Tallinn-Rahumäel Underi ja Tuglase muuseumis on võrratu võimalus kogeda Friedebert ja Elo Tuglase umbes 15 000 eksemplariga raamatukogu enam-vähem sellisena nagu nende eluajal. Samuti leiab sealt Marie Underi ja Artur Adsoni pagulusaegseid raamatuid. Ei tahaks kirjutada näha või vaadata – just kogeda on õige sõna. Raamat tahab lehitsemist ja lugemist, kätte võtmist ka kogusse kuuludes. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse osana ei olegi muuseumi raamatukogu kunagi olnud staatiline, vaid teadustöö kirjandusloolise uurimisbaasina pideva kasutuse ja tõlgenduse objekt teoste sisust kaante, illustratsioonide ning järjehoidjana kasutatud kõnekate esemeteni.

Mida tähendab teadlasele tulek sellisesse väga unikaalsesse teadusasutusesse otse sündmuskohale, suisa välitööle? Isiklikku peaaegu tabamatut kontakti, tähendusvõrgustikku. Raamatute paigutuski ütleb midagi omaniku kohta. Raamatud ja nende kogud meenutavad elusorganisme, koduloomi – koer läheb peremehe nägu ja vastupidi. Tuglasel on seisnud kirjutuslauast südamekätt soome kirjandus – Soomes leidis ta peavarju poliitilise pagulasena ja sellest keelest on ta enim tõlkinud. Seejuures nii mõndagi, mis Nõukogude ajal klassifitseerus keelatuks – Talve- ja Jätkusõja käsitlused, Väinö Linna „Tuntematon sotilas“ („Tundmatu sõdur“, 1955), mis siin ilmus alles taasiseseisvumise järel. Underi kogus on sellest 1957. aasta väliseesti tõlge. Mismoodi õieti Tuglase eksemplar Soomest tema kätte jõudis? Peab uurima. Raamatud on seisnud tal igatahes riiulis nagu kõnekad tunnismärgid mahavaikitust.

Vanim raamat on Tuglasel kuradist, ilmumisaastaga 1729 – „Histoire du diable“, Daniel Defoe satiiri „Political History of the Devil“ (1726) kunagi väga värske tõlge prantsuse keelde. Ehk soetas Tuglas Esimese maailmasõja eelõhtul nahkkaantega raamatukese Seine’i kaldapealse bukinistilt viimase vanematelt saadud raha eest ja kirjutas kindla käega oma nime sisse eelmisest omanikust Bobrinskist leht eespool? Aga aadlikest Bobrinskeid elas ka Liivimaal. Pagana päevakajaline raamat ühest Põrgupõhja Jürkast on see käsitlus praegugi – kurat tuleb maa peale tagasi, teda rabavad inimeste totrad teod ja see, et need tema kraesse lükatakse. Tuglase alter ego’l Felix Ormussonil on novellis „Poeet ja idioot“ just see konkreetne raamat riiulis.

Defoe tuntuim teos „Robinson Crusoe“ on Tuglasel soomekeelne (1930) ja ta on sissejuhatusele andnud hariliku pliiatsiga otsustava hinnanguga: „See eessõna on suurelt osalt lausa lora! Defoe oli midagi hoopis muud kui siin esitatud aatemees. T..“ Tuglasele tähtsad raamatud ongi pliiatsijälgi täis.

Kui üksikule saarele sattunud Robinsoni reis sai alguse juhuslikult, siis otse üle Tuglase kabineti on riiulis terve rida reisijuhte. Baedekeri atlaseid sai kirjanik koguma hakata noore pagulasena Pariisis, kui norra kujur Gustav Vigeland kinkis talle Itaalia-reisiks enda oma. Mõni reisiraamat on midagi enamat: Fridtjof Nansenilt on „Fram polaar­meres I–II“, „Suuskadel läbi Gröönimaa“ „Öös ja jääs“, aga Nansen seisis ka Norra 1905. aasta iseseisvusliikumise eesotsas. Eesti 1905. aasta revolutsioonile pühendatud raamatuid, ajakirju, lendlehti on Tuglas toonase noore mässajana hoolega kogunud ja alal hoidnud.

