Eelmise aasta lõpus ilmus eesti keeles Rüdiger Safranski mahukas ja mitmekülge filosoofiline biograafia XX sajandi ühest mõjukamast mõtlejast Martin Heideggerist „Meister Saksamaalt. Heidegger ja tema aeg“ (Postimehe Kirjastus, soovitaja Ivar Tröner). Paljudesse keeltesse tõlgitud põhjalik käsitlus Heideggeri mõtlejateekonnast on rikkalik lugemisvara ka neile, kes on üldiselt huvitatud XX sajandi kultuuri- ja mõtteloost. Raamatu on tõlkinud Andres Luure, kes on Heideggeri sõnaloome keerukaid kohti elegantselt lahendanud. Tõlkija on abi eest tänanud ka Eduard Parhomenkot. Tulemuseks on haarav ja hästi loetav eestikeelne tõlge. Safranski on rohkelt pärjatud filosoofiliste biograafiate autor, kes lisaks Heideggerile on kirjutanud ka näiteks Goethest, Schillerist, Schopenhauerist ja Nietzschest. Raamat Nietzschest on järgmise Safranski teosena praegu ka eesti keelde tõlkimisel.

Teie raamat „Meister Saksamaalt. Heidegger ja tema aeg“ on hiljuti eesti keelde tõlgitud. Raamat ilmus originaalis veidi enam kui 30 aastat tagasi ja sellest on saanud üks teie olulisemaid ja populaarsemaid teoseid. Milline tähendus on sellel raamatul teie jaoks praegu?

Rüdiger Safranski: Kuni tänapäevani on see kõigist seni kirjutatud raamatutest mulle kõige olulisem. Sellel on ka isiklikud põhjused. Kasvasin üles samas piirkonnas kus Heidegger, Švaabi Alpides. Ta on minu jaoks n-ö kodupaiga autor. Juba kooliajal lugesin Heideggeri. Seejärel Frankfurdi õpingute ajal kuulasin Theodor W. Adorno loenguid, tema oli suur Heideggeri vastasmängija ja kriitik. Selline kahe mind paelunud mõtleja omavaheline pingeväli mõjus loovalt. Mõlemad mõtlejad avasid metafüüsilise dimensiooni, aga erinevatel ja vastandlikel viisidel. Adorno tegi seda sotsioloogiliselt, Heidegger fenomenoloogiliselt. Heideggeri puhul on peamiseks raskuseks keel ja terminoloogia. Tema mõistmiseks tuleb ta enda jaoks üleni läbi mõelda ja omaenese keeles esitada. Just seda ma oma raamatus ka üritasin.

Teie raamatule järgnenud aastakümnetel on lisandunud hulk arutelusid ja kriitikat Heideggeri poliitiliste afääride teemal. Teie raamatust nähtub, et juba 30 aasta eest oli kogu see keerukas lugu võrdlemisi hästi teada. Kas on midagi, mida te nende arengute valguses praegu teisiti kirjutaksite?

Ei, ma ei kirjutaks midagi teisiti. Vastupidi, mõnikord on mul tunne, et praegu ei saaks ma seda raamatut enam nii hästi ja täpselt kirjutada. Heideggeri seos natsionaalsotsialismiga oli juba toona (kolmkümmend aastat tagasi) selgelt nähtav ja ma olen seda seost ka põhjalikult analüüsinud. See seos ulatub küll tema filosoofia sisemusse, kuid ei diskrediteeri siiski tema filosoofiat tervikuna. Alates 1994. aastast on ilmunud veel Heideggeri päevikud, aga need ei ole tekitanud vajadust raamatut ümber kirjutada.

Heidegger ise filosoofide elulugusid väga oluliseks ei pidanud. Teie olete filosoofi elu ja mõtteid siiski koos vaadelnud. Kuidas neid kokku tuua, milline on nendevaheline seos?

Mind huvitab biograafiline element ainult teoste kontekstis. Ma tahan välja selgitada, kuidas filosoofia sünnib elust ja kuidas sellest lähtuv mõtlemine siis omakorda elu uuesti mõjutab. Minu meelest ei ole biograafia midagi muud kui mõtlemise eksistentsiaalne draama. Samamoodi olen ma kirjutanud oma raamatud Schopenhauerist ja Nietzschest.

Kas on midagi Heideggeri filosoofias, mis pärast kõiki neid aastaid teid endiselt köidab?

Kuna praeguseni paelub mind ennekõike Heideggeri küsimus „olemisest“. Teisisõnu on see tunnetus, et esemeline, asjapõhine reaalsus ei ole kogu tegelikkus. Et saladus jääb. Heideggeril on olemas ka religioosne dimensioon, kuid ilma religioosse, dogmaatilise kinnistumiseta. Teisena paelub mind Heideggeri „eksistentsialism“. Noore Heideggeri puhul on see eksistentsialism aktiivne ja tegevuslik, rõhutades otsustavust. Hilisema Heideggeri juures saab sellest aga „rahumeelsus“ (Gelassenheit, tõlgitud ka „maldavus“), peaaegu midagi ida taoismi sarnast. Ent mõlemal juhul on tegu elutunde intensiivsuse kasvatamisega.

