Kevad ei saabu alati tasa ja leebelt, vaid võib end ilmutada ka heitlike tuulte, järskude kontrastide ja ootamatute pööretega. Ajal, mil valgus ja varjud põimuvad ja pimedus hakkab murenema, kaasneb looduse tärkamisega ka sisemine ärkamine. ERSO kontserdikava „Kevadine hommik“ peegeldas just sellise kevade mitmetahulisust – liikumist tumedusest valguse poole, rahutusest lootuseni. Mõnikord piisab kokkulepitud märkide keeles kirja pandud muusikast, et luua sisekliima, kus lasta kevadel saabuda omal moel.

Helena Tulve uus orkestriteos „Signs and Signals“ ehk „Märgid ja signaalid“ kontserdi avaakordina oli tunnetuslik nägemus meid ümbritsevatest ja mõjutavatest märgisüsteemidest, välise näivuse ja sisemaailma sidususest. Helilooja sõnul elame ajastul, kus informatsioonivoog on tihe ja inimese koht märgisüsteemis pidevas määratlemises. Ent välise kõrval on ka teine tasand: isiklik tunnetus, mida kujundavad peened impulsid, aimdused ja sisemised signaalid, mille vastuvõtt ja tõlgendamine moodustasid esiettekandele tulnud helitöö muusikalise struktuuri ja dramaturgilise aluse.

Tulve kompositsioonis võib näha märgisüsteemide peenekoelist koostoimet, kus iga heliline element toimib laiema tähendusliku struktuuri osana. Üksikud helid ei eksisteeri iseseisvalt, vaid moodustavad pidevalt transformeeruva helikanga. Ka orkester on olemuselt kompleksne süsteem, kus iga instrument esindab üksikut märki, samal ajal kui kogu rühm toimib kollektiivse tähenduste andjana.

Orkestripartituur on tihe ja mitmekihiline ning kätkeb endas solistlikke hetki, isikliku ja individuaalse väljenduse tugevust, aga ka sellist energiat, mis hõlmab kogu orkestri kooskõla. Tulve orkestrikäsitluses on olulisel kohal kõlamaailma peensus ja sisemine loogika: helimassiivid kasvavad ja hargnevad orgaaniliselt, olles samal ajal üksteisega keerukates, kuid loomulikes suhetes. Ühest küljest joonistuvad välja selged, kohati isegi katkestatud või lõikuvad fraasid, teiselt poolt sulanduvad need laiemasse, voolavamasse kõlaruumi. Partituuris on justkui kihistunud erinevad helilised „märgid“, olgu need siis puhkpillide hoolega välja kuulatud ja sisemist pinget kandvad fraasid, orkestrimassiivi kohal hõljuvad keelpillide rahutud trilleriparved või löökpillide tasa ilmuvad metalsed helikobarad. Meeldejäävat rolli kandis sisemise arengu kujundamisel ja tumedate allhoovuste käivitamisel tšellorühm.

Tulve looming on sageli seotud orgaaniliste protsessidega. Võrreldes mitme varasema teosega on kõnealuse orkestriteose kõlapilt jõulisem ja tumedam ning sisaldab paljusid kiireid tõuse ja sisemisi kulminatsioone. Helilooja toob välja huvitava paradoksi, et energia, mis kulub märgi või signaali tekitamiseks, on sageli pöördvõrdeline selle mõjuga. Väike impulss võib niisiis vallandada suure muutuse. See printsiip kehtib ka muusikas: peened nüansid ja ootamatud detailid võivad suunata kogu muusikalist kulgu ning mõjutada kuulaja kogemust. Millegi selletaolisega äratas tähelepanu teose sissejuhatuses kõlanud kõnekas löökpillilõik. Üleüldse oli löökpillijoonis teose vältel omapäraselt paeluv. Ja kuigi orkestrifaktuur oli kohati väga tihe, säilis selles selgus, tänu millele tulid täpselt ja tundlikult balansseeritult esile üksikute instrumentide soolopartiid. Olari Eltsi detailne ja peenekoeline dirigenditöö tõi välja nii teose üllatavalt tumeda värvitonaalsuse kui ka selle dünaamilised energiahoovused.

Teose autor toob annotatsioonis välja rea poeetilisi märksõnu: „tuule kohin, armsama puudutus, puude varjud, linnu hõige, öine taevas või keldri lõhn võivad meile anda lootust või selle meilt võtta.“ Need kujundid peegeldavad teose mitmetähenduslikkust ja tõlgendusvõimalusi. „Signs and Signals“ pole niisiis ainult ärev helimaastik, vaid sisaldab ka tundlikke, hapraid hetki, justkui püüdes leida sisemiste ja väliste signaalide tasakaalu.

Kogu orkestriteos jäi siiski rahutuks. Tulve sõnul oli kirjutamisprotsessi ajal õhus palju ebakindlust ja üleüldist ärevust, mis kandus muusikasse. Ka dirigent Olari Elts märkis, et see on üks helilooja tumedamaid teoseid. „Signs and Signals“ kannab endas tõepoolest teatud ärevust ja pingestatust, justkui pidevat valvelolekut.

Lohutavat ja ruumi loovat olekut võis kuulda ERSO eelkontserdil ettekandele tulnud Helena Tulve trio „Rimlands“ ehk „Äärealad“ esimeses osas „secret garden – blanc“ („salaaed – valge“). Suurepärase esituse tegid klarnetimängija Soo-Young Lee, tšellist Theodor Sink ja pianist Kärt Ruubel. Iga fraas oli keskendunult tunnetatud, täpselt välja kuulatud ja häälestatud, nii et teose vormikaar mõjus kristallselgelt. Sellist meeli ja alateadvust puudutavat vaikset kuulatamist on meil kõigil praegu väga vaja.

