Eesti peaks õppima Lõuna-Aafrika vigadest

Kärt Juhasoo-Lawrence, Eesti diplomaat

Kauaaegset pressivabadust nautinud riikides on meediaväljaannetel tavaks oluliste sise- ja välispoliitiliste sündmuste toimumise ajal neid ka kajastada. Lisaks toimuva aktuaalsuse rõhutamisele annab sündmuse kiire vahendamine pressile võimaluse täitevvõimu vahetumalt küsitluse alla võtta. See sunnib selle esindajaid alalises valmisolekus olema, et oma töö kohta selgitusi anda. Selline demokraatia valvuri roll ei kuku Eesti meedial alati hästi välja, kahjuks ka teemade puhul, kui see oleks hädavajalik. 17. veebruaril väljastas ÜRO Arenguprogramm (UNDP) esimese ülduurimuse HIV/AIDSi leviku kohta Ida-Euroopas ja SRÜs. (Saadaval inglis- ja venekeelsena www.undp.org). Eesti pälvis selles eraldi tähelepanu kui riik, mis edukale majandusarengule vaatamata edestab oma suutmatuses epideemiale piiri panna isegi piirkonna vaesemaid riike. Juhtivad USA ja Briti lehed kirjutasid ÜRO ettekandest ning selles Eestile antud hinnangust järgmisel päeval, Eesti press vaikis kaks nädalat, enne kui tihkas teemat käsitleda. Vaikus, millega Eestit otseselt puudutav oluline ÜRO dokument vastu võeti, peegeldab ilmekalt maad võtnud kummalist soovi järjest teravamaks muutuv probleem maha salata. AIDS on teema, mis lehemeeste sõnul ?ei müü?. See tundub äratavat nii tavakodanikes kui opositsioonipoliitikutes segaseid tundeid, mistõttu pole tekkinud viljakat mõttevahetust, mis võiks ka valitsust innustada.

Käes on aga aeg, mil oleks vaja need segased tunded ületada, probleemi endale tunnistada ning rakendada kogu tahe, oskused ja vahendid selle kontrolli alla võtmiseks. AIDSi epideemia kiire levik on nähtus, mis kujutab endast kas tegelikku või hinnangulist julgeolekuriski, puudutades seega kõiki, ka neid, kes peavad end selle otsese mõju eest kaitstuks. Sel on oht muutuda ühiskonda märgatavalt destabiliseerivaks teguriks ning kaugelt varem raskekujuliseks mainehävitajaks, kui esimest ohtu tõsisemalt võtma ei hakata.

ÜRO uurimuses on Eestit esile toodud viiruse levikukiiruse poolest, mis on piirkonna kõrgeim. UNDP Euroopa ja SRÜ direktor Kalman Mizsei märgib selle avaldamisest kuulutanud pressiteates, et vaid kaksteist aastat tagasi oli ka Lõuna-Aafrikas nakatunuid vähem kui üks protsent täiskasvanud elanikkonnast, praeguseks aga kakskümmend korda rohkem.

Lõuna-Aafrika president Thabo Mbeki hämmastas üheksakümnendatel aastatel avalikkust probleemi eriti tungiva eitamisega, pannes kahtluse alla HIVi arenemise AIDSiks. Tänaseks on USA ajalehe The Washington Post, Harvardi ülikooli ja sihtasutuse Kaiser Family Foundation ühisuuringu andmeil selles riigis HIV/AIDSis iga üheksas inimene. Apartheidist kümne aasta eest edukalt vabanenud Lõuna-Aafrika on demokraatlik riik ja per capita SKP poolest Eestiga võrreldav. Hetkel pole vaatlejate hinnangul veel ühest vastust küsimusele, kas tervete põlvkondade kiire minemapühkimise tagajärjel tekkivast totaalsest kaosest veel demokraatiana väljutakse.