Teie raamatud köidavad lugejaid oma selge ja hea stiiliga, mis ei ole filosoofiaalases kirjanduses tingimata iseenesest mõistetav. Kui tähtsaks te peate filosoofilise biograafia kirjanduslikku külge, selle mõistetavust ja loetavust lugejaskonnas?

Minu põhimõte on: Heideggeri mõtteid ei tohi ebatäpse sõnastusega veelgi tumedamaks ja keerulisemaks muuta. Tähtis on selgus. Stiililine selgus on omamoodi ilu laad. Ma tahaksin, et mu raamatutel oleks ka kirjanduslik kvaliteet. See kehtib ka dramaturgilise ülesehituse ja lause rütmi kohta. Ma kirjutan hoolikalt ja naudinguga. Ehk tunnetavad seda ka lugejad, kes võiksid siis lugemisest samuti elamuse saada. Minu raamatud asetuvad filosoofia ja kirjanduse vahele. Ma armastan filosoofias seda, mis on kirjanduslik, ja kirjanduses seda, mis on filosoofiline. Niimoodi saab kirjutada ainult väljaspool ülikooli, aga ma tahaksin kindlasti ka akadeemilises sfääris loetav olla. Õnneks on see nii ka läinud.

Suurtel keelemudelitel rajanevad tehisintellekti rakendused on arenenud nii kaugele, et inimene saab tehisaruga kõrgel tasemel suhelda. Lisaks sellele on tehisintellekt võimeline teksti tootma alates lihtsatest kokkuvõtetest, esseedest ja artiklitest, lõpetades luuletuste imiteerimisega. Heidegger pidas keelt olemise kojaks. Keel oli midagi enamat kui inimene, aga samas ka sügavalt inimlik – keel võis inimest kõnetada, inimene võis selle kõnetuse varal jõuda olemise lähistele. Nüüd on aga keel kaotanud oma müstilisuse, ta on rännanud masinatesse ja elab tehnoloogilist elu. Kui radikaalseks seda nihet tuleks pidada?

Jah, nii see on. Heidegger aimas, et keeles toimub midagi fundamentaalset. Tema eluajal olid veel küberneetilised mõtlemismudelid, mis osutasid võimalust „automatiseeritud” mõtlemiseks. Vahepeal on aga keelemudelid hakanud produtseerima midagi, mis on mõtlemise ja kõnelemise simulatsioon. See töötab miljonite treeningandmete statistiliselt arvutatud sõnajärgede tõenäosuse baasil. Protsess, millel pole subjekti, pole hinge ega teadvust. Selles mõttes puhas eimiski, täielik kohalolu puudumine ja tühjus, mis on täidetud mehhanismiga, masinaga. See on tontlik. Hermeneutika viiakse absurdini, sest hermeneutika eeldab alati hingestatud, kogemuslikku, teadlikku subjekti teksti taga. Ja nüüd on seal taga elutu mehhanism, algoritmid, arvustusvõimsus, elektriline energia. Sellise tontliku olukorraga tuleb esmalt toime tulla. Heidegger nimetas tehnikat „seadestuks“ (Gestell), millega ta rõhutas, et tehnika on midagi palju enamat kui lihtsalt vahend, mis meid teenib. Pigem vastupidi: tehnika kasutab meid. Me oleme „seadestu“ võimuses. See muudab meie enda kohta käivat pilti. Ja see on oht: et me mõistame ennast masinapõhise mudeli järgi. Varem oli inimese mõõduks jumalik, nüüd võtab ta mõõtu masinalt. Heidegger kutsus seda „olemis­unustuseks“. Me leiame ennast uuelt enese objektistamise astmelt.

Lisaks Heideggerile olete kirjutanud raamatuid paljudest filosoofia klassikutest nagu juba mainitud Schopenhauer ja Nietzsche. Samal ajal on pikka aega räägitud ka filosoofia lõppemisest või hääbumisest väga erinevatel põhjustel. Heideggergi tegi seda kõigi nende protsesside tõttu, mida siin välja toote.

Filosoofial ei ole siiski mingit lõppu, sest eksistentsiaalsed filosoofilised küsimused jäävad: mida ma saan teada? Mida ma tohin loota? Kuidas ma peaksin elama? Nendest küsimustest kantud saamine on jätkuvalt seiklus. Sellised geeniused nagu Heidegger, Schopenhauer või Nietzsche aitavad sellel teostuda.

Tehnoloogia ja majandus on praegu siiski väga kesksed, samal ajal kui näiteks filoloogia, kirjandus või filosoofia näivad pidavat oma kohta pidevalt õigustama.

