Usaldusväärne Valetaja

Usaldusväärne Valetaja

Helga Nõu, Valetaja. Mälestused,  tõeotsimised. Toimetanud Eve Kask. Kujundanud Heiko Unt. Eesti Ajalehed AS , 2011. 280 lk. 

Suurema osa oma elust Rootsis Uppsalas elanud kirjanike paar Helga ja Enn Nõu on nüüdseks paarikümne aasta jooksul taas Eestis kodunenud ja kodustatud. Lugejatega hea kontakti  saavutamiseks on nad rohkete kohtumistega kõvasti kaasa aidanud, mõistes, et kirjanik olemine ei tähenda praegusajal vaid lakkamatut teksti produtseerimist, vaid ka oma teoste usinat promomist. Bibliograafiat vaadates jääb kummalegi poole iseseisvuse taastamist mõlemal kirjanikul enam-vähem sama palju loomingut, nii varasema kordustrükkide kui ka uusloomingu retseptsiooni üle kodumaal ei tohiks kurta. Kaslaste lembijana on Helga Nõu  leidnud koha ka Rein Veidemanni diskoprogrammis „101 eesti kirjandusteost”, mis ju aina kõigutab viimases Postimehes kõlanud Kärt Hellerma arutlust naiskirjanike ignoreerimise üle. Helga kirjutas laste kasvatamise kõrvalt valmis suurepärased romaanid, ärritas nendega rahvuskonservatiivset maitset, viies samas ka kirjandust edasi, pälvides kaugnägelikuma kriitika tunnustuse ja auhindu. Hellermal, kel lapsed ju suured, on kõik võimalused käes, kirjutagu  aga paremaid raamatuid, nagu kordas August Gailit oma kolleegidele. Ja lõpuks on meil imepäraseid luuletajaid pigem naiste kui meeste seas. 

Mis puutub veel tunnustusse, siis koolikaanonisse jõudnud Helga Nõu noorsoojutt „Pea  suu!” oli põhikoolis igatahes päris äge lugemine, üllatavalt on ilmunud juba kuus trükki. Asjata lükkas Hando Runnel Helga järgmise noorsooraamatu „Tõmba uttu!” Ilmamaas tagasi, nagu nüüd Helga mälestusteraamatust „Valetaja” lugeda võib. Memuaarse ainesega on kirjanike paar õigupoolest tegelema hakanud rööbiti. Enn avaldas äsja oma suguvõsa teabetiine saaga „Vabariigi pojad ja tütred” juba teise köite, belletriseerides autentsust varjunimede  ja kirjandusliku mimikriga. Helga seevastu, pealkirjastades oma raamatu küll „Valetajaks” ja tituleerides seega ennastki kaude nii, loodab valikulisest mälust esile kraamida tõtt ja ainult tõtt. Ma ei mõista päriselt Rutt Hinrikust (Looming 2011, nr 8), kelle jaoks Helga Nõu raamatu alamääratlus „Mälestused, tõeotsimised” on kahe teraga mõõk. Ehkki jah – eneseanalüütilist ja refleksiivset raamatut kirjutades „pihib”  autor ühtmoodi nii enesele kui lugejale. Ja antud juhul pihib autor neid lapsemeelseid ja lapsikuid ja ka kirjanduslikke valesid, mida esimestel puhkudel tavaliselt mäletabki ainult valetaja ise, kuid viimasel juhul tajub lugeja jutustatud loona. Umbes nagu Rutt Hinrikus Helga Nõu jutustatud lugu tema koolipõlve Adelsö metsast (lk 73–74) kui mõne teose inspiratsiooniallikast, mis lähemal järelemõtlemisel vist õige ei olnudki. Valetamine on mingis  mõttes ju lapsemeelse inimolemise universaal, omamoodi trotslik väljamurd laste maailmast täiskasvanute maailma. Kes meist poleks lapseeas hädavaletanud? Ja selle eest oma vitsad saanud. Vaid selle inimese teguviis väärib taunimist, kes jätkab valetamist ka täiskasvanuna, suutmata vahet teha reaalsuse ja mängumaailma vahel. Välja arvatud vahest just kirjanik, see lugeja rõõmuks lugude jutustaja, kes kirjanduse ja üldistava tõe nimel valetab mõnikord  nii et sulg suitseb. Tõeotsimine mälestustes on aga omamoodi vanade asjade klaarimine, eluline tegevus, kirjutaja kirjandusest kui fiktsioonist või „luulest” enesehälvitamise katse. Kui mälestuste kirjutamine on laadist tõukuvalt vähem ihuline ja rohkem hingeline striptiis, siis kirjanduse tegemine mis tahes niiskete kirjelduste ja roppude sõnade kiuste on ikkagi pigem pluuside kinninööpimine, stringide ja dekolteede kergitamine sündsale kõrgusele,  enesevarjamine.

