Maailma julgeolek sõltub paljuski sellest, mis toimub USA presidendi peas. Siiani on asjad sellega olnud enam-vähem korras, kuid president Donald Trumpi peas toimuv on külvanud hulganisti kahtlusi. Trump eristub eelkäijaist oma ebaloogilise käitumise ja isepäisusega, ületades isegi iseennast esimesel presidendiajal. Pärast tema mitut kuud valitsemisaega ei üllata enam väga kedagi, kui Trump kehtestab tollid kogu maailmale, sh Heardi ja McDonaldi pingviinidele, või kui ta ühel hetkel nimetab Ukraina presidenti diktaatoriks ja nõuab jalamaid presidendivalimiste korraldamist ning teisel hetkel teatab, et on vihane Vladimir Putini peale, kuna too ei tunnusta president Volodõmõr Zelenskõi legitiimsust.
Trumpi „sümpaatia“ pendeldamine Putini ja Zelenskõi vahel pole midagi muud kui manipuleerimine sõdivate pooltega, et nood kokku leppima sundida. Tema nn sõprust sõjakurjategijast Putini või ka diktaatorist Kim Jong-uniga ei saa võtta ju kuigi tõsiselt, pigem on see osa poliitilisest teatrist, kus Trump etendab peaosa ja punub intriige. 20. aprill ehk ülestõusmispüha on väidetavalt tähtaeg, mis on antud vaherahuga kavaldavale Putinile otsuste langetamiseks. Kui ta seda ei tee, peaks tulema Trumpi etenduse järgmine vaatus, mis ta enda kirjelduse kohaselt sisaldab uusi ja hirmsaid sanktsioone Venemaa vastu. Või siis seda, mis Trumpile parasjagu pähe tuleb või mille ta nõunike soovitustest kokku miksib. Trumpi tuntuma niiditõmbaja rolli on seni täitnud tehnoloogiaguru Elon Musk, kuid presidendi tagatoas on veel hulganisti muid infotehnoloogiavaldkonna tegelasi ning investoreid, nagu David Sacks, Peter Thiel jt ehk nn Paypali maffia,1 kes üritab Trumpi kaudu ohjata USA poliitikat selles suunas, mida näeb ette USA ärieliit.2
Trumpi seljatagune ja tema enda ärimentaliteet seletab ta Ukrainasse suhtumist, mille kohaselt peab sinna panustatud raha end ka tagasi teenima. Trumpi mõjutamine emotsioonidega ja hirmsate fotodega Butšas toimunust on aga ette määratud lõppema krahhiga, nagu näitas Zelenskõi kohtumine Trumpi ja Vance’iga ovaalkabinetis.
Inventuuri aeg
Nii nagu segane inventuuriaeg on jõudnud Ukraina abistamise küsimuseni, on ülevaatamisel ka maailma julgeolekupoliitika. Kuna Teisest maailmasõjast on möödas 80 ja Berliini müüri langemisest üle 35 aasta ning areenile on uue globaalse jõuna kerkinud Hiina, võib mõista, et USA vaates on aeg senine julgeolekukorraldus üle vaadata. Seejuures toetutakse vundamendile, mida ka Trump kindlasti ei muuda, sest sellele on rajatud Ameerika poliitiline ja majanduslik ülemvõim. Selle põhikomponendid on USA relvadele tuginev tuumaheidutus, sõjaline kohalolek peaaegu kõikjal, kontroll maailma laevateede üle ja dollari keskne roll globaalses valuutasüsteemis.
Küsimus Euroopa ja kitsamalt Eesti puhul seisneb selles, kas USA sõjaline kohalolek hõlmab edaspidi ka Euroopat (ja sh Eestit). Või kui seesugune vajadus ümber hinnatakse, kas see toob kaasa ka USA taandumise NATOst, kuna loodi see ju ennekõike Euroopa kaitseks ja Nõukogude Liidu heidutamiseks. Mitmed Trumpi ümbritsevad poliitikud on mõista andnud, et USA-l pole NATOt tegelikult vaja või et NATOsse kuulumine koguni segab USA-l oma eesmärke ellu viia. Sellele viitab Trumpi ähvardus hõivata Gröönimaa, välistamata selleks Taani vastu sõjalise jõu kasutamist, mis tähendaks alliansi lagunemist. Kõlab ka vastupidiseid väited USA jätkuva pühendumise kohta NATO-le, kuid need pole olnud kuigi veenvad.
