Oboevirtuoos Kalev Kuljus tähistab tänavu oma 50 aasta juubelit ja sel puhul oli Avinurme kultuurikeskuses kontsert „Musica hymnis“. See ei olnud pelgalt kunstiline sündmus, vaid ka sügavalt isiklik žest – muusikaline tagasipöördumine oma juurte juurde. Kontsert kuulus sarja „Juurtega kodukülla“, mida on aastate vältel korraldanud Avinurme kultuuri­keskus ja Avinurme Külavanemate Koda ning mille eesmärk on tuua suurte lavade muusikud tagasi oma päritolupaika.

Avinurme on Kalev Kuljusele enamat kui sünnilooline taust – see on paik, mille kultuurimälu on põimunud tema perekonna ajalooga. Tema vanavanemad Evald ja Evi Tamm olid piirkonna muusika­elu eestvedajad, ema Ene ja isa Tõnu Kuljus aga kirglikud koorimuusikud ja dirigendid. Kontsert oli pühendatud muu hulgas ka Evi Tammele, kes tähistab tänavu 99. sünnipäeva – naisele, kelle panus Avinurme kultuuriellu on olnud märgiline ja kelle pühendumus heliseb edasi ka tänapäevas.

Lavale astusid Kalev Kuljuse kõrval tema teekaaslased muusikas: pianist Marko Martin, tšellist Allar Kaasik ning Kalevi õde, sopran Helina Kuljus, kelle hääl ja väljenduslikkus on tuttavad eelkõige kammerkoori Collegium Musicale ridadest. Kava oli mõtestatud tervik, kus barokihiidude Händeli ja Vivaldi teosed olid seotud prantsuse romantismi (Saint-Saëns) ning eesti muusika kaalukate heliloojate loominguga (Tuudur Vettik, Heino Eller, Cyrillus Kreek ja Tõnu Kõrvits).

Kalev Kuljus, kes on olnud juba 23 aastat Saksamaa ühe mainekama orkestri Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri (NDR Elbphilharmonie) soolo-oboemängija, liigub maailmalavadel enesestmõistetava kergusega. Ometi on ta jäänud alati eesti muusikakultuuri kandjaks – interpreediks, kellele eesti muusika ei ole pelgalt repertuaar, mida aeg-ajalt mängida, vaid sügavam identiteedi osa.

Kontsert algas Camille Saint-Saënsi oboesonaadiga D-duur op. 166, mida peetakse romantilise oboerepertuaari üheks tähtteoseks. Enne esitust avas Kalev veidi teose tausta: publik sai teada, et oboesonaat D-duur oli Saint-Saënsi viimane teos, mille helilooja lõpetas vaid kaks kuud enne surma. Kui lisada sellele teadmisele veel nüanss, et see oli ka esimene teos, mida Kalev Kuljus ja Marko Martin Tallinna muusikakeskkoolis üheskoos mängisid, siis omandas esitus peale muusikalise väärtuse ka isikliku dimensiooni. Kuljuse interpretatsioon tõi esile teose romantilise, peaaegu valuliku lüürilisuse ning selle kiire lõpuosa võimaldas tal demonstreerida oma erakordselt filigraanset tehnikat. Oboe toon oli soe ja kandev, dünaamika ülimalt detailitundlik. See oli mäng, kus iga fraas hingas ja rääkis – hetkekski ei tekkinud muljet, et see on pelgalt tehniline sooritus. Pianist Marko Martin oli seejuures võrdväärne partner, kelle roll ei olnud üksnes Kuljust saata, vaid luua koos oboega harmooniline ja täiuslik dialoog.

Tuudur Vettiku „Nokturn“, mille esitas sopran Helina Kuljus, tõi kavasse intiimse ja isegi veidi sentimentaalse noodi. Laulja rääkis publikule, et oli sattunud teose peale juhuslikult, ent valiku määras lõplikult tõsiasi, et see on olnud tema vanaema Evi Tamme üks lemmiklugusid. Helina Kuljuse õrn ja voolav hääl sobitus ideaalselt teose tonaalsusega. „Nokturn“ mõjus otsekui maalilistest hetkedest moodustuv miniatuur, habras ja kaunis, peegeldades eesti laulu­kultuuri parimaid jooni.

Eriline oli ka pianist Marko Martini soolopalana esitatud Heino Elleri „Kodumaine viis“, mida enamasti tuntakse keelpillide esituses. Klaveriversioon avas teose mulle uues valguses: harmooniline kontrast ja dünaamiline variatiivsus tõid sisse veidi teravama karakteri, mis oli võrreldes keelpillide voolava pehmusega mõneti ootamatu. Kui keelpilliorkestri esituses mõjub see teos nagu impressionistlik akvarell ning toob kuulaja silme ette udusse uppunud heinamaad ja sügavad põlislaaned, siis klaveri intensiivsem ja selgem rütmijoonis lisas teosele reljeefsust. See oli tõlgendus, mis pakkus uue vaatenurga, ehkki võis tavapärase kõlapildi austajaile tunduda veidi harjumatu.

