Modernne maailm ammutab oma energia ja sihiseade tulevikust, kus asub kujuteldav parem maailm. Erinevalt kristlikust eshatoloogiast ei saa seda paremat maailma niisama oodata, vaid selle poole tuleb aktiivselt püüelda, tuleb tegutseda ja ise muutust esile kutsuda. Eesmärk, mille poole liikuda, ei asu seejuures mitte kogemusvälises transtsendentsis, vaid sellessinases maailmas endas, mitte teiselpool, vaid siinpool. Modernne maailm on seega olemuslikult temporaliseeritud ehk ajalistatud – see püsib dünaamilises üleminekus minevikust tulevikku, mida hoiab alal sihipärane tegutsemine. Subjekt, siinpoolsus ja ajalooline aeg võimenduvad samaaegselt.
Trumpi üleskutse muuta Ameerika taas suureks ja tehisaru peadpööritavast arengust tulenevad väljavaated osutavad sellele modernsele skeemile vastupanu. Seda, et XVIII ja XIX sajandil muutub valdavaks uskumus tulevikust, mis põhimõtteliselt erineb minevikust, on ajaloofilosoof Reinhart Koselleck kirjeldanud „kogemusruumi“ ja „ootushorisondi“ lahkukasvamisena: „Uus oli see, et tulevikku suunatud ootused eraldusid täielikult kõigest, mida varasem kogemus võis pakkuda.“1 Nii sai modernse poliitika ülesandeks sõnastada ootushorisonte niisuguse tuleviku jaoks, mis pidi radikaalselt erinema senisest kogemusruumist. Seevastu Trumpi hoiakud ja poliitika ei järgi enam seda modernset ajastut iseloomustavat uue ja enneolematu tuleviku nõuet.
Ajanihe ja tegutseja võimestumine
Trump on oma pooldajatesse märkimisväärse veendumusega süstinud usku, et parem homne on võimalik, kuid silma paistab selle temporaalne äraspidisus: ootused mitte ei irdu olnust, vaid kutsuvad selle juurde tagasi. Kujutlusjõud ei ole suunatud veel olematusse tulevikku, vaid juba olnud minevikku, mis paistab ühtäkki usaldusväärse ja turvalisena, vabana oleviku painavatest kriisidest ja moonutustest. Tulevik ja minevik vahetavad justkui koha – progress ei kulge ajale jalgu jäänud minevikust uude ja paljutõotavasse tulevikku, vaid sünnib mingil kujul naasmise ja tagasimineku, endise „hiilguse“ ja „normaalsuse“ taastamisena.
Selle kursimuutuse juures on tähelepanuväärne, kuidas ajaliste dominantide ümberasetamise kaudu saab võimalikuks agentsuse ehk inimliku tegutseja taasvõimestamine. Tulevikku kujundava poliitilise agentsuse tardumist on filosoofiakirjanduses mitmekülgselt analüüsitud. Mõeldagu siin näiteks metafoorile „pöörasest paigalseisust“, mis väljendab tänapäeva ühiskonna kasvavat kiirenemist, millel aga puudub ühendav ja edasiviiv eesmärk.2 Ka kultuurikriitikas on põhjalikult käsitletud tulevikuoptimismi ja utoopilise kujutlusjõu kuhtumist.3 Olukorras, kus liikumine avatud tuleviku poole on justkui blokeeritud, on omamoodi mõistetav, kui poliitiline agentsus taasleiutab ennast hoopis minevikku. Selle vooruste ja väärtuste tagasivõitmiseks saab tegutsema asuda, mida on Trump oma teise valitsemisaja alguses ka jõuliselt demonstreerinud. Tulevikuohtude, nagu seda on keskkonna- ja kliimakriis, ohjeldamine sedalaadi efektiivset tegutsemist paratamatult ei võimalda, seal saab ennekõike tegeleda pikaaegsete mõjude leevendamisega, kus puudub võimalus näidata vahetut otsustavust ja läbilöögivõimet. Seega pole imestada, miks trumpilik maailmavaade neid probleeme tõsiselt ei võta.
