Angela Soobi näitus „Huikede järv“ Arsi projektiruumis kuni 10. I.

Angela Soop seisab järve kaldal ja püüab ette kujutada, kuidas järv iseennast näha võib.

Kuidas võib vaikida, aga olla siiski kõnekas? „…järve vesi, mis seisab paigal ja peegeldab vähest valgust, on vastupanu taeva raskusele“, on kirjas näituse saatetekstis. „Valgusevöös on näha õrna puutepinda, kus õhk kohtub tiheda ainega, läbistades valgusosakestega mingit osa veest.“ Angela Soobi näitus on katse kujutatava keskkonnaga samastuda, vaadata seda seestpoolt, tema enda silmade läbi.

Neid silmi on aga palju. Järv mõõdab meid ja ennast väga erinevate meeleelundite kaudu. Elukogumi enesetaju ja iseregulatsioon sünnib kõigi osalejate tajude resonantsis. Infrapunased ja ultrahelilised retseptorid, keemilised signaalid, temperatuuri ja valguse muutumine, näljatunne ja küllusekuhjad tekitavad ökosüsteemis mitmehäälse tagasisidestuse võrgustiku, mis tagab terviksüsteemi tasakaalu ja elu rikastumise.

Sellise totaalsuse taasesitamine kunstiliste vahendite abil on hullumeelselt keeruline ettevõtmine, sellegipoolest mõnedki kunstnikud otsivad viisi elukogumi terviklikkuse publiku meeltesse manamiseks. Uku Sepsivart, Eike Eplik, Kristina Õllek, Jane Remm, Norman Orro, Music for Your Plants … Neid on tublisti rohkem, aga enamik eesti kunstist tegeleb siiski pigem sotsiaalse sfääri küsimustega.

Angela Soop oma „Huikede järvega“ ujub posthumanistlikes bio logose vetes, aga teeb seda vastuoluliste liigutustega. Kogu näitus on üles ehitatud täisnurksest geomeetriast lähtudes. Ka pealkiri paigutab näituse kultuurilisse konteksti, ja paneb järvepinna teatraalselt loksuma. Vesi on elu allikas, aga „Huikede järve“ ülesehitamiseks on kasutatud eranditult n-ö kuivi materjale – tekstiili, puitu, vineeri, kuivanud taimi, tuhka ja fotot. Siinkohal oleks minul tekkinud kiusatus kasutada foto läbipaistvat olemust, trükkida läbipaistvatele kiledele või klaasile või hõredale tekstiilile – natuke kahju, et seda võimalust pole proovitud. Pisut on mängitud pildipinna painutamisega, see rõõmustas.

Õigupoolest pilti kui millegi kujutist sellel näitusel peaaegu ei olegi, vilksatab vaid mõni üksik loodusest pildistatud poolabstraktne fragment, justnagu publiku kujutlusvõime õrritamiseks. Seinad on täidetud eri materjalide mitmekihiliste kollaažidega, Angela kasutab eranditult horisontaalseid ja vertikaalseid lõikeid, sirgjooni ja täisnurki, mida me looduses kusagil ei näe. Tegemist pole loodusromantika ega järve portreteerimisega, siin on rõhk looduse abstraheerimisel, meeltetagusel mõtlemisel, metafüüsikal.

Angela Soobi seekordne lähenemine meenutab Piet Mondriani neoplastitsismi põhimõtteid, kui pildipinnalt kõrvaldatakse kõik ebavajalik, ülima skemaatilisuse huvides säilitatakse ainult põhivärvides värviväljad ning rangelt horisontaalsed ja vertikaalsed jaotused. Soobi käsitlus on veelgi askeetlikum – värviväljadest tunnistatakse ainult pimemusta ning valgete erinevaid tonaalsuseid ja hallpruuni piirini luitunud looduslikke toone.

Ainus looduslikust dünaamikast lähtuv teos on video „Veealused“. Siin lastakse orgaaniline stiihia vabaks. Allveekaamera hulbib veevoolus kuhu juhtub, näeb kord sügavust, kord pinnapeegeldusi või keerleb penikeelte ja konnakilbukate vahel. Video on ligi 40 minuti pikkune, vaevalt keegi seda täies mahus vaatab, aga aeg-ajalt videonurka astudes on hea meenutada, mis teema siin näitusel õigupoolest hargneb.