Majandus ja tehnoloogia kuni tehis­intellektini välja on kõik inimliku vaimu produktid. See vaim on jõud, mis loob tsivilisatsioone. Ta on seega ulatuslikum kui majandus ja tehnoloogia: kunstid, filosoofia ja religioon kuuluvad selle juurde. Tänapäeval on probleemiks see, et me kitsendame inimvaimu loovat dimensiooni sageli ainult majandusele, tehnikale ja teadustele, mis nendega külgnevad. Selle tagajärjeks on inimese enesekuvandi dramaatiline vaesumine. See on saatuslik, sest tegelikult peaks äratama ja mobiliseerima kogu inimvaimu potentsiaali. Kui me seda ei tee, siis ei arene lõpuks ka majandus ja tehnika või saavad masinad targemaks ja inimene jääb juhmimaks.

Mis võiks äratada inimvaimu vaimse potentsiaali? Kas ülikoolid või akadeemiad on selleks võimelised, kuna ka nemad paistavad rohkem tegelevat sellega, mida ühiskond neilt vahetult nõuab?

Ülikoolid on enamasti puhtalt instrumentaalse ja objektistava mõtlemise paljunemispaigad. Selle vastu tuleb luua reflekteeriva, elava mõtlemise varjupaiku. Kõik sõltub üksikust inimesest, kes oskab säilitada ühenduse omaenese elava eksistentsiga. Sealt tulebki potentsiaal mõtlemiseks, mis ületab enesetehno­logiseerimise. Tegelikult on see väga lihtne: inimene peab armastama elu koos oma kujutlusvõime ja mõttelendude, kirgede, lootuste ja hirmudega – kõigega, mis elu juurde kuulub.

Üks teie hilisemaid raamatuid on pühendatud saksa romantikutele – see puudutab samuti püüdlemist inimvaimu piiride poole. Mis andis sellele võrdlemisi väikesele ringile inimestele (teiste seas Herder, Hölderlin, Novalis, vennad Schlegelid, Schelling) ühel ajahetkel sellise hoo, et nad suutsid luua kõiki neid filosoofilisi, kirjanduslikke ja kunstilisi maailmasid, mis mõjutavad meid siiani? Kas sellest kõigest oleks midagi õppida?

Jah, me saame õppida, aga mitte nii, nagu õpitakse mõnda trikki. 1800. aasta paiku oli kujunenud situatsioon, kus vaimustus ja entusiasm oli muutunud nakkavaks nagu positiivne pandeemia. Taustal oli Prantsuse revolutsioonist lähtunud pöörde mõju. Hoolimata ohtlikkusest ja rõhuvusest on sellised situatsioonid justkui õnnelik juhus. Selliseid õnnelikke hetki on ajaloos korduvalt olnud. Mõelgem näiteks renessansile või vaimselt väga viljakale ajale 1900. aasta paiku. Aga ka eelmise sajandi 1920ndatel oli niisugune produktiivne aeg, kui Heidegger oma läbimurde tegi. Niisugune aeg võib taas tulla, see tuleb alati koos suurte kriiside ja pööretega. Juba ongi aimata, et selline kriis rajab endale jälle teed.

Oma raamatu Heideggerist lõpetate silla metafooriga. Elu on nagu üleminek, käik üle silla. All on kuristik, ülal kõrgub taevas. Heidegger püüdis siiski alati tuua sisse ka ajaloolist dimensiooni: kui vaatate praegust ajaloolist olukorda filosoofiliselt, mida te näete? Kuhu me läheme ja milleks peaksime valmis olema?

Euroopa demokraatlikud alused on vastamisi väljakutsetega. Ühelt poolt selliste riigikurjategijatega nagu Putin. Aga peale välise julgeoleku on ka sisemine oht: tajun Euroopa ühiskondlikule ja kultuurilisuse ühtsusele ohtu ka miljonite sisserändajate poolt. Meie silme all toimub rahvaste ränne ja kas Euroopa suudab selle tervena üle elada, on küsitav. Kõik see sunnib meid ka välja selgitama, mida tähendab tegelikult Euroopa vaim, mis on tema väärtused. Väljakutse on ka tehisintellekt: mis on inimese vaim võrrelduna tehisintellektiga? Uute arengute tõttu oleme ühtlasi selleks sunnitud, et paljudest perspektiividest omaenese alused uuesti läbi vaadata ja kindlustada. Kriis võib tähendada ka läbimurret. Muide, üks märkus silla kujundi kohta: see ei vii mitte ainult üle kuristiku, vaid see sild alles kujuneb meie jalgade all, kui me sellel astume.

Ja lõpuks: rõhutate oma raamatus, et Heideggerile oli kõige tähtsam „näha“ – näha seda, mis on meile lähim ja kui tähendusrikas see võib olla. Kas olete proovinud seda fenomenoloogilist pilku ka ise harjutada?

Need hetked ei ole sugugi haruldased. Need on hetked, kus saab selgeks, et meie mõtlemine on tavaliselt rumalam kui meie kogemuste rikkus. Enamasti oleme allpool oma taset, kui hakkame enda üle järele mõtlema. See on fenomeno­loogia sõnum: ärge minge oma tasemest allapoole, tooge mõtlemine lõpuks oma kogemuse tasemele. Märgake tegelikkust ja säästke seda oma välja mõeldud konstruktsioonidest!