Nagu juba ringlevates USA julgeolekudokumentides välja on käidud ja ka suusõnal kuulutatud, soovib USA keskenduda Vaikse ookeani piirkonnale ja jätta Euroopa julgeolek viimase kanda. Euroopa on Teisest maailmasõjast juba ammu taastunud, naudib heaolu ega vaja USA-lt enam mingit majanduslikku poputamist. Seega on mõistetav USA ärieliidi kärsitus, et kui kaua siis veel peavad USA maksumaksjad Euroopa julgeoleku kinni maksma, kui sellesama raha võiks suunata näiteks riigi tellimustena Ameerika kõrgtehnoloogiaettevõtteisse. Või miks peab USA taluma ligi 40-protsendilist3 kaubandusdefitsiiti Euroopa Liiduga?!
Mäletatavasti kritiseeris Trump juba oma esimesel ametiajal Saksamaad, kuid ka teisi Euroopa riike teravalt nende sõltuvuse pärast Vene gaasist. NATO tippkohtumisel Brüsselis 2018. aasta juulis ütles Trump, et on väga kohatu, et Ameerika Ühendriigid maksavad kinni Euroopa kaitse Venemaa vastu, samal ajal kui Saksamaa ja muud Euroopa riigid ostavad miljardite eest Venemaalt gaasi.4
Tagantjärele targana pole põhjust arvata, et Trumpi ärgitas neid sõnu ütlema mure Euroopa julgeoleku pärast, vaid ennekõike oli selle taga nõue, et Euroopa ostaks rohkem gaasi USAst, mis on nüüdseks ka teostunud. Arvud näitavad, et eelnenud aastatega võrreldes on näiteks Euroopa Liidu LNG-ost USAst nüüdseks kolmekordistunud ja moodustab 50% kogu Euroopa Liidu LNG-impordist.5
USA mõjuvõim – kuidas see algas?
USA domineerimisele pandi alus 1941. aastal Atlandi hartaga, millele kirjutasid alla USA president Franklin Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill, ning 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsiga, millega kehtestati USA dollarile tuginev globaalne rahasüsteem.
Atlandi hartas sõnastatud põhimõtted näevad ette, et edaspidi hoidutakse territooriumide vägivaldsest hõivamisest, järgitakse rahvaste enesemääramise õigust, vähendatakse kaubanduspiiranguid, tagatakse kõigi riikide õigus võrdsele juurdepääsule kaubandusele ja toorainele, edendatakse globaalset koostööd majanduse arendamiseks, tagatakse vaba laevandus ja loobutakse jõu kasutamisest teiste riikide vastu. Briti peaministri Winston Churchilli veendumuse kohaselt ei kehtinud harta Euroopa toonaste kolooniate kohta, kuid nagu ajalugu näitas, viis Atlandi hartale tuginev uus maailmakord lõpuks ikkagi Euroopa, sh Briti koloniaalvõimu hääbumiseni ja asendumiseni USA globaalse mõjuvõimuga. Sisuliselt kirjutas Churchill alla Eruroopa alistumisele Ameerika eestkostele.
Bretton Woodsi rahasüsteemiga liitunud riigid nõustusid omakorda võtma valuutade konverteerimisel aluseks USA dollari. Selle süsteemi kohaselt oli dollar tagatud algselt kullaga, kuid suurenevast rahavajadusest tulenevalt lasti dollar 1971. aastal ujuvale kursile. Sellega küll lõppes formaalselt Bretton Woodsi rahasüsteemi valitsemine, kuid USA dollari keskne roll globaalse valuutana jäi püsima, seda enam et raha võis nüüd vabalt juurde trükkida ja dollar sai veelgi laiemalt globaalses majanduses kanda kinnitada.
Nõukogude Liit ja selle kontrolli all Ida-Euroopa riigid teatavasti loobusid Stalini nõudel osalemast nii Bretton Woodsi rahasüsteemis, sellega loodud Rahvusvahelises Valuutafondis kui ka Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (praegu Maailmapank) tegevuses. Ära öeldi ka Marshalli plaanist Euroopa ülesehitamiseks, mille asemel NSV Liit lõi oma Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, mis tegelikult mitte kedagi märkimisväärselt ei aidanud.