Tehisaru ja progressi võimalikkus
Kui pilgupööre vaevatud ja ohte täis tulevikult idealiseeritud minevikku võimaldab taasluua aktiivse tegutseja kuvandit, siis ei järeldu sellest ometi, et tulevikuline agentsus oleks täielikult ammendunud. Seda ilmestavad hästi tehisaru arengust tulenevad väljavaated, mis juba praegu lubavad kogeda efektiivsust ja võimalusi, mida veel hiljuti ei osatud ette kujutada. Kuigi tehisaru tõepoolest sütitab utoopilisi kujutlusi seninägematust homsest, on need samal ajal läbinisti ambivalentsed. Ühelt poolt tõotab tehisaru tehnoloogilise progressi uut ja enneolematut taset, mis laiendab märgatavalt inimvõimekuse piire. Teiselt poolt saadab neid arenguid kõheduse ja ettevaatlikkuse vari, sest pole selge, kas tehisaru võimestab inimlikku agentsust või hoopis tõmbab sellelt vaiba alt ära.
Hea näide on siin mõni aeg tagasi välja hõigatud uue haridusprogrammiga „TI-Hüpe 2025“ seotud ootused ja kriitika. Kunagise „Tiigrihüppe“ mõttelise järje eestvedajad soovivad tagada keskkooliõpilastele ligipääsu kõige uuematele tehisarul põhinevatele õpirakendustele, mis peaks andma „tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend“.4 Võtmekoht tehisaru ambivalentsuse tabamiseks on aga küsimuses, millisest lennust on jutt. Progressi tähendust käsitlev Rahel Jaeggi rõhutab, et oluline ei ole see, et jõuame punktist A punkti B, vaid selleks läbitud kogemis- ja õppimisteekond, mille käigus tegutseja ise muutub ja rikastub. Olgu üksikisiku või ühiskonna tasandil, progress on seega rõhutatult ajaline ja protsessuaalne, selle lahtirullumine eeldab tegutseja aktiivset osalust ja teisenemist. Niisiis ei saa olla jutt muutustest, mis lihtsalt kukuvad sülle, nii nagu unest ärkaja võib avastada, et on imekombel omandanud lennuvõime. Nagu Jaeggi märgib: „Isegi kui lendamine oleks üks mu ammuseid unistusi, oleks vaevalt õige öelda, et olen üleöö oma lendamisoskuses ootamatuid edusamme teinud.“5 Uue tiigrihüppe programmi edukus – selle utoopilisus või düstoopilisus – sõltubki siis sellest, kas innovaatilised lahendused võimestavad õpiprotsessi või lubavad sellest mugavalt kõrvale astuda, kas nad aitavad õppida lendama või lendavad meie eest.
Kui modernse ajamõtlemise keskmes on tegutsev teerajamine minevikust tulevikku, siis tänased nuutused poliitikas ja tehnoloogia arengus näitavad, kuidas see skeem ühest ja teisest otsast paindub, murdumata siiski täielikult. Trump tõstab tuleviku asemele mineviku, kuid taasvõimestab selle käigus agentsust, tehisaru areng sütitab progressiusku, kuid riskib agentsuse kokkuvarisemisega. Löögi alla satub seega modernset ajastut iseloomustav intuitsioon tuleviku ja mineviku põhimõttelisest erinevusest, kus tulevik seostub rohkete tegutsemisvõimalustega, minevik aga möödanikuga, mis ajavoolus aina kaugemale maha jääb. Trumpi ja tehisaru võidukäik näitab meile maailma, kus tuleviku asemel mobiliseerib tegutsemist minevik, sellal kui tulevik ähvardab agendi käeulatusest välja libiseda.
1 Reinhart Koselleck, Futures Past: On the Semantics of Historical Time, translated by Keith Tribe. Columbia University Press, New York 2004, lk 266-267.
2 Hartmut Rosa, Social Acceleration. A New Theory of Modernity. Translated by Jonathan Trejo-Mathys. Columbia University Press, New York 2013.
3 Vrd Jaak Tomberg, Kuidas täita soovi: realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023.
4 Alar Karis, Postimees. https://www.postimees.ee/8198967/fotod-ja-video-uus-haridusprogramm-ti-hupe-2025-kuulutati-valja
5 Rahel Jaeggi, Fortschritt und Regression. Suhrkamp, Berlin 2023, lk 61.
