Mihhail Zõgar, Sõda ja karistus. Putin, Zelenskõi ja tee Venemaa invasioonile Ukrainas. Tõlkinud Matti Piirimaa, toimetanud Stella Sägi. Sinisukk, 2023. 512 lk.

Mihhail Zõgar on opositsiooniline vene ajakirjanik, kes elab praegu eksiilis. Nüüdseks on ta kogunud tuntust ja tunnustust väljaspool Venemaad veel aimekirjandusega, mida on tõlgitud ka eesti keelde, ja artiklitega juhtivas rahvusvahelises meedias. Tal on Putini võimu­aparaadis ilmselt endiselt suurepärased infoallikad, mis kumab läbi ka tema publikatsioonidest. Siiski ei ole tema puhul tegu teadlasega, vaid ta kirjutab populaarteaduslikult, pidades silmas laiemat, kuid haritud publikut.

Tõlge tundub mulle sobiv, kuid minu emakeel pole eesti keel. Igal juhul on Zõgari kirjutis loetav ja kaugeltki mitte kuiv ega igav. Juba pealkiri osutab, et peale ajaloo on tegemist ka kultuurilooga selgitamaks Putini Ukraina-vastase rünnaku motivatsiooni. Sissejuhatus algab üllatavalt: „See raamat on süü ülestunnistamine.“ Tänapäeva venelased ja nende esivanemad, samuti Vene kultuurilugu on süüdi selles, et sõda sai võimalikuks. See tundub esialgu provokatiivse teesina: mitte ainult võimuhimuline Putin oma kohati absurdse ajalookäsitlusega, vaid sõja puhkemise eest on vastutavad ka venelased ja nende kultuur. Loomulikult tahab autor provotseerida ja ühtlasi sõja põhjuste üle mõtisklema ärgitada. Kuid veelgi olulisem on talle müütide, nii kultuuri kui ka kaugemat ja lähemat ajalugu puudutavate müütide dekonstrueerimine. Müütide ükshaaval lammutamiseks võtab ta kasutusele Vene vaatenurga Ukrainale ja selle ajaloole. Seejuures õnnestub tal tõestada, et Ukraina kannatas Venemaa rõhumise all.

Esimeses osas esitab ta seitse lugu XVII sajandist kuni Teise maailmasõjani, teises osas veel seitse Nõukogude aja lõpust kuni sõja puhkemiseni 2022. aastal. Teemad on hästi valitud, toetavad tema argumentatsiooni ja lugeja saab palju teada. Zõgar pole valinud ajaloolise, poliitilise või kultuuriloolise teadusliku analüüsi žanri. See tuleb lugejale kasuks, sest lugeda on lihtsam. Ajavormina on autor valinud oleviku, justkui oleks ta ise kohal ja kõik toimuks just praegu. Jutustajana omandab ta nii veelgi suurema autoriteedi, kuid seetõttu on tal tulnud loobuda ajaloolase ettevaatlikumast lähenemisest. Tänapäeva ajaloolane kasutaks oma tekstis sõnu nagu „võib-olla, tõenäoliselt, ilmselt, arvatakse, oletatakse“, et oleks selge: keegi ei tea täpselt, mis tegelikult juhtus. Zõgar on lähenenud teemale samamoodi nagu XIX sajandi vene kodanlikud, mõnikord natsionalistlikud ajaloolased, keda ta kritiseerib. Nemadki rekonstrueerisid ajalugu just nii nagu tema, nimelt „nii, nagu kõik tegelikult oli“.

Kuigi Zõgar on tuginenud ulatuslikule kirjandusele, on ta loomulikult teinud vigu, mis õõnestavad tema kui kõikteadja autori autoriteeti. Kohe esimese osa alguses esitletakse vaimulikku Innokenti Giselit kui Kiievis 1674. aastal ilmunud „Sünopsise“ autorit. Selle teose näol on tegemist esimese kolmeks jaotatud vene rahva (valgevenelased, ukrainlased ja venelased) ajalooga, mida anti kuni XIX sajandini korduvalt välja ja mida kasutati pikka aega õpikuna ja imperialistliku Vene ajalookäsituse õigustamiseks.

Zõgari meelest on saatuse iroonia, et just saksa päritolu Gisel pani aluse ida­slaavlaste ajaloo Vene versioonile. Siin ilmneb autori kirjutamisstiili peamine probleem: tal on alati õigus. Esiteks on juhtinud uurijad tähelepanu, et „Sünopsist“ tuleb lugeda oma aja kontekstis, s.t arvesse võttes Ukraina poliitilist olukorda 1670. aastatel. Teiseks avaldas Gisel ladina ja poola keeles, mis olid tolleaegses Kiievis hariduskeeled; võimalik, et ta ei saanud „Sünopsist“ üldse kirjutada puuduva keeleoskuse tõttu. Kolmandaks oletatakse, et Gisel oli pigem väljaandja, kuigi on märgitud autoriks. Selle väikese näitega soovin rõhutada, et ajaloosündmused on olnud sageli keerulisemad, kui Zõgar neid kujutab.

Kui lugeda seda raamatut aga ajakirjandusliku aimekirjandusena, mitte teadusliku teosena, siis on see igati oma ülesannete kõrgusel. Lugeja saab väga palju teada Venemaa agressioonisõja ajaloo- ja kultuurilootaustast, mis on hästi esitatud. Seejuures dekonstrueeritakse mitmed Vene ajalugu puudutavad müüdid. Tekst paneb mõtlema, kuigi on kohati siiski meelelahutuslik. Lugeja ei tohiks unustada, et autor on ajakirjanik, mitte teadlane. Sellele vaatamata või ehk just selle tõttu on see üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Soovitan seda väga kõigile, keda teema huvitab.