Mõni aeg enne Marshalli plaanile allakirjutamist 1948. aastal ütles Truman NSV Liidu keeldumist selles osaleda kommenteerides midagi, mida võiks sama hästi öelda ka praegu: „Rahu kehtestamine pärast lahingute lõppu on alati olnud raske ülesanne. Ja isegi kui kõik Teise maailmasõja liitlased sooviksid koos luua õiglast ja väärikat rahu, tekiks selle rahu saavutamisel sellele vaatamata suuri raskusi. Kuid praegune olukord maailmas ei ole tingitud mitte suurele sõjale järgnenud paratamatutest raskustest. See on peamiselt tingitud asjaolust, et üks rahvas pole mitte ainult keeldunud koostööst õiglase ja väärika rahu loomisel, vaid – mis veelgi hullem – on püüdnud seda aktiivselt takistada.“6
Stalini vastuseisu tulemusel teha läänega mis tahes koostööd moodustus Teise maailmasõja võitnud liitlastest kaks vastandlikku leeri, millel mõlemal oli alates 1949. aastast ka tuumarelv.7 See vastandus pani paika ka USA kontrolli all vaba ja NSV Liidu raudse eesriide taha jäänud suletud maailma piirid. Julgeoleku aspektist sai läänemaailma peamiseks eesmärgiks hoidumine tuumasõjast, millele oldi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal väga lähedal. USA edasist poliitikat võib tõlgenda ka kui tasakaalu ja stabiilsuse hoidmist kahe vastandliku leeri vahel ja vabaduste tagamist enda kontrolli all maailmas.
Vabad laevateed
Teine uue maailmakorra vundamendikivi on Atlandi harta vaba kaubanduse ja laevanduse põhimõte. Teise maailmasõja järel oli USA suurim merejõud ja on sel positsioonil siiani, mis on võimaldanud hoida kontrolli all suuremat osa maailma mereteid ja vajadusel ka sekkuda seal, kus see on vajalik. Viimati näiteks huthi mässuliste vastu Jeemenis, tagamaks laevateid Punasel merel.
Globaalses pildis on meretransport kõige odavam transpordiliik, et liigutada kaupa ja vajalikke tooraineid maailma ühest äärest teise. Eriti suure paindlikkuse on taganud konteinerveod, mis võimaldavad standardseid konteinereid sadamates süsteemselt ladustada, ümber laadida rongidele ja viimase lülina konteinerveokeile, mis viivad need sihtkohta. Tänu odavale laevatranspordile on nüüdseks välja arenenud globaalne majandussüsteem, mis tugineb allhangetele odava tööjõuga riikidest.8 Mis juhtub, kui globaalne kaubandus on pärsitud, sai selgeks 2019. aastal alanud koroonaepideemiaga, mis halvas suure osa allhangetele tuginevast tootmisest, sh ka Eestis.
Mereteede turvamisel omab USA täna n-ö loomulikku monopoli, millega maailmal on jäänud üle vaid leppida. Ähvardused hõivata Gröönimaa, teha Kanadast USA 51. osariik ja taastada kontroll Panama kanali üle näitavad aga, mis juhtub, kui kellegi käes on ainuvõim ja kui see keegi otsustab ühtäkki oma poliitikat muuta. Siin läheb USA vastuollu omaenda põhimõtetega, mis on sõnastatud Atlandi hartas. Neist lähtuvalt ei loonud USA Teise maailmasõja järel Euroopast oma idaprovintsi ega asetanud riike vasallisõltuvusse, vaid aitas Euroopa riikidel kiiresti oma majanduse taastada. Kõrvale ei jäetud Saksamaad, keda oleks ju võinud kohelda vaenlasena ja jätta ta Ahasveerusena igavesti oma süüd kandma. Eesmärk oli majanduse ja kaubandussuhete edendamisega ära hoida uued konfliktid Euroopas ja tagada kõigile lääneriikidele majanduse arenguks võrdsed võimalused. Nüüd on Trumpi administratsioon vabakaubanduse põhimõtetest taganemas ja alustanud globaalset tollisõda.
Tuumaohu küsimus
Kui kõnelda tuumaohust, siis lähtub see USA ja muu läänemaailma vaatest neljast suunast: Venemaalt, Põhja-Koreast, Hiinast ja Iraanist. Trumpi hoiakutest nähtub, et Hiina ja Iraani vastu on plaanis kasutada jõulist heidutust, Iraani puhul võib-olla ka surmavat jõudu. Venemaa (ja ehk ka Põhja-Korea) puhul on aga võetud suund n-ö positiivsele hõlvamisele, kui nii võib tõlgendada Putini ja Kim Jong-uni nimetamist oma heaks sõbraks või kõvadeks meesteks (tough guys), kes väärivad eeskujudena järgimist.
