Reinhard Bingener, Markus Wehner, Moskva köidikud. Schröderi võrgustik ja Saksamaa tee sõltuvusse. Tõlkinud Heilika Leinus, toimetanud Anne Arold, kujundanud Villu Koskaru. Postimehe Kirjastus, 2023. 240 lk.

Veebruari alguses lugesime meediast uudist, et endine Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder (oli kantsleriametis 1998–2005) jääb teadmata ajaks eemale Nord Stream 2 gaasijuhtmega seotud avalikust uurimisest, kuna viibib haiglas. 80aastane Schröder pidi andma gaasijuhtme kohta ütlusi Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa parlamendi uurimiskomisjoni ees jaanuari keskpaigas, kuid kuulamine lükati tema haigusele viidates määramata ajaks edasi. Väidetavasti on tegemist läbipõlemisega, teada-tuntud edukate inimeste hädaga, mis kaasneb pikaajalise intensiivse aktiivsusega. Haiguse sümptomiteks ekskantsleril olevat sügav kurnatus ja energiapuudus, lisaks keskendumis- ja mäluprobleemid ning unehäired.¹

Ei ole vist vale järeldada, et ühele etapile Saksamaa poliitilises enesemääratluses hakatakse joont alla tõmbama. Selle etapi märksõna oli Saksa poliitilise eliidi suure osa jaoks lähedus Venemaaga, mille juurde kuulus sealsete valitsejate piiritu usaldus Kremli tegelaste vastu. Kuigi ajalugu peaks õpetama sakslastele, et venelastega armatsemine lõpeb alati halvasti ehk nagu öeldakse kultusfilmi „Vend“ 1. osas: „See, mis venelasele hea, on sakslasele surm“, astutakse sellel maal ikka ja jälle samasse ämbrisse.

Nüüdseks juba ülemöödunud aastal saksa ja eesti keeles ilmunud raamatus vaadeldaksegi lähemalt seda protsessi (nn schröderiseerumist), mis viis Saksamaa otsesesse sõltuvusse Venemaalt tulevatest energiaressurssidest ja laiemaltki. Venemaa poolt on see aga üks osa üldisemast traditsioonilisest käitumisstiilist, mis hakkab Kremlis üha enam domineerima siis, kui asjad lähevad ülesmärge. Seda on määratletud järjekordse katsena „sundida läänt armastusele“ Venemaa vastu, kus sedalaadi suhtumist otsekui õhku vajatakse. Samal ajal ei tohi kunagi unustada, et alati kaasneb armastusega aeg-ajalt ka armastatu vene moodi jõhker läbipeksmine. („Kui lööb, siis armastab.“)

Paljuski tähendas see protsess eelkõige eriliselt tugevaid majandussidemeid Venemaaga (nt hinnati Merkeli valitsemisaja lõpul, et Venemaal tegutseb ca 10 000 Saksa päritolu firmat), mistõttu koostöö ulatus kuni juhtiva kaitsetööstuskontsernini Rheinmetall. Veel 2011. aastal sõlmis see Düsseldorfis baseeruv kaitsetööstuse ettevõte lepingu Venemaale Mulinosse maailma kõige moodsama sõjaväe treeningukeskuse tegemiseks. Veel pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal teatas firma, et peab täitma lepingulised kohustused Moskvaga ja lõpetama ehitatava lahinguolukorra simulatsioonikeskuse, kus aastas saab väljaõppe 30 000 Vene sõdurit.² Alles 2022. aasta kevadel teatas Rheinmetalli juhatus, et lõpetavad Venemaal oma juba niigi väikseks kuivanud äritegevuse.³

Hiljuti on meediast läbi jooksnud ka teade, et Saksamaa siseministeeriumi andmetel üritas Kreml 2024. aastal korraldada atentaadi Rheinmetalli direktorite nõukogu esimehele Armin Papperbergerile. Venelastele ei olevat meeldinud, et firma hakkas tegema Ukrainaga tihedat kaitsetööstusalast koostööd. Nagu ikka avalduvad ohud Venemaa suunalt alates spionaažist ja sabotaažist lõpetades küberrünnakute ja riikliku terrorismiga.⁴ Nüüd mindi aga juba otseselt suure kaitsetööstusettevõtte juhi elu kallale. „Kohe näha, et vanad sõbrad,“ öeldakse selle kohta kultusfilmis.