HIV/AIDS on teatavasti ikka veel ravimatu haigus, küll aga on patsiendi elu pikendamiseks kasutusel antiretroviiruslik ravi (ARR). Maailma Tervishoiu-organisatsioon peab võitluses HIV/AIDSiga ARRi universaalsust ja kättesaadavust esmajärgulise tähtsusega ülesandeks ning Euroopa Liidus ongi see juba normiks. Teisisõnu: ELi liikmena on meil kohustus tagada igale HIV/AIDSi põdevale inimesele talle sobiv ARR, sõltumata tema nakatumisviisist või Haigekassa liikmelisusest. See võib tähendada, et kõik ravikulud, mille aastane maksumus on umbes 10 000 USA dollarit inimese kohta, tuleb täies ulatuses kanda Eesti riigil. Kui kujutleksime, et ka meil on kümne aasta pärast ligi kümme protsenti elanikkonnast HIVi nakatunud, ravi pole odavnenud, kuid Eesti Haigekassa eelarve on kasvanud kümme protsenti aastas, siis ületaksid HIV/AIDSi ravikulud kogu Haigekassa eelarve aastal 2014 kahekordselt! Lisades otsestele ravikuludele kõik muud siin arvestamata jäetud majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud, tähendaks selline sündmuste areng Eesti-sugusele riigile kindlat lõppu.

Kui viirusekandjaid oleks aastal 2014 vaid üks protsent rahvastikust, mida võib UNDP raportis kajastatud levikukiirust arvestades võimalikuks pidada, moodustaksid kulutused HIV/AIDSile ühe viiendiku kogu Haigekassa eelarvest. Mida niisugune väljaminek tähendaks, kui nimetame üksnes esimesena meenuvat?

a) Tervishoiuressursside suunamine ühele haigusele kahandab muude vajaduste finantseerimist, see omakorda tingib rahva tervise üldise järsu halvenemise, millel on otsene mõju töö tulemuslikkusele.

b) Muude riigieelarveliste valdkondade nagu hariduse, korrakaitse jt. alafinantseerimine, kuna tervishoid vajab lisaraha.

c) Maksukoormuse suurenemine, selle mõju majanduskasvule.

d) Kasvav sotsiaalne rahulolematus ja ajude äravool.

Kokkuvõtvalt: ka vaid üks protsent võib ületada Eesti taluvusläve ning käivitada sotsiaalse allakäigu stsenaariumi.

Võib väita, et selline prognoos on meelevaldne, kuna põhineb väga lühikesel vaatlusperioodil ega võta arvesse viiruse leviku erinevaid aspekte, näiteks mõttelist barjääri, mis siiani peamiselt süstimise teel levivat nakkust teatud kindla grupi seas hoiab. Ma polegi endale ülesandeks võtnud siin põhjalikku analüüsi esitada, vaid pigem osutada selliste analüüside puudumisele olukorras, kus meil on ÜRO uurimuse drastiliste graafikute kõrvale pakkuda väga vähe isegi uuemat statistikat. AIDSi Ennetuskeskuse veebilehel olid näiteks aprilli alguse seisuga väljas rohkem kui aastatagused andmed. Lisades kehvavõitu kodumaisele andmematerjalile sootsiumisisese avaliku debati peaaegu täieliku puudumise, ongi valmis pilt vastutustundetust ühiskonnast, mille juhid on kõiki puudutava hiigelsuure probleemi tubli, kuid piiratud võimalustega AIDSi Ennetuskeskuse õlgadele lükanud ning sellega loo lahendatuks lugenud.

Kui epideemiast tulenev otsene majanduslik ja sotsiaalne risk on hetkel veel määratlemata suurus, siis risk hävitada omaenda visa tööga saavutatud Eesti hea maine on vägagi reaalne. Sellest hetkest, kui meie suhtumist saab hakata pidama probleemi tõsidust alahindavaks, hakkab kiiresti kasvama väljastpoolt tulev huvi. Arvukatele ajutrustidele ja analüütikutele igas maailmanurgas on kõikvõimalikud riski- ja uute kriisipiirkondade tekketeooriad igapäevane töö. Potentsiaalne risk, mida kätkeb endas uue ELi ja NATO liikmesriigi võimalik sotsiaalne kokkuvarisemine, oleks kahtlemata kuum teema. Arvamus, et meie senine edu teistes valdkondades tagab alaliselt laitmatu renomee, on ekslik. Kui me ka ise end rahulolevalt kiidame ja imetleme, ei pruugi seda teha kogu ülejäänud maailm. ELiga liitumise momendist lõpeb põhjus meid jätkuvalt õnnitleda sinna viinud jõupingutuste eest, asendudes nõudmisega täielike liikmeõiguste juures ka täit vastutust kanda.