Kontserdi keskel kõlanud „Kui kirko künniksel“ on Allar Kaasiku seade rahva­laulust „Meil aiaäärne tänavas“ (minu teada on rahvalaulu staatusse jõudnud loo viisi autor Konstantin Türnpu ja sõnade autor Lydia Koidula) ning Cyrillus Kreegi vaimulikust rahvaviisist „Oh Jeesus, Sinu valu“. See tõi kavasse meditatiivse hetke. Traditsioonilistele seadetele oli lisatud nüansse, mis avardasid teoste kõlapilti ja emotsionaalset kandvust. Soprani, oboe ja tšello liinid põimusid omapärasesse mustrisse, mis nihestas tavapärast harmoonilist joonist. Samal ajal oli näha, et teos puudutas publikut – proua minu kõrval ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Georg Friedrich Händeli sonaat B-duur HWV 357, mille esitasid Kalev Kuljus, Marko Martin ja Allar Kaasik, kõlas seevastu elegantselt ja ajastutruult. Kuljus rääkis enne teose ettekannet huvitavast seigast: sonaat on tuntud ka kui „Fitzwilliami sonaat“, kusjuures Fitzwilliam ei viita mitte mõnele kõrgele aadlikule, kellele teos võiks pühendatud olla, vaid hoopis Cambridge’i ülikooli juurde kuuluvale Fitzwilliami muuseumile, kust teose käsikiri avastati.

Väga veenvalt mõjus Helina Kuljuse esitatud Vivaldi sopraniaaria „Domine Deus“ teosest „Gloria“ RV 589. Barokkmuusika nõuab vokaalselt spetsiifilist lähenemist ning Helina Kuljusel õnnestus oma tämbri ja tehnilise peensusega luua läbipaistev ja kerge, kuid emotsionaalselt väljendusrikas interpretatsioon. Oboe saatis teda pehmelt ja tundlikult, justkui meenutades publikule, et seda pilli pole ilmaasjata peetud instrumentide seas inimhäälega kõige sarnasemaks.

Kontserdi lõppakord oli Tõnu Kõrvitsa „Metsalinnud“ oboele, tšellole ja klaverile – teos, mis on Kalev Kuljuse sõnul loodud spetsiaalselt triole Kuljus-Martin-Kaasik ja mis toodi esiettekandele 2004. aastal. Minu kogemus Kõrvitsa muusikaga on seni olnud hoopis teistsugune. Teosed, mida ma varem olen kuulnud või ka ise esitanud, kannavad endas pigem romantilist hingust, mis on minu meelest olnud siiani Tõnu Kõrvitsa kaubamärk, ent see teos on ootamatult nüüdisaegse helikeelega. Huvitavad tehnilised võtted, instrumentide omavaheline dialoog, linnuhäälte jäljendamine ja haarav kõlapilt pakkusid omamoodi abstraktse kuulamiskogemuse, mis jättis igale kuulajale piisavalt tõlgendusruumi.

Terve kontsert oli täiesti tipptasemel kultuurielamus, aga üsna ootamatult mõjus kõige liigutavamalt hoopis lisalugu, Ennio Morricone „Gabrieli oboe“ filmist „Missioon“. See hetk sulatas kokku kõik, mis peab ühes tõeliselt suurepärases muusikaelamuses olema: virtuoossus, tundlikkus ja hingestatus. Kuljuse toon, fraseerimine ja emotsionaalne väljendusrikkus tegid sellest teosest kontserdi kõrghetke. Aeg tardus ja muusika võttis üle kogu ruumi. Mis siin salata, „Gabrieli oboe“ sai minultki pisara kätte. Ja mitte ainult minult – ka mu abikaasa, karm põhjamaa mees (nii ta ise ütleb), pühkis silmanurgast pisara.

See kontsert oli juubelisündmusest midagi enamat – hingematvalt kaunis muusikaline rännak läbi eri ajastute ja stiilide. Kalev Kuljus on kaheldamatult suurepärane instrumentalist, aga peale selle ka tõeline eesti muusika ja identiteedi kandja. Suurimat rõõmu tegi mulle aga fakt, et sellise kogemuse sain Eesti aleviku kultuurimajas. On tohutult uhke tunne, kui eesti muusikud teevad ilma suurtel maailmalavadel, aga on äärmiselt südantsoojendav näha, kui väga on nad alati oodatud koju.