Unenäokoerad singirullide kallal

Unenäokoerad singirullide kallal

Tarmo Teder Keedetud hinged. Toimetanud Rein Põder. Kujundanud Tiina Sildre. Eesti Raamat, 2012. 127 lk.

Saare mehe Tarmo Tedre jutukogu „Keedetud hinged” koosneb nagu iga „Jumaliku komöödia” osagi kolmekümne kolmest tekstist ja on jaotatud kaheks: esimene ongi toosama „Keedetud hinged” ja teine on nimestatud „Silma tagant”. Kogumiku struktuur on paradoksaalne: vaatad ühtpidi ja näed mingisugust laienemist, näed nagu õhulist kellukeselõikelist seelikut, ja siis vaatad ja näed hoopiski kokkutõmbuvat vahvlijäätist. Loomulikult on sellised võrdlused täiesti kohatud, sest külma maiuse ega lehvivate naiselike riietusesemetega ei ole Tedre jutukogul mitte midagi pistmist. Aga et Teder on avameelne ja valehäbitu, võin mina Tedre tekstidest kirjutades vist niisamasugune olla. „Keedetud hinged” on toore, tihti isegi ropu, kuigi väga mitmekülgse sõnakasutusega, pritsiv-provotseerivalt avameelne, õrnahingelisele ärritav ja samas parasjagu segane. Jutuvoog jookseb pisikeseks kokku, aga teraselt jälgides ei ole kogumik üldsegi mitte ahenev, üldsegi mitte alt kitsenev, vaid hoopiski teistlaadselt koonusjas, mis suisa väikesest suureks saab.

Avarduv ja veniv ja aina lappavam on „Keedetud hinged” sellepärast, et lood lähevad üha absurdsemaks. Mida see tähendab? Langeme hetkeks ehk kirjandusteaduslikku raugesse rahusse. Nagu me teame, võime ilukirjanduslikud tükid laias laastus jagada kaheks: esiteks reaalseteks ehk mimeetilisteks ehk tegelikkust matkivateks ning teiseks fantastilisteks, s.o tegelikkusest irduvateks. Tedre „Keedetud hinged” kulgeb raudse järjekindlusega mimeetilisest fantastiliseks. Või „fantastiline” on vahest väär adjektiiv nende tekstide iseloomustamiseks, paremini sobiksid sõnad „kentsakas” või „unenäoline”. Aga see selleks. Lisaks sellele n-ö avardumisele on kogu ka ahenev, kitsaks kiskuv, kokkutõmbuv ja seda seetõttu, et novellidest saavad kogu jooksul tegelikult miniatuurid, väga sõnasäästlikud, lakoonilised tükid. Pikkadele heietustele järgnevad lühikesed ja väga lühikesed proosapalad. Seega on kogu natuke ebaühtlane, kuigi see otseselt – usun – lugejat ei häiri. Ja imelikul kombel on Tedre pikemaid jutte hoopiski lihtsam lugeda kui lühikesi.

Tarmo Tedre (enese)iroonilised teemad on mõneti tuletatavad Tedre kui reaalse, lihast inimese elust. On ta ju sõnanud, et on kirglik kalamees ja armastab jalgpalli. Palju on neidsamuseid teemasid ka novellikogus (kas või „Pohlaku ja Remsuga Hiinas ja Eestis”). Rohkelt on teoses alkoholi (liig)tarbimist. Peategelased on tihti äbarikud ja topakad, tegelaskond üldiselt kirju. Aga mitte kirju kui gaudílik mosaiik, vaid pigem kirju nagu tähniline villasokk, sest karakterid on kõik ikkagi omavahel sarnased. Kõrvaltegelaste hulka eksivad ära tänapäevased eesti kirjamehed (näiteks Sauter või Rooste jne), mitmed poliitikud (Kelam) jne. Tegelaskond on selline pooletoobine, vahel räuskav ja laaberdav inimpall, kes alati sekeldustesse satub või imelikkusi harrastab. Nii et kokku moodustab „Keedetud hinged” paraja edasitagasi loksuva kompoti, mis vahel lausa iiveldama ajab, justkui esiknovelli peategelasel juhtub, kui tema mõrvakatse ebaõnnestub. Suur loksumine, pööritus ja iiveldus domineerivad mehe kogus, nagu kinnitavad pealkirjadki: „Baikali pööritus”, „Iiveldus”, „Ajude loksumine”. Ning, nagu juba mainisin, palju kirjeldab Teder vägijookide pruukimist, mis ka teatavas mõttes igasugu keha- ja vaimupöördeid esile kutsub. Lugeja vaim võib pöörlema hakata Tedre n-ö unenäolisemaid tükke lugedes, näiteks tekstis „Kuidas mu koerad välismaa kaubamajas sõid” on tegevustik nii segane, et võtab lugejal rinna alt õõnsaks: inimesed on programmeeritud ringi lendama, minategelase koerad ja koerte vaimud toituvad delikatessidest ja lõpuks sekkub tegevusse Jan Kaus, kes Liivalaia tänaval minategelase kallal võtab. Sedasi vigurdab Teder eriti hea meelega.

