Tõenäoliselt maailma parim meeskoor

Tõenäoliselt maailma parim meeskoor

Eesti Rahvusmeeskoor: kavas Gesualdo da Venosa, Liisa Hirchi ja Toivo Tulevi looming, dirigent Mikk Üleoja, 23.  XI Tartu Jaani kirikus.

Pärast kontserti oli hea tunne. Eks ole vist igasuguse kunstilise mõjutaja eesmärgiks katarsis ehk vastuvõtja puhastumine. Võib-olla midagi sellist Rahvusmeeskoori kontserdil kogesingi. Kahjuks polnud sel puhastaval kontserdil kuigipalju publikut. Viimases oli ehk süüdi ka vaid tund varem saja meetri kaugusel TÜ aulas alanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori prantsuse kava. Loodetavasti kogeti tolgi kontserdil puhastumist.

Püüan nüüd reflekteerida, miks RAMi kontsert mind puhastas.

Teosed, mida kokkutulnud publik kirikus kuulis, olid väga rasked laulda. Keerulise helikeele poolest tuntud hilisrenessansi meistri Gesualdo da Venosa (u 1561–1613) vaimulikke teoseid responsooriumist vaikseks laupäevaks W. 7/75 oli meeskoorile seadnud noor helilooja Liisa Hirsch. Kõige eredama elamuse neist jättis „Olen arvatud nende hulka” („Aestimatus sum”), mis kavalehe andmeil on lausa Hirschi töötlus Gesualdo originaalist. Pala algas tenorite sopraniregistris kriiskega  „olen arvatud nende hulka, (kes lähevad hauasügavikku)” ja varsti kaebasid kõige madalamad bassid, kuidas „nad panid mu põrguhauda”. Vapustav! Pala muusika kulges pidevalt läbi kolme oktaavi. Üldse peab ütlema, et ma polegi vist kuulnud RAMi nii palju laulmas ebameeskoorilikus teises-esimeses oktaavis kui sel kontserdil.

Kuid kava küsimusteks said minu jaoks Hirschi ja Tulevi esiettekanded. Hirschi „Rahutu” („Restless”, 2012) Hermann Hesse ainetel kujutas endast pikkadest nootidest koosnevaid, kord diatoonilisemaid, kord kromaatilisemaid kõlavälju. RAMi esitus oli väga hea. Siiski jäi teos kuidagi halliks ja väheütlevaks ega mõjunud kuigi unenäoliselt, ehkki kavalehe tekstis viimast sõna rõhutati. Rahutust teoses muidugi oli, kuid Hesse luuletus ei haakunud muusikaga, mida kuulsin. Võib-olla nõuab teose sõnumi mõistmine enamat süvenemist.

Pean ütlema, et ka Tulevi „Hõõgvel” („Aglow”, 2012) oli üpris raskesti kuulatav. Teose tekstina oli kasutatud nende tiibetlaste nimesid, kes on end viimase 3,5 aasta jooksul protestiks põlema süüdanud. Enesetapud on muidugi kohutavad asjad, kuid kas nendest tuleb tingimata kirikus laulda – midagi sellist ütles mulle mu süda. Muusika jättis rusuva tunde. Millegipärast tuli meelde kõrb, kus liiva asemel on võõrapärased nimed. Neid on kõikjal, kuhu vaatad, päike aina kõrvetab ja vett pole võtta.

Kuid nagu kontserdi lõpul selgus, osutusid need kaks küsimärki vajalikeks koostisosadeks kava puhastavast tervikust. Vastused neile sain Gesualdo vaimulikest responsooriumidest, mille sõnum oli mulle kui õhtumaalasele väga arusaadav. Ja omamoodi hüüumärgina mõjus mulle Tulevi 2005. aastast pärinev teos „Oo, Koidusära” („O Oriens”) kontratenorile, kahele meeskoorile ja kolmele instrumentaalansamblile. See teos tõi meelde Igor Stravinski hilised, karmi helikeelega sakraalteosed. Olen kunagi mõelnud, et just selles välise iluta vaimulikus vokaalinstrumentaalmuusikas on midagi tõest. Eriti mõjuvad olid instrumentaalansambli teravad atakid koos kontratenoriga V osas ja viimastega suurepäraselt kontrasteeruvad rikkalikud kooriakordid VI osa algul. Suurepärane teos ja ettekanne!

RAM sai kaelamurdva kontserdikavaga väga hästi hakkama, kuid pidevalt võis lauljate nägudelt lugeda ka erilist keskendumust. Koori kõla oli ühtlane, vaid paaris kohas häiris liignasaalne tämber kõrgete tenorite hulgast. Kuid ka tessituur oli neis kohtades väga kõrge ja mees pole ikkagi naine! Solistid Olari Viikholm (bariton) ja eriti Ka Bo Chan (kontratenor) esinesid nauditavalt.

Gesualdo teoste seadete, kuuldavasti ka Hirschi ja Tulevi esiettekannete tellija, kogu kava kokkupanija ja kuulajate ette tooja Mikk Üleoja on korda saatnud vägeva teo. Ehk andiski just see, kuidas ta kompas nende kümnete meeste võimete piire ja mehed oma juhti usaldades ohtlikule rännakule kaasa tulid, nimetatud puhastavale kogemusele aluse. Antagu mulle andeks, kui parafraseerin siinkohal tuntud õllereklaami, mis mulle kontserdi ajal pähe tuli: RAM – tõenäoliselt maailma parim meeskoor.

Sirp