Ma võtan selle vaasi endale, endaga kaasa ja ma poen tema sisse. See vaas, see jumalik, ilus ja habras vaas, see julm vaas on valatud mu keha järgi. Mul pole keha; ma poen sinu sisse ja sa moodustad mu piirjooned ja need piirjooned on õiged, need sobivad mulle. See on see kõige vanem ja kulunum, kõige ilusam ja vastikum lugu. Sina meelitad õigelt teelt kõrvale, mina vallandan aplate rohutirtsude parve. Ma ei tea, kas ma olen su sees su peal su all su vahel, sest sina oled mina olen sina on kaks tuhat identset ja äraspidist
M. C. Escheri tükki. Sa seisad mu ees nagu Samoa fale, ja mulle juba meeldib sõlmi harutada. Ma poen sinu sisse ja sina poed minusse ja mu reied hammustavad su pea otsast. Meie liha on üks, aga minu mõistus on sinu mõistuse sees ja ma söön sind elusast peast, kallis, ma söön sind elusalt peast. Ma olen su viirus ja ma närin su maatriksiservad ära, ma närin need servad ära ja nende servade tagant kumavad kuldkollased Elüüsiumi väljad, ja need väljad on meid täis. Ma rooman sinust üle nagu uudishimulike vaklade hoovus ja jätan su pärlendavad luud embama taevast. Ma lülitan su sisse; valel ajal, õigest nupust. Kõik su jooned räägivad mulle lugu. See ei ole kinode lugu see ei ole lapsepõlve lugu see lugu ei ole tähistaevast. See on sinu lugu ja sinu lugu on ilus, tal on nii palju rohkem värve kui kõikidel teistel lugudel. Su lugu on värvidest küllastatud … Läikiv, murdev, peegeldav, uuriv, vastav, painduv lugu. Kõik need inimesed kohad peod teod osalemised kõnnivad su nahal nagu muster kõnnib leopardi seljal; see kõnnib su nahal ja ma katsun seda nahka, see on soe ja küpsiselõhnaline ja see nahk räägib mulle kõik. Ma kummardan ise su ees nõtkelt kui leopard, kui leopard, kes kummardab lõvile, ja otsin vaid kohta, kuhu oma väiksemad ja teravamad hambad sisse lüüa.
Sa venid mu kõrval nagu siirupist tehtud kell ja ma tunnen su suhkru sees hammasrattaid. Mu süda peksab hommikul kell viis 8bitises rütmis ja ma näen, kuidas su süda peksab su kaelal mulle vastu. Sa teed näo, et sa magad; sa oled soe ja pehme ja küpsiselõhnaline ja su süda peksab su kaelal mulle 8bitises rütmis vastu.
Ma mõtlen, et ma võtan su endale. Et ma võtan su endaga kaasa ja mähin su oma irreaalsuse öösinisesse sametmantlisse, kuni sa eksled mu illusioonis nagu valge hiir, nagu valge näljane hiir, kelle ainsaks orientiiriks on minu enda küpsiselõhn. Ja ma näitan sulle sigaretiotsaga teed, vaata mind, need ongi mu huuled, mis hoiavad sigaretti. See ma olen, ma olengi see, miks sa mind ei näe, sul on ju kaks tuhat silma? Ma loen iga su näo eest ühe palve ja kugistan end krõbinal surnuks roosikrantsihelmeste tärisevas kuhjas. Sa lebad mu kõrval, ja tundub, nagu sa magaksid, oled soe ja tardunud ja undad mu kõrvus. Su tuhat nägu väikse musta kasti sees, kast minu kõrval, sina minu sees.
Kui sa vaid suudaksid näha.
