemsportlane, kes ei karda midagi ja sööstab surmapõlglikult tundmatusse. Ta võtab oma muutmiseks kasutusele äärmuslikud meetmed: ei käi enam vannitoas pesemas ega kasuta maja WCd, vaid kaevab endale majaseina äärde välikäimla, mille asukohta peab aga mõne aja pärast korrigeerima, sest selle on avastanud naabri koer. Alguses on see kõik justkui eksperiment, peagi aga elu ise ja Ingrid on sellega rahul.
Kuigi Lykke tekstis on piisavalt särtsu ja lennukaid iseloomustusi „demokraatiavabrikusse kuulujate“ (nagu Hanne enda kohta märgib) muutliku enesepildi kohta, näib, et kirjanik on oma tegelaste suhtes seekord sisse võtnud pisut liiga suure distantsi. Lugejassegi sugeneb eemalviibimise tunne, ta ei ela toimuvale eriti kaasa, vaid pigem muigab koos autoriga, kes ei väsi oma tegelasi siia-sinna väntsutamast. Kui kasutada juba tuttavat putukametafoori, siis Lykke tegelased ongi natuke nagu putukad, kelle puhul on tore jälgida, kuidas nad oma putukatrajektooril kõrsi siit sinna kannavad, vahel omavahel pisut jagelevad, aga pesast eriti kaugele ei eksi. Üksnes Ingrid keeldub putukastaatusest ning hakkab triksteriks, kes teeb midagi, mis annab loole täiesti uue suuna. Temale jääbki lõpus kogu lootus.
