Eesti lavadel pole Lauri Vasara häält tükk aega kuuldud. Teretulnud võimaluse selleks pakkus kontsert 8. märtsil Estonia kontserdisaalis. Naistepäeva kontserdile kohaselt algas see lüürilises meeleolus, laulutekstidest õhkus lembust ja pärnaõite lõhna (Gustav Mahleri „Liebst du um Schönheit“ ehk „Kui armastad ilu“ ja „Ich atmet’ einen linden Duft“ ehk „Hingasin magusat pärnade lõhna“) ning bariton Lauri Vasar elas esimese armastaja rolli sisse, lauldes tundeküllase, justkui murdumise piiril häälega, mida olen varem pidanud pigem tenorite võtteks.

Ükski tõsiseltvõetav kunstnik ei saa aga end oma ajast välja lülitada, isegi kui ta valib laulmiseks möödunud sajandite repertuaari, ega end ümbritseva tegelikkuse ees silmi sulgeda, sest tema publik elab sellessamas ajas ja tegelikkuses. Seega ei jää ka kunstnikul üle muud kui oma aja ja oludega suhestuda ning leida selleks oma vaatenurk. Gustav Mahleri „Rückerti laulude“ (sõnad Friedrich Rückerti luulest) valik kontserdi esimesse poolde osutus targaks otsuseks, sest võimaldas heita elule 180kraadise panoraamvaate, mis ulatus päikeseküllasest sulnist lilleaiast kuni tumeda meeleheiteni kesköises üksinduses.

Kontserdi edenedes lisati tumedaid toone veel juurde: esitati Mahleri tsüklist „Des Knaben Wunderhorn“ ehk „Poisi võlusarv“ laulud „Revelge“ ehk „Äratus“ ja „Der Tamboursg’sell“ ehk „Noor trummilööja“. Rahvaluule kogumik „Des Knaben Wunderhorn“ avaldati algselt Napoleoni sõdade aegu üle 200 aasta tagasi ning sellesse kuuluvad tekstid on (vähemalt osaliselt) veelgi vanemad. Kahe kontserdikavva valitud laulu tekstid käsitlevad hukkumist ja sõdurielu, mis tehnilise varustuse poolest on küll kindlasti kahe sajandi jooksul muutunud, kuid inimese hirmud ja nii füüsiline kui ka psüühiline haprus on jäänud samaks. Need laulud kirjutanud Mahler lõi oma muusika tekstide avaldamisest omakorda sajand hiljem ja lahkus siit ilmast veel enne Esimest maailmasõda, kuid tööstusrevolutsiooni kulgu jälgides võis temagi ehk juba aimata, kui kohutavaks võivad inimese ebameeldivamad küljed muutuda, kui neile lisatakse masinate tundetus, füüsiline vastupidavus ja massilisus. Mis mõtted täpselt Mahleri peas seda kirjutades olid, ei tea, aga vähemalt 8. märtsil Estonia kontserdisaalis Elias Corrinthi ajuti brutaalset klaverimängu kuulates kõlas „Äratuse“ korduv „tralali, tralalai, tralalera“ masinlik-mehaanilise kordamisena ning selle kohati optimistlik mažoorne kontekst mõjus võltsi katsena hirmu tõrjuda ja teha nägu, nagu ähvardaks surm lahingus ainult teisi, mitte laulu peategelast. Istusin saalis tagapool ega näinud kahjuks Lauri Vasara miimikat, kuid tema häälest arvasin küll kuulvat allasurutud hirmu võbinaid, mida ta poetas oskuslikult kuulajaile n-ö ridade vahelt lugemiseks. Ma ei tea, kui pikalt ette mõeldes oli Vasar selle kontserdi kava planeerinud, kuid saalis seostus kuuldu mulle vältimatult Vene-Ukraina sõjaga – konkreetsemalt viimase aja heidutavate uudistega USA teisenenud hoiakust ning sõjalise abi ja luureandmete edastamise peatamisest. Laiemas plaanis pole see kahjuks maailmas ainuke sõjaline kon­flikt, millega need laulud võivad kuulajal seostuda.

Kontserdi vaheajal lasti kuulajail äsja kuuldud sünguses marineerida ning muusikaõhtu teine pool jätkus sealt, kuhu ennist pooleli jäädi. Johannes Brahmsi „Vier ernste Gesänge“ ehk „Neli tõsist laulu“ op. 121 on tekstid saanud piiblist ning need räägivad rõhumisest, surmast ja uuesti põrmuks saamisest. Alles tsükli viimane, neljas laul tuletas uuesti meelde usu, lootuse ja armastuse. Aga et oli naistepäev, ei meenunud enne, kui mõtteline teatepulk oli üle antud järgmisele komponistile. Maurice Raveli kolm laulu „Don Quichotte a Dulcinée“ ehk „Don Quijotelt Dulcineale“ Paul Morandi sõnadele kõlasid jällegi armunu perspektiivist.

Mõttelise tervikliku kaarena välja joonistatud kontserdikavast irdusid lisalaulud. Armastatud bariton Lauri Vasar plaksutati korduvalt lavale tagasi ning kui algul püüdis ta püsida mõtlik-tõsisel lainel ka lisalauludega, jätkates kontserdi varasemat tonaalsust (Artur Kapi „Metsateel“ Karl-Eduard Söödi tekstile), siis järgnenud laulude valikus löödi algsele hoiakule käega. Kõlasid Richard Rodgersi ja Oscar Hammer­steini „Edelweiss“ muusikalist „Helisev muusika“ ning Frederick Loewe ja Alan Jay Lerneri „On the street where you live“ ehk „Tänav, kus sa elad“ muusikalist „Minu veetlev leedi“. Lõpuks, kui tuliselt aplodeeriv ja poolehoiu märgiks jalgadega põrandat trummeldav saalitäis ikka veel oma lemmikut lavale tagasi nõudmast ei loobunud, polnud Vasaral muud pääsu kui ette kanda oma lapseeas lindile lauldud Ülo Vinteri „Majakene mere ääres“ („Kui on meri hülgehall“) (Enn Vetemaa sõnadele), paludes selleks publiku kaasabi. Seegi esitus oli Vasaral igati kammerlaulule omaselt välja peetud ja laul ise on ju samuti ilus, aga ka parimad teosed kipuvad sagedase ja valimatu kordamise tõttu oma algset värvi ja mahlakust kaotama, nii seegi.

Kokkuvõttes oli huvitav jälgida ühe laulja ampluaa sirutumist lüürilisest traagiliseni ja tagasi. Kui midagi veel soovida, siis ehk mastaapsemate laulude kontserdiõhtut koos orkestriga. Eelmisel aastal võisime ju nautida ERSO ja Aile Asszonyi koostööprojekti, milles ühte õhtusse olid liidetud Paul Hindemithi ja Richard Straussi muusika ning katkendid Richard Wagneri ooperitest. Lauri Vasara naistepäevakontserdi kavas olnud Gustav Mahleri ja Maurice Raveli lauludest enamik on mõeldud esitamiseks kas klaveri- või orkestrisaatega, seega on siingi võimalik lähtepunkt koostööks mõne orkestriga.