Näituse korraldajad teevad oma mahukas bukletis „Japanisches Glück / Japanese Happiness“, üsna konkreetselt selgeks, et nad ei tegele jaapanlaste õnne küsimusega. See, mida nad näidata üritavad, on jaapanlik õnnetunne sellisel kujul, nagu seda võiksid tajuda inimesed üleüldse. Muidugi oleks võimalik selle peale küsida, kas on olemas mingi kindlate etniliste omaduste järgi äratuntav õnn – näiteks soome õnn (õnnelikkuse edetabeli esimene koht) või taani õnn? Või miks ka mitte näiteks handi õnn? Handi õnne me tõenäoliselt ära tunda ei oska, ja sellel on palju pistmist asjaoluga, et handid pole saanud suurvene kolonialismi tõttu juba ammu oma kultuuri arendada ja teistele näidata. Võib-olla oleks handi õnn muidu kuidagi sarnane jaapani õnnega? Jaapani kultuur aga on oma õnne kallal töötanud kindlasti rohkem kui tuhat aastat järjest, see on kindlasti piisavalt pikk aeg mingi mõjuva kontsepti väljaarendamiseks.

Üks levinumaid kujutlusi jaapanlikust maailmatajust eeldab, et jaapani kultuuril on mingi eriline side keskendumisega ja materjalidega ja materjalidele keskendumisega. See pole täiesti meelevaldselt ja juhuslikult tekkinud arusaam: kui hakkan meelde tuletama, milline oli minu esimene äratundmine, mis siis võiks olla jaapani kultuuri eripära, oli see küll seotud keskendumisega ning leidis aset kunagi eelkeskkoolis, juhuslikul filmiklubi üritusel, kus näidati Akira Kurosawa „Seitset samuraid“.

Seal filmis on üks selline episood: kõhn samurai istub ja ootab, et talle selja tagant lähenevad vaenlased temani jõuaksid. Erinevalt enne seda nähtud Nõukogude sõjafilmide tegelastest, kes kogu aeg karjuvad ja rabelevad, ei tee kõhn samurai mitte midagi. Ta lihtsalt istub, ja võib-olla on tal mõõk põlvedel. Võimalik, et ta paneb isegi silmad kinni. Sellel olekul oli tolleagsele (väga noorele) minule täiesti lummav mõju, niisugune lähenemine võitlusele oli täiesti arusaadav. Episood lõppeb muidugi sellega, et vaenlased jõuavad kohale, kõhn samurai kargab nagu vedrust püsti ja raiub nad surnuks. Aeglane keskendumine läheb üle välkkiireks tegevuslikuks kontsentratsiooniks. See peab olema jaapani kultuuri essents, teistmoodi ei saa olla. Nii ma arvasin.

Ja ma ei saa öelda, et jaapani õnnetunde näitus kuidagi sellele tookord tekkinud äratundmisele vastu oleks töötanud. Kunagine valgustuslik kogemus ja nüüdne näitus sobitusid kokku. Näitusel oli keskendutud väga selgelt materjalidele ja (näivalt) lihtsatele tegevustele, mis nende materjalidega midagi teevad. Eeldus on see, et tegemine ise on väärtuslik. Objekt osutab tegemisele, kuigi ta on muidugi ka ise vajalik mõne järgmise tegevuse jaoks. Aga põhifookus on siiski protsessil. Postmodernses euroopalikus kultuuris on juba mõnda aega räägitud sellest, kui oluline on protsess ja kuis liigne klammerdumine lõpptulemusse on tegemisest tekkiva õnnetunde taandanud, aga see diskussioon pole muutnud nii paljut, kui oleks tahtnud. Näib, et keegi ei usu tegelikult, et protsess ilma särava lõpptulemuseta midagi väärt on.