Nii ei saa nõustuda väidetega, et Trump on loomas täiesti uut maailmakorda või muutnud USA hoiakut tuumaohu suhtes. Pigem võib öelda, et Putiniga sõbrustades on Trump võtnud suuna just vana, Teise maailma sõja järel kehtestunud maailmakorra juurde, kus ühel pool oli vaba maailm ning teisel pool raudse eesriide taga NSV Liit, kellega aeti Henry Kissingeri9 vaimus reaalpoliitikat, mis seisnes kahe vastandliku leeri nn rahulikus kooseksisteerimises. Tasub meenutada, kui ettevaatlikult suhtus vabariiklasest president George Bush Nõukogude Liidu lagunemisse ja liiduvabariikide iseseisvumisse, pooldades tuumaohu kartuses pigem NSV Liidu püsimist. Uute iseseisvate riikidega või nende iseseisvuse taastamisega leppis Bush alles siis, kui sellest oli saanud poliitiline reaalsus.
Ka Kissingeril olid Putiniga head suhted ja väidetavalt oli kreml Kissingeri poliitilise konsultatsioonifirma Kissinger Associates klient. Kissinger oli Ukraina NATOsse võtmise vastu ja propageeris veel 2018. aastal, nimelt ettekandes USA senati relvajõudude komisjonis, koostööd Venemaaga, pidades Ukrainat Venemaa osaks. 2023. aasta jaanuaris Davosi majandusfoorumil esinedes olid Kissingeri seisukohad siiski mõnevõrra muutunud ja ta leidis, et neutraalne Ukraina pole kujunenud olukorras enam mõeldav plaan.10
Nüüdseks ollakse NATO ja Ukraina julgeoleku küsimuses jõutud keskpõrandale kokku. Praeguse seisuga on USA vastu Ukraina võtmisele NATOsse ja keeldunud andmast ka muid julgeolekugarantiisid ning Euroopa on omalt poolt asunud otsima võimalusi, kuidas Ukraina julgeolek vaherahu saavutamise järel siiski tagada. Ka ei nõustu Euroopa Ukraina neutraalsusega ja loodab siin saavutada mingi kokkulepe ka USAga. Seni on Trump Ukrainat pitsitades keskendunud maavaraleppele, mida hinnatakse katsena Ukraina sisuliselt koloniseerida. Kuhu see viib, seda ei tea veel keegi. Ilmselt ka mitte Trump ja tema meeskond, kes seni on suutnud külvata maailma vaid küllaga segadust ja selgust mitte näpuotsagagi.
1 Elon Musk on omanik või osanik ettevõtteis Starlink Services, Tesla, SpaceX, Paypal, OpenAI, X Corp (Twitter) jt. David Sacks oli varem Paypali tootejuht, on riskikapitalifondi Craft Ventures kaasasutaja ja täisosanik, tema investeeringute hulka kuuluvad Facebook, Uber, SpaceX, Palantir Technologies, Airbnb jt, Peter Thiel on Ameerika ettevõtja, Paypali, Palantir Technologiese ja Founders Fundi kaasasutaja. Paypali maffia – rühm selle endisi töötajaid ja asutajaid (umbes 20 isikut), kes on asutanud ka tehnoloogiaettevõtteid, nagu Linkedin, Palantir Technologies, SpaceX, Affirm, Slide, Kiva, Youtube, Microsoft jt.
2 Chris McGreal, How the roots of the ‘PayPal mafia’ extend to apartheid South Africa. – The Guardian 26. I 2025.
David Ingram, Mapping Trump’s connections to tech’s right-wing brotherhood. – NBC News 26. XII 2024.
3 USA presidendi kaubandusesindaja büroo andmeil.
4 Jeff Mason, Trump lashes Germany over gas pipeline deal, calls it Russia’s ‘captive’. – Reuters 11. VII 2018.
5 Where does the EU’s gas come from? Euroopa Nõukogu 31. I 2025.
6 Special Message to the Congress on the Threat to the Freedom of Europe. Harry S. Truman Library & Museum 17. III 1948.
7 NSV Liit jõudis tuumapommi esimese katsetuseni 1949. aasta augustis.
8 Põhjalikumalt on neil teemadel kirjutanud Peter Zeithan raamatus „Maailma lõpp on alles algus“. Postimehe kirjastus, 2024.
9 Henry Kissinger oli julgeolekunõunik ja riigisekretär vabariiklasest presidendi Richard Nixoni ajal ning jätkas riigisekretärina vabariiklase Gerald Fordi administratsioonis.
10 Robert Coalson, The Evolution Of Henry Kissinger’s Views On Russia And Ukraine. – Radio Free Europe/ Radio Liberty 30. XI 2023.