Venemaa üldine kaksikstrateegia nii Saksamaal kui ka üldse läänemaailmas on ikka olnud suhteliselt lihtne ja n-ö lollikindel. Ühest küljest toetab Venemaa kõiki äärmuslikke poliitilisi liikumisi sõltumata sellest, kas need on parem- või vasakpoolsed. Eesmärgiks demokraatia õõnestamine või „turgutada avatust Venemaa neofeodalismile“. Vasakpoolsete puhul loodetakse Moskva vastu kommunistliku vennaarmastuse taas tärkamisele. Parempoolsete korral sobib homoseksuaalsuse vastane „Gayroopa“-poleeemika, samuti migrantide kui kõige kurja põhjustaja sarjamine. Oma Ameerika-vastasuses saavad need mõlemad kokku nii või teisiti. Nii võtab Venemaa lääne demokraatiad vasakult ja paremalt tangide vahele, kasutades seejuures ära lääneriikide liberaalsust ja sõnavabadust (lk 109-110). Tuleb ju tuttav ette ka siit Eestist vaadates.

Teatavasti alati, kui Venemaa ja Saksamaa armastus kasvab liiga suureks, on põhjust muretseda kõigil teistel, kes jäävad nende vahele. Eelkõige Poolal, mida on ajaloo kestel korduvalt omavahel jagatud, rääkimata väiksemate riikide hulka kuuluvatest Balti riikidest. Nii et kui praeguseks on Saksamaa ja Venemaa suhted jahedamad, teeb see kindlasti ka meie julgeolekuolukorra kindlamaks.

Saksamaa on üks huvitav maa selle poolest, et tegeleb pidevalt oma minevikuga toimetulemisega (Vergangenheitsbewältigung). Pärast Teise maailmasõja lõppu oli vaja hakkama saada natsismi painetega, pärast külma sõja lõppu kommunismi jäänukitega ja nüüd XXI sajandi algveerandil oleks vaja kuidagi hakkama saada nn schröderismi pärandiga. Keskmes on küsimus, kuidas sai Saksamaal (ja mitte ainult) nii kaua püsida pettekujutlus Putini režiimist, kuigi selle jõhkrus ja agressiivne iseloom olid avalikult nähtaval. Kremli mobiliseerumise strateegia hõlmas peale riigis kruvide kinnikeeramise ka väliselt kahjutute „pehmete“ tugipunktide loomist välismaale, mis toimus paralleelselt varjatud mõjutustegevusega. Saksamaal olid selleks režiimi toetavad platvormid nagu Saksa-Vene foorum või Peterburi dialoog, samuti aukonsulite ametisse nimetamine ja audoktori tiitlite andmine (lk 217-218).

Tegemist on väga üksikasjalise raamatuga, sisult ajakirjandusliku uurimusega, kus avatakse kiht kihi haaval ja ajalises mõõtmes Saksamaa langemine piltlikult öeldes Putini embusse. Palju-palju nimesid, millest vaid osa on tuttavad ka rahvusvahelisele lugejaskonnale. Nagu pealkirigi ütleb, on raamatu peategelane Schröder, kuid mitte üksinda, vaid koos kaasvõitlejate ringiga (võrgustikuga). Võrgustiku tegevus oli laiahaardeline, ulatudes majanduslikest ettevõtmistest välispoliitiliste aktiviteetideni ja sellesse olid kaasatud paljud SDP juhtfiguurid. 2007. aastal tahtis siis juba ekskantsler Schröder mäletatavasti väga tulla Eestisse reguleerima venelastega „pronkssõduri kriisi“. Siiani on meeldiv meenutada, kuidas Eesti tollane peaminister Ansip vastas talle viisaka äraütlemisega, et tal pole aega tema „heade soovituste“ kuulamiseks.

Alates 2014 oli Ukraina kriisi reguleerimisel Saksamaa roll, mis viis Minski kokkulepete sõlmimiseni, üks järjekordne häbiväärne mäng Venemaa kasuks. Kõlavad sõnad „elude päästmisest“ viisid tegudeni, mis tegelikult tõid kaasa üha uute ja uute ukrainlaste elukaotused. Tänapäeval näeme, et Steinmeieri valem võis küll pealiskaudsel vaatlusel olla ratsionaalne lahendus, kuid tegelikult oli see hea Putinile ja halb Ukrainale. Selle järgi pidi antama separatistlikele piirkondadele kohalike valimiste päevaks eristaatus, mis pidi pärast valimiste kontrollimist OSCE poolt püsivalt alles jääma. Selles ei räägitud midagi Vene vägede väljaviimisest Ukrainalt vallutatud aladelt (lk 152). On loogiline ja hea Ukrainale, et Minski kokkulepped lõpuks kõrvale jäid.