Selles osas tegi jaapani õnnetunde näitus mõned selged korrektiivid. Need võib-olla polnud isegi väga reljeefsed, aga kui oleks võtnud näitusel aega ja seal tekkiva mõjuruumiga kaasas püsinud, siis hakanuksid eksponaadid mõjuma küll just nii, nagu lubati (teatavat sõnastusvälist õnnetunnet tekitavalt). Lihtsad materjalid ja objektid tõusid fookusse, nagu neile oleks suurendusklaas peale pandud. Täiesti võimalik on ette kujutada, mismoodi käsitööharjaga prahi või liiva kokkupühkimine ei olegi mõttetu B-kategooria tegevus, millele inimene raiskab oma lühikese elu, vaid kuna pühkija keskendub oma liigutustele ja kokkupühitavale materjalile, kogeb ta oma keskendunud kohalolus õnnetunnet. Ehk siis, meetodi arendasid ehk tõesti välja jaapanlased, aga kasutada võib seda igaüks, kes vähegi tahab. Tänavapühkija saab küll oma protsessis olla õnnelik. Kuigi lihtsam on seda uskuda noameistrist või juurviljahakkijast.

Aga ma tahtsin ikkagi teada, mida jaapanlased ise sellisest lihtsast õnnest arvavad. Kas nende hoiakud võiksid sobida väljasseisjate ettekujutusega? Yasunari Kawabata „Mäe häälest“ sattus enam-vähem kohe ette arutlus jalatsihoidja ja ettekandja suhtest õnnetundesse. Jalatsihoidja võtab päev päeva järel vastu ja annab välja külaliste jalatseid. Ettekandja ütleks selle elu kohta, et see kõlba mitte kusagile. Aga ilmselt oleks ka inimesi, kes ütleksid: „See kõik on ju nii meeldiv!“¹ Kawabata ei kirjuta, mida jalatsihoidja ise ütleks, nii et lugeja ei saa tegelikult teada, kas lihtsas jalatsihoidmises on jalatsihoidja meelest jaapanlikult mõistetud õnne komponent või ei ole. Küsimus väga lihtsate tööde ja tegevuste seotusest õnnetundega paistab aga jaapani kirjanduses esile tulevat küll suhteliselt kergesti.

Aga kui teha hüpe näiteks tuhat aastat varasemasse aega? Kas näiteks Sei Shōnagon räägib „Padjamärkmetes“ midagi õnnetundest? Esialgu raamatut meelde tuletades tundus, et ta teeb seda pidevalt, tema nimekirjades peaks justkui palju olema viiteid asjadele ja tegemistele, mis teevad õnnelikuks, aga täpsemalt otsides selgus, et seal õnnest suuremalt jaolt juttu ei ole. Sei Shōnagon on keskendunud füüsilistele seisunditele ja need vahelduvad tal pidevalt väga suurel skaalal. Siiski – ta ütleb midagi, mis ehitab üsna korraliku silla läbi aastatuhande jaapani õnnetunde näituseni. „Asjad, mis mõjuvad peenelt. Kui kaunilt meisterdatud söenõu servast tahm maha pühkida, tulevad valguskumas nähtavale siseküljele joonistatud ornamendid, mis mõjuvad erakordselt kaunilt. Samuti on lummav see, kui tuha segamiseks mõeldud läikivad raudpulgad on söe sisse kõrvuti püsti torgatud.“²

Siin on küll kirjas üks võimalik jaapanliku õnnetunde nii-öelda essents (isegi kui see põhineb kõigest klišeelikul arusaamal sellest, milline jaapanlik õnnetunne täpselt olema peaks). Ja enam-vähem sellise pingevälja tekitamiseks oli tehtud ka näitus. Keskendumine objekti materjalipõhistele omadustele: nende teadvustamine, nende jälgimine, nende kogemine otseses füüsilises kontaktis … Hark ja kõblas seisid näitusel mullas üsna samamoodi nagu Sei Shōnagoni kirjeldatud raudpulgad söe sees, ja ma julgen vist öelda, et nad taotlesid seal ka üsna samasugust mõju nagu need püsti seisvad raudpulgad. Selles osas pole jaapani kultuuris viimase tuhande aastaga vist tõesti kuigi palju muutunud.

1 Yasunari Kawabata, Mäe hääl. Tlk Agu Sisask ja Ülle Udam. Eesti Raamat, 1980, lk 111-112.

2 Sei Shōnagon, Padjamärkmed. Tlk Alari Allik. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 229.