Helena Tulve looming kõlas Estonia kontserdisaalis lausa kahel järjestikusel õhtul. Päev varem sai esiettekande spetsiaalselt ansambel U: ja prantsuse kollektiivi L’Itinéraire ühiskontserdiks loodud ansambliteos „Confluence I. Deux mers“ ehk „Kokkuvool I. Kaks merd“. Orkestritööga paralleele otsides on ka see teos olemuselt võrdlemisi intensiivne ja rahutu ning ühendab vastandlikke olekuid, eri hoovuseid, voolamisi ja keerlemisi. Kaks erisugust energiat ja ansamblit leidsid tol õhtul kohtudes edukalt ühisosa. Ansambliteose ettekandest meelde jäänud väljenduslikust vabadusest ja solistlikust lähenemisviisist jäi võib-olla orkestriteose interpretatsioonis ideaalist õige pisut puudu.

Helena Tulve muusika ei anna selgeid juhiseid, vaid kutsub kuulajat märkama ja tajuma. Helimaastik toimib justkui märkide ja signaalide süsteemina, mille tähendus avaneb igale kuulajale isikliku kogemuse kaudu. Ehkki sisemine ja väline maailm on läbipõimunud, jääb igaühel tõlgendamiseks alati vabadus neid signaale usaldada või eemale tõrjuda.

Avateose üllatav lõpp jättis õhku mõjusa pinge ja kõheda vaikuse, kuid peagi tasakaalustas seda kaunis Schumann. Robert Schumanni tšellokontserdi hing ja südamehääl oli maailmanimega tšellist Steven Isserlis, kelle interpretatsioon on äratuntavalt isikupärane: sisemiselt soe ja loomulik, intellektuaalselt sügav.

Isiklikul tasandil oli see kohtumine Isserlisega eriline. Tema album Bachi soolotšellosüitidega avas kunagi mulle ukse tõelisse muusika võlumaailma. Isserlis ei mängi sellel pelgalt noote, vaid tõlgendab kirjapandut sügavamalt, otsides varjatud kihistusi. Sedalaadi tundlikkust oli minu rõõmuks kuulda ka tema Schumanni kontserdi ettekandes.

Isserlise mängus puudus efektitsemine, ta ei kaldunud liialdustesse ega uppunud üleliigsesse tundeküllusesse. Selle asemel otsis ta igas helis, intonatsioonis ja fraasis loomulikkust ja pehmust ning tõi esile muusikateose intiimsuse ja tonaalse rikkuse. Oskus mängida õhkõrnal pianissimo piiril, kus kuulaja julges vaevu hingata, tekitas minus harvaesineva vaimustuse. Klaarilt üle saali helisevaid kõrges positsioonis mängitud pizzicato’sid nagu hilisemas lisaloos, Sulhan Tsintsadze rahvamuusikast inspireeritud teoses „Tšonguuri“, ei olnud ma ilmselt kunagi varem kuulnud.

Sisemist soojust ja laulvust kujundasid loomulikult ka sügava ja tumeda kõla poolest imetletud Stradivari pill ning sametiselt pehmet tonaalsust võimaldavad soolkeeled. Samasugust tunnetust ja kõrvupaitavaid, ümarpehmeid värve oleksin igatsenud kuulda ka orkestri tämbris. Särav ja karismaatiline Isserlis näis oma mängurõõmuga igal hetkel avaldavat soovi pidada orkestriga elavat dialoogi. Kohati paistis ta soovivat muusikuid pilkude ja kehakeelega kaasates ise orkestrit juhtida, kuid kollektiiv hakkas miskipärast tagasi hoidma. Eriliselt kauniks kujunes siiski vestlus tšellorühma kontsertmeistri Theodor Singiga, kes oli Isserlisele tundlik ja delikaatne partner, kuid võinuks julgeminigi vastu särada ning jätta lugupidamine ja tänutunne publiku aplausi kanda. Ometi oli see kontserdil üks hetk paljudest, kus iseendale naeratasin.

Kontserdi teise poole sisse juhatanud prantsuse helilooja Lili Boulanger’ „D’un matin de printemps“ ehk „Kevadhommik“ mõjus kui puhastav hingetõmme enne finaali. Orkester tõi esile teose impressionistlikud jooned ja haprad valguse käes mänglevad värvivarjundid. Boulanger’ orkestriminiatuur peegeldab varalahkunud autori ainulaadset stiili ja kõlatundlikkust ning mõjub tema elupäevade lõputeosena ootamatult helge ja elujaatavana.

Noore inspiratsioonipuhangus õitseva Robert Schumanni „Kevadsümfoonia“ võinuks olla võimas ja värskendav finaal ning esimesed akordidki olid kevadiselt optimistlikud ja säravalt pidulikud, ent teose kulgedes hakkas kevadine kergus orkestris hajuma ning kevadväsimus andis tunda.

Schumann leidis oma esimeseks sümfooniaks inspiratsiooni saabuva aastaajaga kaasnevast uuestisünni ja lootuse tundest. Meil ei pruukinud kevad veel kohal olla, kuid tundeküllane muusikateos tuletas meelde, et ta on teel. Nagu ka see õhtu oma varjude ja soojade kiirtega, ootamatute hingetõmmete ja naeratustega, ei tule kevad nii lihtsalt ühe korraga. Signaalid ja märgid on aga kõikjal – jääb vaid küsimus, kas oskame neid vastu võtta.

Ja veel – kui saal on puupüsti täis ja keegi avab aegluubis krõbisevast ümbris­paberist kommi, mõjub see vähemalt paari meetri raadiuses otsekui ehmatava plahvatusena. See on kõrvulukustav detail, mida ei oska ette näha, kuid mis saab paratamatult saalis­viibijate kontserdi­mälestuse osaks.