Mõnegi raamatu kohta on teada, mida kirjanik sellest arvas. Näiteks on Tuglas 1931. aastal vahendanud kirjas Elole lugemiselamust rootsi arsti ja kirjaniku Axel Munthe „San Michele raamatu“ kohta – taas soome keeles loetuna tundub raamat talle nagu ime, mida ei tahaks läbi saada. 1932. aasta jõuludeks kinkis ta Elole selle vahenduse saksa keelde, eestikeelseni Heino Meistri tõlkes kulus veel kuus aastat. Viimase leiab aga kordustrükina Underi ja Adsoni kogust, 1952. aastal Torontos asunud Orto kirjastuse väljaandel. Šveitsi väliseestlane Õie Fleig(-Tamm) on omakorda 1951. aastal kinkinud Underile „San Michele“ autorit meenutades Gustaf Munthe ja Gudrun Uexküll-Schwerini raamatu „Das Buch von Axel Munthe“. Veel üks väike sild: Munthe ja Lääne-Eestist pärit biosemiootik Jakob von Uexküll olid Capril sõbrad, jagades ka huvi loomakaitse vastu.

Underi ja Adsoni raamatute puhul on kohapõhine tähendusvõrgustik veidi pihustunud. Neile kuulunuid on majas justkui kaht sorti: esiteks fragment pärastsõja-raamatukogust (umbes 2650 köidet, ülejäänud asuvad kirjandusmuuseumis), teiseks aga mõtteline tühik nonde asemel, mis kuulusid kirjanikepaarile enne sõda. Elo Tuglas on pidanud andma 1944. aasta novembris allkirja aktile „[n]atsionaliseeritud, konfiskeeritud, vaibe- ja peremehetu“ vara kohta, mis oli kuulunud Underi ja Adsoni perekonnale hinnanguga, et raamatuid on umbes 2000. 1947. aasta jaanuaris tuldi neile järele – ilmselt veoautoga, ja viidi hävitamisele. Mõned olid Tuglased juba oma raamatukokku peitnud, äraviiduist on antikvariaadi kaudu koju jõudnud ainult llmari Kianto kingitus soome kirjanike visiidilt Eestisse 1931. aastal, luulekogu „Margareeta. Sydämmen säveliä“, mille pühendus ütleb „Eestin syväsieluiselle Laulajalle, Runoilijatar Maria Under’ille“. Kas mõni raamatuhävitajatest pistis selle põletamise asemel põue?

Mõnigi asi haarab inimest jäägitult. 1958. aasta „Kogutud luuletuste“ kolmesaja nummerdatud ja Underi signeeritud eksemplari palgeleheks sai Austria kunstniku ja kirjaniku Oskar Kokoschka tušijoonistus „Surm ja inimene“, mis paikneb ka kunstiteosena muuseumi kogus. Under pidas kunstnikuga kirjavahetust ning soetas vähemalt kaheksa Kokoschka enda või tema kohta kirjutatud/koostatud trükist. Terane huvi oli Underil-Adsonil ka poliitilise olukorra vastu, mis võinuks mõjutada Eestis, kas või dissidente: Solženitsõni raamat (kingitus tütardelt) ning Andrei Amalriki „Unfreiwillige Reise nach Sibirien“ („Sunniviisiline reis Siberisse“, 1970).

Underi ja Adsoni kogu väljendab ka alalhoidmist ja igatsust. Läänes avaldatud eesti kirjandus vaheldub riiulitel Eestist saadetud raamatutega. Arved Viirlaiu „Ristideta hauad“ leidub seal mitte ainult eesti, vaid ka prantsuse ja hispaania keeles Adsoni põhjaliku Eestist kõneleva eessõnaga. Kodumaad tuletavad meelde ka Mart Mägra „Linnud rahva keeles ja meeles“ (1969, järjehoidjana rootsikeelne leht sirutusharjutustega, mida istuva töö tegijatele soovitatakse), Kustas Põldmaa „Nurmelt ja niidult“ (1976) ja Vello Veski „Roosid“ (1972, vaimulik Madis Oviirilt 90. sünnipäevaks). Ei tea, kas Viivi Luik mäletab, et saatis 1966. aastal kahekümnesena Rootsi oma teise luulekogu „Taevaste tuul“, mille vahel oli tema portree pühendusega „Marie Underile tänuga“?