Koostöö Venemaaga ei saa läbi kuidagi ilma korruptsiooni teemata, sest Putini valitsemissüsteemis on nii poliitika kui ka äri läbinisti korrumpeerunud. See pole üksnes onupojapoliitika, vaid võimu teostamise lahutamatu osa ja mehhanism. Venemaal valitsev süsteem ei piirdu korruptsiooniga oma riigi sees, vaid ekspordib seda teistessegi riikidesse. Steinmeier nimetas seda „muutusteks põimumise kaudu“, kuid selle asemel et Venemaad demokratiseerida, leidis aset Kremli-poolne süstemaatiline manipuleerimine Saksa poliitilise ja ärieliidiga (lk 219).

Raamatus kirjeldatakse täpsemalt kaht Saksamaal toimunud Venemaa eriteenistuste efektiivse tegutsemise juhtumit. 2011. aastal paljastati abielupaar Heidrun ja Andreas Anschlag kui illegaalid, kes olid Austria kodanike võltsidentiteedi varjus töötanud Saksamaal Venemaa eriteenistuste heaks 23 aastat (lk 174). Nad mõisteti Stuttgardi kohtus süüdi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega. Paraku 2015. aastal nad vabastati vanglast ja saadeti välja „mingisse riiki“. Nende tegelik identiteet jääbki Saksa eriteenistustele teadmatuks.

2019. aasta augustis mõrvab FSB agent Vadim Krassikov Berliinis demonstratiivselt Tšetšeenia endise välikomandöri Zelimhan Hangošvili. Krassikov mõistetakse süüdi ja teda karistatakse eluaegse vabadusekaotusega ilma ennetähtaegse vabastamise õiguseta (lk 175). Paraku 2024. aastal Kremli palgamõrvar vahetatakse välja grupi Vene dissidentide ja Ameerika ajakirjaniku (Evan Gershkovitch) vastu. Piinlikud lugemised paljude sellesarnaste hulgas, mis näitavad, et tasub ikka küll olla Putini spioon ja palgamõrvar, sest „venelased ju omasid hätta ei jäta“. Miks aga läänemaailm kõige sellega nõus on ja keeldub nägemast seda, kuidas Venemaa eriteenistused loovad naiivsetest välismaalastest kui pantvangidest „vahetusfondi“ oma järjekordsete „kangelaste“ jaoks, pole üldse arusaadav.

Siin pole aga midagi väga eriskummalist ja enneolematut ei Euroopale ega kogu läänemaailmale. Just äsja (14. II 2025) on Trump kahetsenud, et Venemaa visati 2014. (pärast Malaisia reisilennuki alla tulistamist ja 298 süütu inimese tapmist) välja G8st ja tuleks sinna, ehk demokraatlike majanduslikult arenenud riikide klubisse, kindlasti tagasi võtta. Parajasti nüüd, kui selle riigi agressiooni tagajärjeks on sajad tuhanded hukkunud, lugematud laastatud linnad ja Ukraina infrastruktuur. Sellise riigiga sobib Trumpi arvates arutada maailmas toimuvat ja teha plaane edaspidiseks. Ja seda räägib demokraatliku maailma lipulaeva president, mille peale tahaks hüüda: „Jumal, sa näed ja ei mürista!“

Raamatust saame hulgaliselt järjekordseid tõendeid selle kohta, et Venemaa diplomaadid ja luureametnikud oskavad hästi võita oma sihtmärkide poolehoidu, kasutades ära nende ahnust, edevust ja enese väärtustamise inimlikku soovi. Ühtlasi ka aegumatut tõde, et need, keda ahvatlevad Venemaa rikkused, jäävad tavaliselt pika ninaga. Ehk viisakamalt öeldes: „See, kes jääb Venemaal ilma kogu investeeringust, võib olla jätnud olulise aspektina tähelepanuta poliitilise tasandi“ (lk 216).