Vaade väljastpoolt erineb Eesti enesehinnangust. Mõelgem end tagasi aega, mil Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) missioon veel Eestis töötas. Meie hinnang endale kui väikesele tublile rahumeelsete vahenditega iseseisvuse saavutanud rahvusvahelist õigust järgivale edukale riigile ei langenud just päris täpselt kokku sellega, kuidas meid nähti kõrvalt. Paljude meelest oli Eesti küll väike, kuid suurte natsionalistlike ambitsioonidega, jonnakalt reaalpoliitikat mõistmast keelduv alaline mureallikas. Määratlemata kodakondsusega isikute inimõiguste kaitse, mille nimel meid kaheksa aastat grilliti, polnud üksnes Venemaa kius. Eestile suunatud poliitika oli kantud Lääne-Euroopa hirmust, et meie ja Venemaa kuhjuvad pinged võivad seda geograafilist piirkonda tõsiselt destabiliseerida. Meile näis see hirm absurdse liialdusena, kuna kodueetris domineeris positiivne uudis, mis rääkis sellest, et Eestis funktsioneerivad demokraatlikud institutsioonid ja toimib turumajandus, pealegi oli meie poolel tõde ja õigus. Kõrvaltvaataja tähelepanu tõmbasid aga eeskätt Venemaa ähvardavad urinad ning Ida- ja Kagu-Euroopa heidutavad tagasilöögid, mis hoidsid kaua õhus küsimust, kas meistki asja saab. See, mis meile tundus kui vääramatu reegel, paistis väljastpoolt hapra erandina.

Ka nüüd võib ÜRO epideemia ja vältimatu kriisi sõnum tunduda paljudele absurdse liialdusena. Pealegi võib NATO ja ELi liikmesus mõne arvates tingida täiesti erineva olukorra, millel pole minevikuga midagi ühist. Olukord on tõesti uus ja uudsuse kõikide tahkude mõistmine võib nõuda nii mõningatki harjumist. Kui jätta kõrvale ELi diplomaatide ja politoloogide suhteliselt kitsas ring, siis ei ole meid mitte kunagi varem nii teraselt luubi alla võetud kui nüüd, mil kõik 15 ELi vana liikmesriiki tahavad teada meist iga pisiasja, mis kinnitaks või lükkaks ümber uute liikmete suhtes püsinud eelarvamusi, kahtlusi ja ootusi. Mitte midagi, mis võiks kuidagi ohustada vanade liikmete heaolu, ei jäeta tähelepanuta. Vaadates end nende silmadega, pole kuigi raske näha tundmatut uut liikmesriiki, mis on sissetulekutelt kõvasti alla ELi keskmise ja edu poolest lühikese, see-eest pingeteküllase ajalooga. Seda riiki ähvardab ekspertide väitel tõsine proovikivi, asjaosalise enese suhtumine kujunenud olukorda näib olevat aga ohtlikult tuim ja loid.

Mulle on arusaamatu, mille poolest AIDSi põdemine erineb mõne muu raske viirushaiguse nagu SARSi või Ebola põdemisest, et seda nii häbeneda. Mis ka poleks põhjuseks, mis ühiskonna tegusama kihi kõne- ja teovõimet paralüseerib, ei tohiks see olla nii ületamatu, et valehäbi tõttu pikkade aastate töövili prügikasti visata ja Eesti kriisikoldeks muuta või lasta Eesti edulugu ümber nimetada ebaõnnestumiseks. Kumb on lõpuks valusam, kas aus ülestunnistus, et meie hulgas levib ohtlikult kiiresti ravimatu haigus ning halvima vältimiseks on vaja hetkegi viivitamata kõik välja panna, või ELi liikmesuse alustamine mainega, et Eesti näol on tegu vaese, haige ja vastutustundetu ühiskonnaga, mis peale iseenda kaldub kangekaelselt ohtu seadma ka teisi? Kui viiruse levik mõne protsendini rahvastiku koguarvust tähendaks Eestile ülitõsiseid toimetulekuraskusi, siis hoolimatult sinnapoole tüürija mainest juba piisaks, et nurjata unistus edukast ja õnnelikust homsest, mida me tõeliselt väärime.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht