Eestlased käisid välismaal. Täpsemalt öeldes – Euroopas. Veel täpsemalt – Münchenis. Eks seal ole varemgi käidud: kes kunstnikuks õppimas, kes õllefestivalil. Okupatsiooniajal pääsesid välismaale harvad ja võimu silmis usaldusväärsed. Kui need rännumehed koju tagasi jõudsid, korraldasid nad reisimisest ainult unistavatele sugulastele ja sõpradele õhtuse olengu, näitasid seinale diapositiive. Välismaast ja seal leiduvast küllusest ning inimeste kenadusest räägiti imetluse ja kadedusega. Kui kohalikega oli mõni vahetum kontakt tekkinud, siis tuli muidugi ka kriitikat. Vaba maailma inimese põhipuuduseks oli, et ta ei teadnud midagi Eestist, kippus muidu naiivne olema. Ja erinevalt Eestist võis lääneilmas leida koguni tõsiusklikke kommuniste.

Üldpilt oli siiski positiivne. Koguni nii ilus, et sinna, see on Euroopasse, ihkasid kõik ja iseseisvuse taastamise järel asutigi Lennart Mere juhtimisel teele. Millalgi 2004. aasta paiku hakkas nii mõnelegi tunduma, et ollakse pärale jõudnud, et oleme sees, mitte teel. Kõnepruuk on aga visa muutuma ja ka kakskümmend aastat hiljem paljud endistviisi käivad Euroopas, mitte ei ole seal püsivalt. Nagu Müncheni julgeolekukonverentsil lõplikult selgus, ei olegi see Euroopa üks meeldiv koht, vaid väärib ainult needmist ja nahutamist. Õigupoolest on olemas kaks Euroopat. Üks on tore, tugev, jõukas ja hästi kasvatatud ning selles on Eesti muidugi sees, eriti palgapäeval, kui meile kassaluugist järjekordne abimiljard ulatatakse. Mitte töö, vaid lihtsalt olemasolu ja mineviku kannatuste eest.

Aga see teine on lihtsalt jõle. Sündmuspaigal viibinute kirjelduste järgi on Euroopa looteasendis põrandal, ei saa jalgu kuidagi kõhu alt välja, kuid ometi suudab neid samal ajal lohistada. Veel on neil, eriti läänepoolsetel, seal kelgud-saanid, mis kohe välja võetakse, kui mõnd eestlast, lätlast või koguni poolakat märgatakse, ning kukutakse nende turjal liugu laskma nagu igikestval vastlapäeval. Seda kinnitas pealtnägijana ekspresident Kersti Kaljulaid isiklikult.

Võta siis kinni, kas Eesti on Euroopas või ei ole. Kõigi autoriteetsete hinnangute keskmisena tundub, et on, aga ühe jalaga, ja seegi on puujalg, mille võib hõlpsalt alt ära võtta, kui miski ei meeldi, ja öelda silmakirjalikult, et seda polegi kunagi olnud. Liiga vaesed oleme proteesi soetamiseks. Küll nad, ullikesed, uskuma jäävad, kui juhtumisi šokist välja tulevad.

Just šokki nad kollektiivselt langesid, nagu meie Münchenis viibinud parameedikud kodumaale reaalajas säutsusid ja postitasid. Tarvitses vaid siledatel Ameerika rahvameestel kõnepuldis suu lahti teha, kui Euroopal pilt eest kadus. Šokis on loomulikult see Euroopa, millesse Eesti ei kuulu. Sest meie, ilmatargad, oleme ju alati, mitte alles 2014. aastast saadik teadnud, milline on Venemaa ja milles Euroopa ise süüdi on, kui USA temaga enam kenasti ei mängi, vaid koos lossi ehitamise asemel hoopis liiva silma viskab. Kersti Kaljulaiu kinnitusel on seda tarkust, nagu ka Eesti üüratut kaitse-eelarvet USAs märgatud (ta ise käis ja näitas, kui ametis oli) ja erinevalt Euroopast (kus me sõjahetkil ei ole) saame USA kaitse all paradiisisaarena õitseda ka siis, kui võiduka Venemaa sõdurisaapad tallavad purustatud Pariisi, Londoni ja Berliini peatänavaid.

Ega USA jõmmid meilt kaitse eest palju vastutasuks ei küsigi. Ainult seda, et aitaksime selle lõputult naaksuva Greta Thunbergi suu kinni toppida ja näpuotsaga fosforiiti ja haruldasi muldmetalle peale. Selle „metsikult suure varanduse“ on välisminister Margus Tsahkna õnneks koos digiministrist kolleegi panuse ehk eesti keele ühendkorpusega juba kenasti kandikule valmis pannud ning oodatakse vaid õiget pidulikku hetke, et kingitus tasuta ameeriklastele anda.

Peatugem siiski hetkeks ja küsigem, kas pilt, mida meile näidatakse, ikka on tõene või hoopis võltsitud. Kas nähtud šokk oli päris või teeseldud? Või ei näinudki rääkijad kõike oma silmaga, vaid jäid uskuma vahendatud kõrtsijuttu? Rännumeestel on ju iidsest ajast komme liialdada ja fantaseerida, teame omagi ajaloost. Mida kõike Pytheas, Tacitus ja al-Idrisi Eesti kohta kokku ei vadranud ja joonistanud, ise Eesti lähedalgi käimata!

Väga vanade riigipidajate rahvaste kultuuris ei ole juurdunud teadmist omariikluse ajutisusest ning seetõttu ei vaevle ka nende valitud riigijuhid pideva eksistentsiaalse hirmu küüsis, kuidas ka noorte riikide uuseurooplased ei püüaks neile omaenda änge omistada. See-eest on nad sajandite jooksul õppinud selgeks diplomaatiakunsti kõik peensused ning šoki teesklemine vastase eksitamiseks ja ülekavaldamiseks on vaid üks tehniline võte paljude seas.

Ikka selleks, et näha, mida rotid teevad. Teatavasti on rott režiimijuht Putini lemmikloom ja ühtlasi õpetaja, kellest ta aastate jooksul palju kordi on heldinult jutustanud. Putini ja roti kohtumistest on liikvel mitu versiooni, aga üheski neist ei kajastu veel, et jutustaja oleks taibanud tõsiasja, et just tema ise ongi roti rollis. Nüüd on eurooplaste lõbustamiseks Washingtonis välja ilmunud teine, päratult priske liigikaaslane ja mis oleks magusam kui mõlemad korraga lõksu püüda.

Aga sellega pole end igavikulisena tajuvates riikides kuskile kiiret. Suhted USA ja Euroopa (eriti Prantsusmaa) vahel ei ole kaugeltki nii halvad nagu 1960ndatel, mil ähvardati teineteist üle Atlandi tuumarünnakuga. Kuna uus ring tuumavõidurelvastumises ei ole kellelegi (isegi Eestile mitte) meelepärane arengusuund, eurooplased praegu seda kaarti ka varrukast välja ei tõmba.

Kuid kindlasti ei ole USAs teadmata, et Euroopas on kaks tuumariiki ning vältimatu vajaduse puhul võib neile aastaga lisanduda veel neli-viis. Näiteks Itaalia, Saksamaa, Rootsi, miks mitte ka Soome. Rääkimata Ukrainast, kus maailma, sealhulgas ustavaimate sõprade eest salaja tuumarelva ehitamiseks ettevalmistusi võib-olla juba tehakse. Nagu teada, luuakse tuumarelva ainult heidutuseks, mitte tegelikuks, katastroofiliste tagajärgedega kasutamiseks. Heidutus ei toimi, kui salarelva olemasolu on saladus, kasu on oodata vaid juhul, kui vastane sellest teab.

Euroopal on veel tohutult eskalatsiooniruumi enne, kui on vaja teada anda riiklike tuumarelvaprogrammide (taas)-käivitamisest. Kui selleni peaks kunagi jõutama, siis on küsimus, kas ja kuidas USA (või ka Hiina või äbarik Venemaa) saaks seda tegevust takistada. Ei saagi. Tilgakaupa eskaleerides on eurooplastel enne täislaksu andmist võimalik ju kaua seletada, et „ärge muretsege, me siin niisama natuke rikastame uraani puhtalt teaduse huvides ja seninägematu elektrijaama ehitamiseks“ ja „raketimootoreid peame aeg-ajalt ikka soojendama, et sinna niiskust ei koguneks“.

Kui Washingtonis vingumine liiga valjuks läheb, saavad Euroopa diplomaadid seal selgitada, et just USA enda võim andis esimesena ja ametlikult teada reeglitepõhise maailmakorra kui XX sajandi igandi lõpetamisest. Järelikult on lõpp ka tuumarelva leviku tõkestamise lepingul. Ja siis ta muudkui levib nagu pandeemia ka Euroopas, mitte ainult Iraanis ja muudes patuurgastes. Küllap ka Eestis, kui me sel hetkel parajasti juhtume Euroopas olema. Tarvitseb meil vaid oma tuumaelektrijaam valmis saada, kui ka pomm on käeulatuses. Ta ise tuleb. Piiririigi eelis on vaenlase lähedus: talle saab räpase pommi kaela saata suure raketitagi, Peterburi tabamiseks aitab droonist või kiviheitemasinastki.

Mõistagi seda kõike me ei tee, aga kahe jalaga Euroopasse võiks ikka jõuda kohe, kui viisakusreeglid selged ja jäme tänamatus enda sees tapetud.