Asjad said lõplikult selgeks 2022. aastal pärast Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse, kui Saksamaa sotsialistidel hakkasid süvenema kahtlused Schröderi tegelikust rollist suhtluses venelastega. Schröderist oli teatavasti varem saanud kõrgepalgaline Gazpromi lobist, kes oli valmis täitma ükskõik milliseid Moskvast tulevaid korraldusi. Veel 2022. aasta alguses räägib partei eksesimees Schröder Kiievist kostvast talumatust mõõgatärinast (lk 209). Üha raskem oli pärast sõja algust ette kujutada, et „Vladimiri ja Gerhardi suhted“ on partnerite vahelised, kus räägitakse nagu võrdne võrdsega.

Schröderilt nõutakse distantseerumist Putinist ja loobumist ametikohtadest Nord Streamis ja Rosneftis. Schröder neid nõudmisi ei täida ja lendab hoopis mõni päev hiljem İstanbuli kaudu Moskvasse ja kohtub seal väidetavalt Putiniga (lk 211). New York Timesi intervjuus teatab ta, et pole teinud midagi valesti ega kavatse andeks paluda, sest see pole tema stiil. Schröder kaotab oma positsiooni parteis ja sellega kaasnevad soodustused, kuid see on ka kõik. Kuigi mõni SDP tippudest (nt Steinmeier) tunnisab oma vigu, jäävad teised valdavalt eksimuste tunnistamise osas kidakeelseks (nt Sigmar Gabriel). „Kahtlused mingi Venemaa võrgustiku kohta Saksamaal on täiesti alusetud. Ei mingit võrgustikku“ (lk 215).

Raamatu kogu sisu kokku võttes tahaksin aga ikkagi küsida: mil määral need paljud sakslased nii ärimeeste kui ka poliitikute hulgas üldse tajuvad seda, millisesse rolli nad ennast panid, kui hakkasid venelastega lähedasi suhteid edendama? Schröderi võrgustik selles tähenduses pole piltlik väljend, vaid täiesti reaalne, kattes Saksamaad aastaid. Pealegi on viited Venemaa kasuks spioneerimisele ja oma riigi huvide kahjustamisele ilmsed, kuid konkreetsed tõendid tegude ja kokkulepete kohta jäävad veel kauaks peidetuks kusagile Venemaa salajastesse arhiividesse. Tuletame meelde, kui kaua võttis aega Molotovi-Ribbentropi pakti või Katõni massimõrva avalikustamine.

Tõenäoliselt võib otsesest riigireetmisest rääkida suhteliselt harvadel juhtudel ja enamasti on tegemist naiivsusega, sest arvatakse ekslikult, et ollakse venelastega lepingulistes suhetes. Ei teata lihtsat tõde, et Venemaalt vaadatuna ei sõlmita teise poolega kunagi lepingut lääne tähenduses, vaid üks pool on alati teise teenistuses. Antud juhtumil on saksa ärimehed ja poliitikud võetud teenistusse, mille eest lubatakse neil n-ö teha sõrmed rasvaseks „emakese Venemaa“ rikkustega. Kui Venemaa leiab, et „aitab sulle küll“, siis on ka äri läbi hoolimata ükskõik millisest varem sõlmitud lepingust.

Ja veel üks asi, mida sakslased ei paista teadvat. Venelastega „väga omaks“ saamine sisaldab alati suuri riske, mis pole väiksemad kui vaenlaseks olemise riskid. Kalduvus enneaegsele surmale on suur nii venelaste vaenlaste kui ka sõprade leeris. Eriti hullusti kipub käima aga nende käsi, kes on olnud „omad“ ja siis reetnud. Küllap tajub seda reeglit ka eakas Schröder, kes suhtus avalikult äärmiselt ükskõikselt süüdistustesse korruptsioonis seoses Venemaaga. Aga nüüd, kui tuleks minna andma tunnistusi uurimiskomisjonile, oli lihtsam ja ohutum mängida läbipõlenut, kes midagi ei mäleta.

Saksamaa tulevikku silmas pidades on see kõik kuidagi väga pahaendeline. Kui tuletada meelde omaaegseid hoiatussõnumeid Saksamaale, mida tegi näiteks Thilo Sarrazin oma raamatus „Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga“ (2010, ee 2013). Tema mure põhjuseks oli sisserändajate ja nende järeltulijate arvukuse pidev ja pidurdamatu kasv. Siis ei olnud veel toimunud piibellikku rahvasterännet Euroopasse (2015–2016), mille põhiraskus langes taas kord Saksamaale. Ja millele proua Merkel reageeris kuulsa lausega: „Me saame hakkama“ („Wir schaffen das.“). Paraku tuli Merkelil ikkagi tunnistada, et „multikultiga on kõik“ („Multikulti ist kaputt.“).