Helga Nõu lapsepõlve süütute valede enesepaljastamise  kõrval väärib ses mõttes „Valetajas” hoopis suuremat tähelepanu lugu sellest, kuidas Enn kasutas Helga isa Aleksander Raukase lindistatud mälestusi oma romaanidiloogias „Lõigatud tiibadega” ja „Pärandusmaks” (1977). Mitme aasta jooksul oma mälestusi Ennule pahaaimamatult linti rääkinud Aleksander Raukas nimelt olevat hirmsasti vihastanud ja ähvardanud isegi kohtuga, kui Enn peaks avaldama talle näidatud romaani käsikirja, sest  see ei olnud dokumentaalteos. „Valetaja” neil lehekülgedel (186–189) on ülihästi fikseeritud see lainjas piirjoon, mis oma tõusude ja mõõnadega eristab mis tahes (oma)eluloolist teost ilukirjandusele pretendeerivast tekstist ehk siis konkreetset elutõde, mille saavutamine vahendatuna ju üha küsitavam, üldistavast kunstitõest. Tänu Ennu romaanide ilmumisele pani Aleksander ka oma mälestused paberile, tervelt 564 lehekülge! Ilma sama ainese provokatiivselt  kunstilise läbikirjutatuseta oleksid need kindlasti olemata.

Erinevalt Ennu suguvõsaromaanist põhinevad Helga memuaarid ainuüksi isiklikul kogemusel: ta alustab esimeste mälupiltide kinnipüüdmise katsest ja jõuab meie vahetusse kaasaega. See on lõpetatud tervik, mis algab lapsepõlve Eestis, kulgeb täpselt ja asjalikult struktureeritud kujul üle pagulasaastate ja päädib naasmise ja kohanemisega Eestis. Lugejale avaneb võrdlemisi suhtlusraske tütarlapse  kujunemislugu, mis pakub küllap seedimisväärset toitu moodsaile traumateoreetikuile: ohtlik põgenemisteekond, kodumaatus, sõjahirm, võõrsiloleku ängid, tärkav seksuaalsus jne. Ent see kõik pole esitatud väljakutsuvalt või pealetükkivalt, millest võib järeldada, et Helga on ületanud väljaelamisfaasi ja jätkab paralleelselt oma romaanides käsitletuga traumaatiliste elamuste läbitöötamist ka mälestustes. Kainelt, asjalikult, kiretult, kompleksivabalt.  Seda kõike on huvitav lugeda, lisaks peatükke väliseestlaste seltsi- ja kirjanduselust, keerukast suhtlemisest kodumaaga ja tabuteemadest. Ent mida lõpupoole, seda enam vajub jutt reportaažlikult igavaks. See teeb raamatu veidi ebaühtlaseks, mis on aga vist paratamatu. Mälestusi kirjutatakse ikka kaugemalt distantsilt.

Üks tekstivoogu koomiliselt – vahest hoopis traumeerivalt? – ergastav tegelane, nii kummaline kui see ka näib, on Helga abikaasa Enn. Alati ergas ja energiline, täis rahvuslikku  vunki ja lülitumas kõigisse rahvuslikesse struktuuridesse. On see taotluslik või tahtmatu, ent tajun teda Helga käsitluses kohati karikatuurina. Ta kardab paaniliselt kõrgust ja tonte ning tunneb ebausklikku hirmu 13. kuupäeva ees. Eks igaühel ole oma foobiad, kuid mulle sünnitajana käiks küll teravalt närvidele, kui kes tahes sunniks mind „õigel ajal” mahasaamise nõudmisega kraadima, treppidest ülesalla sibama ja riitsinusõli neelama! Aga seda  just Enn teeb – ja Helga ausalt kirjeldab. Kui muidugi uskuma jääda. Rahvusliku mehepoja soov seitsme järglase osas ei ole ometi määratud täituma ja ma ei teagi, on see hea või halb. Võib ju mõista poolsajandi-tagust paguluse pitsitust, eestlaste hajutatust laias ilmas ja sotsialiseerumise nappust, olukorda, milles iga eestlane vabas maailmas pidi oma rahvusliku identiteedi säilitama ja selle ka järeltulija(te) le seemne või emapiimaga edasi andma. Ent  tänapäeval on asjalood teistsugused. Olukorras, mil eestlasi on permanentselt liiga vähe, kuid inimeste hulk maailmas proportsionaalselt üha kasvab, peaks olema riiklik prioriteet olgu siis hiinlaste, neegrite või venelaste integreerimine eestlasteks. Nii et nad tunneksid, et just nimelt eestlane olemine on rahvusest ja rassist olenemata nende ainuvõimalik olemisviis ja võimalus olla õnnelik. That’s the point, mr. Nõu!

Kuigi ajuti lugedes ei tea, kas Helgale kindlasti huvitava, aga raske elu enese kanda võtmise eest kaasa tunda või teda imetleda, jääb domineerima plusspool ja sellel oma elu õigesti elamisest teadlik õnnelik naine. Tunnistab ta ju isegi: „Mul on praegu tegelikult kõik, mis vaja. Mul on Eesti. Mul on lapsed ja lapselapsed. Ja mul on Enn – ega ilma temata, juurikata, ikka läbi ei saa.” Ja ma usun neid sõnu,  usun teda, Valetajat.

Sirp