Peasaali vastasseintele on komponeeritud kaks kollaažilikku hiigelpannood, „Nutumüür. Kehatud“ ja „Kasv“. „Nutumüür“ koosneb horisontaalselt laotuvast mustaks värvitud vineeritahvlite ruudustikust, mida on aktsentueeritud eri materjalidega – pisut puitu, plekki, pisut trükitud pinda. Tahvlid on ruudukujulised, suured, paigutatud serv serva vastu kõrvuti. Seda seina võib tõlgendada nii pimeduse pikslivälja kui järve sügavikuna.

Näituse ainsad fotod paigutuvad pimedasse ruudustikku üksikute helendavate pikslitena, kehatute kogumite fragmentidena – piimjas vedelikus hulpivad setted, taimejäänused ja lagunevad protoplasmad, fraktaalsed vormid, mille puhul ei pruugi aru saada, kas neid on pildistatud koletu kaugelt või läbi mikroskoobi. Pareidoolia läheb muidugi kohe tööle ja hakkab leidma erinevaid kujundeid, olemuselt on need pildid aga niisama abstraktsed kui värviväljad. Läbitungimatute pikslite tahvlid laiuvad horisontaalsetes jadades nagu urniriiulid mõnes surnuaias. „Nutumüür“, veel üks kultuuriliselt laetud väli, vaatab meile otsa.

Vastasseina asustab teine hiigelpannoo „Kasv“. Laiumise asemel tema hoopis kõrgub, ulatudes kuuemeetrise seina ülemise piirini. Tingimisi võiks ka „Kasvamise“ pildiruute piksliteks mõelda, aga esiteks ei ole need kõik sugugi mitte ruudud ja teiseks paiknevad nad ebakorrapäraselt ja hajusalt, just nii, nagu elu looduses tärkab. Need on raamid, millele on pingutatud erinevaid läbipaistvaid kangaid. Neid on Angela kogunud aastate vältel mitmete inimeste pärandvara seast ja taaskasutuspoodidest, kangad on väga erineva moega, muist on koredama läbipaistvusega, muist peaaegu gaasilised. Raamile on need pingutatud täisnurksest geomeetriast lähtuvalt, osaliselt üksteist kattes, kohati tühikuid jättes ning uusi läbipaistvusvälju tekitades.

Selline struktuur (vaatamata geomeetrilisusele) viib mõtted taimse elu põhimõtetele. Taimse kasvu paradigma eelistab oma ruumala kasvatamise asemel maksimeerida oma pindala, kokkupuute pinda teiste keskkonnas osalejatega nii lehtede kui juurte tasandil. Emanuele Coccia kirjutab, et „taimne elu avaldub täielikus avatuses, jätkuvuses ja kokkupuutes keskkonnaga. [—] Taimed ammutavad kasvuks vajalikke hajusaid ressursse, liibudes oma tohutu pindalaga, mis laotub otse keskkonda. [—] Taimed kehastavad elu kõige vahetumat ja intensiivsemat sidet maailmaga.“*

Nii ka Angela tööd, ruumilised tekstiili- ja kujutise kollaažid, mitmekihilised motiivikordused, otsekui liibuks oma kujuteldava modelli, järve, külge, kasvaks temast läbi ja üle, embaks ja upuks sellesse. Vastasseinte teineteise poole avatud surma ja elu kujundid ei vastandu, vaid on omavahelises pidevas võnkes, kord on surm elu vari ja kord elu surma vari. Üks sisaldub teises ja teine esimeses. See võnge on nähtavaks muudetud ülima skemaatilisusega, mis läheneb I Chingi abstraktsioonitasandile.

Näituse kõige kõnekamaks kujundiks on saali keskel, vastasseinte vahel kõrguv läbipaistvatest ja hõljuvatest eesriietest koosnev „Majakas“, mis heidab põrandale tuhast moodustatud varju, ja ignoreerides prožektori heidetud tegelikku varju, moodustab näituse ainsad diagonaalsed jaotused. See majakas tooks nagu kokku looduse ja selle, kuidas inimene loodust mõtestab. Ennist püstitatud väide, nagu tegeleks enamus eesti kunstist sotsiaalse sfääriga, tuleb vist uppi lükata. Antropotseenis trügivad looduslikud stiihiad väga otsustavalt sotsiaalsele lavale ning alati ei õnnestugi vahet teha, kas kuumeneb kliima või inimühiskond.

* Emanuele Coccia, „The Life of Plants. A Metaphysics of Mixture“. Polity, 2018, lk 5.