Ja nüüd selgub, et Saksamaa on olnud lisaks islami suunalt pärinevale survele väga tugeva Venemaalt lähtuva surve all. Piltlikult öeldes on olnud Saksamaa ja koos sellega suuresti kogu Euroopa otsekui pihtide vahel. Ja mis kõige hullem – pikki aastaid elati ilma sellise olukorra ohtlikkust endale tunnistamata. Nägemata, et olles Venemaast üha enam süvenevas energiasõltuvuses ja likvideerides järjekindlalt alternatiivseid võimalusi energia saamiseks (nt tuumajaamade sulgemine), muututakse ajapikku Kremlist ka poliitiliselt sõltuvaks.

Nii et nüüd on Berliin sunnitud tahes-tahtmata tunnistama, et peale multikulti oli viga ka „moderniseerumispartnerlus Venemaaga“. See poliitiline suundumus kasvatas küll teatava sakslaste seltskonna rikkust, kuid samal ajal vähendas Saksamaa tähtsust suveräänse suurvõimuna. Ja need üksikud, kes said rikkaks, kaotasid paraku suure osa oma inimväärikusest ja sõltumatusest, ning häda riigile, mida juhivad niisugused inimesed. Mis ja kes on Saksamaast ikkagi teinud niisuguse riigi, mis ei vasta kuidagi selle riigi potentsiaalile, pole seega üldse ülearune küsimus. Küllap püütakse Saksamaal sellele küsimusele eri tasemetel ja viisidel kunagi ka vastuseid leida.

Küsimuse asetus on tegelikult hoopis laiem, seda eriti äsjaste president Trumpi Venemaa-suunaliste initsiatiivide taustal. Kas Euroopal jätkub südikust ennast lõpuks kokku võtta nüüd, kui Ameerika president ja tema administratsiooni kõrged esindajad on ühemõtteliselt teatanud eurooplastele, et edaspidi tuleb endaga ise hakkama saada? See periood, mis algas 1945. aastal pärast suure sõja lõppu, mil Ameerika oli sunnitud hoolitsema selle eest, et Punaarmee ei vallutaks sõjas purustatud Euroopat, on lõppenud. Meil eurooplastel ei ole enam abiotsiva pilguga kellegi poole vaadata – kes peaks tulema ja meie asjad korda ajama?

Mis ikkagi on teinud Euroopast, kus elab 550 miljonit haritud ja töökat inimest ja kujutab endast majanduslikku suurvõimu, oma enesetaju järgi nõrgukese, kes ilma Ameerika sõjalise toeta ei suuda ennast kuidagi kaitsta Venemaa eest? Tuntakse hirmu riigi ees, kus elab napilt 140 miljonit inimest, kellel on kesine töökultuur ning kus suur osa töövõimelisest elanikkonnast tegeleb teise osa järgi valvamisega? Selle riigi ees, millel pidi olema tugevuselt maailma teine armee, kes pole aga suutnud kolme aasta jooksul võita Ukrainat, mida riigina oli viimase kolmekümne aasta jooksul süstemaatiliselt korrumpeeritud ja nõrgestatud. Jah, kust ikkagi pärineb see läänlaste õpitud abitus, mis on Euroopast teinud „rikka ja jõuetu vanamuti, kelle rikkused ahvatlevad igasuguseid ringi luusivaid pätte“?

Osaliselt annab siin käsitletud teos sellele vastuse ja suunab meid vastuseid otsima kuhugi sinna seitsme surmapatu kanti, milleks muu hulgas on ahnus, iha ja aplus. Tulenevalt eelöeldust oli Bingeri ja Wehneri üllitatud raamat kindlasti vajalik ja silmi avav lugemine sakslastele, kuid sealt saadud teave pole ülearune ka eesti lugejatele. Raamatul on meie jaoks eelkõige hariv väärtus, et mõtestada ja mõista paremini meie ümber ning kogu maailmas toimuvat.

1 https://maailm.postimees.ee/8185683/schroder-lukkas-labipolemise-tottu-edasi-aruandmise-nord-streami-gaasitorude-kohta

2 https://www.dw.com/en/rheinmetall-poised-to-honor-military-delivery-contract-with-russia/a-17507715

3 https://leave-russia.org/rheinmetall

4 https://www.dw.com/en/rheinmetall-assassination-plan-why-is-the-company-a-target/a-69648164