 Ja siis kogu selle suure viinajoomise ja veiderdamise sisse satub vahel mõni väide, mis mõttesse juurdub ja muhelema paneb, näiteks novellis „Jaanuar 2007”, mis on kirjutatud professor Toomas Liivi mälestuseks, on kirjas sellised sõnad: „„Mis on keerulisem – kas meri või kirjandus?” juurdles Kiil oma võrdluses mõnuledes ega tahtnudki mingile selgusele jõuda” (lk 73). Siin pakub Teder meile midagi väga olemuslikku, nimelt ilukirjanduse ja ilukirjandusest mõtisklemise / sellest kirjutamise võtme. Lugemine, loetu analüüsimine ja sellest kirjutamine on Tedre sõnutsi mõnulemine. Ilukirjandus on igikestev mõnulemine, mis ei päädi mitte mingi lõplikkusega, ei jõua kunagi mingi üheainsa lahendini. See on alati kobrutav, ikka lustlik. Selliseid seiku Tedre kogus naudin enim.

Vahepeal paneb Teder minu kui lugeja urisema. On labane ja rõve (võtkem kas või „Hiirte Vaimud Ahju peal”, kus matslik ema pojale sündsusetuid lubasid annab, või „Manifest”, kus miilits luuletaja käsikirja tolle enda lahkel loal tualettpaberina kasutab). Siis aga on ta nii ägedalt teravmeelne, et nõrganärvilise lugemisisu naaseb. Vaadakem kas või miniatuuri „1978. aasta maikuu Looming”, kus lugejat õrritatakse ühe „pattu tegeva” eesti kirjaniku initsiaalidega (patt seisnes sümboolses sülitamises mainitud ajakirjale). Või siis tore seik novellist „Paekiviring ja vihane kotkas”, kus minategelane kotkast kartma hakkab ja sõnab: „Noh, ja selles täiesti õigustatud kartuses läkski mul pilt eest ära, nagu inimestel siin elus ikka aeg-ajalt varem või hiljem juhtub (lk 122). Märkisin, et Teder kirjutab palju joovastavast märjukesest, ühe kurioosse seiga võib välja tuua ka pihtimuslikust novellist „Mina ja viin”, mis kurblõbusatest tükkidest lausa pungitab: „Olin just naisest lahutanud ja katlamajast päevalehte (milline huvitav vangerdus – minu märkus, M. P.) tööle läinud, kui jõin Lillekülas ühe maalikunstnikust psühhiaatriga, kes oli insuldi tõttu hullumajast vallandatud ja põdes oma inimeste päästmise missiooni luhtumist. Võtsime kõvad viinad, aga hommikul, küllap jälle minu teravmürgise keelepruugi tõttu, tahtis ta mind ära kägistada. Mäletan, et mul oli tõesti tegu, et sellest salamisi, selja tagant heidetud lasso haardest välja pääseda. Maadlesin elu nimel, köis ümber kaela, seal ligasel Lilleküla kartulimaal” (lk 51). Selliseid dünaamilisi halenaljakaid seiku on Tedre kogus hulganisti.

Eriliselt magus on jutte lugeda siis, kui finaalid on deus ex machina. Tedre lõpud tihti sellised on. Näiteks novellis „Kammelja asemel” tõmbab minategelane kala asemel veest välja lambasarnase sauruse, kes padavai püüdja juurest plehku paneb. Jutt aga lõppeb lugeja jaoks täieliku pettumusega (mis küll muigama paneb): „No, aga nagu alati kadus mu mälu siis ära” (lk 103). Nii et sauruse edaspidisest käekäigust ei tea me mitte kui midagi. Loos „Iiveldus”, mida enne juba põgusalt mainisin, läheb peategelane vaenlast tapma, ent ettevõtmine ebaõnnestub, loo lõpuks selgub, et vaenlase süda seiskus selsamal päeval. Kihvt lõpp on ka novellil „Valesüüdistus”, kus külakogukond lubab minategelase päikesetõusu ajal ära keeta, vangistatud peategelane aga pääseb imekombel vabadusse ja teeb järgmist: „Mööda sooserva pika kaarega minnes jõudsin hilisöisele trammile, rääkisin konduktori ära ja sõitsin minema kaugele Euroopasse” (lk 95).

Kokkuvõtlikult söandan öelda, et Tedre novellikogu on täis segaseid ja purjakil avaldusi, see on kaasakiskuv ja vahel labane, see on kui suurde seelikusse riietatud vahvel, mis roppusi ja ilmatõdesid puistab. Ja nii ongi, tederlikult lõpetan: „Aga pole mõtet siin enam edasi seletada” (lk 122).

Sirp