Mida ütlevad üldsusele nimed Daphne Caruana Galizia või Ján Kuciak? Esimese hooga ilmselt vähe või üldse mitte midagi. Aga Anna Politkovskaja? Tema nime teatakse kindlasti rohkem. Ta oli vene ajakirjanik, kes mõrvati 2006. aastal, kuna uuris Vene režiimi kuritegusid Tšetšeenias ja kritiseeris teravalt Kremli võimukoridorides liikuvat seltskonda.

Esimeses lauses nimetatud Daphne Caruana Galizia oli samuti uuriv ajakirjanik. Ta töötas Maltas ja mõrvati 2017. aastal – selle eest, et ta tundis liigset huvi korrumpeerunud poliitikute vastu. Pärast mõrva pani tema poeg aluse Daphne fondile, et jätkata ema tööd.¹

Ján Kuciak oli Slovakkia uuriv ajakirjanik, kelle mõrvamine 2018. aastal näitas, et ka Euroopas ei saa ajakirjanikud kunagi tunda end liiga turvaliselt. Kriitiliste teemadega tegelevate ajakirjanike lähedus võib olla ohtlik ka nende lähikondsetele. Ján Kuciak tapeti koos kihlatuga nende oma kodus.

Probleemidest ajakirjanike turvalisusega, ajakirjanike ähvardamisest ja tapmistest räägitakse seoses autokraatlike riikide ja konfliktipiirkondadega. Tavaliselt takistatakse inimõiguste rikkumise ja repressioonide poolest kurikuulsates riikides ajakirjanikel ka oma töö tegemist. Tagakiusamiseks võib piisata sellest, et ollakse ajakirjanik ja seotud poliitilise opositsiooniga või demokraatlikke väärtusi edendavate organisatsioonidega. Eelmise aasta lõpus algas nt Moskvas järjekordne protsess nelja ajakirjaniku üle, kellele heidetakse ette kuulumist „ekstremistlikku ühingusse“, nende süü seisneb sidemes Aleksei Navalnõi korruptsioonivastase fondiga.²

Ka demokraatlikes riikides võivad ajakirjanikud sattuda ohtu siis, kui nad uurivad suuremahulisi poliitilise ja majandusvõimu kuritarvitusi, millega on seotud väga mõjuvõimsad isikud või grupid. UNESCO peab ajakirjanike tapmise ja selle eest vastutusele võtmise üle arvet ja on toonud välja, et aastatel 2017–2022 on rohkem ajakirjanikke tapetud riikides, kus parasjagu ei ole relvakonflikti, kui neis, kus on.³

Eriti kaitsetud on uurivad ajakirjanikud siis, kui nad töötavad üksinda. Daphne Caruana Galizia oli Malta ainuke uuriv ajakirjanik.

Uuriv ajakirjandus on meeskonnatöö

Uuriv ajakirjandus ei ole efektne ühemehe-detektiivitöö, kus osav ajakirjanik ajab jutu käigus intervjueeritava ummikusse või paljastab pahalase öö varjus varitsedes. Uuriv ajakirjandus on tihti võrreldav nõela otsimisega heinakuhjast – tuhandete dokumentide kannatlik läbivaatamine, järjekindel infokillukeste kõrvutamine ja omavahel seostamine. Digiandmetest küllastunud maailmas nõuab väärtusliku leidmine suuremahulist ja aeganõudvat sõelumistööd. Selline ajakirjandus ei nõua eelkõige julgust, vaid visa tööd faktide tuvastamisel ja info kontrollimisel. Meeskonnatöö on selleks tõhusam. Eesti ajakirjandusväljaannetest avaldab Delfi uuriv toimetus regulaarselt koos rahvusvaheliste partneritega tehtud kriitilisi lugusid, mis tuginevad suuremahulisele tööle dokumentidega.⁴

Uurivas ajakirjanduses on rahvusvaheline koostöö tavapärane. Kuna majandus- ja võimusuhted on riigiülesed, peab seda olema ka ajakirjanike töö. Alles kõrgemalt ja kaugemalt vaadates saavad koostöö- ja suhtevõrgustikud nähtavaks. Tänu Äripäeva ja „Pealtnägija“ ajakirjanike koostööle Hollandi jt riikide toimetustega sai Eesti avalikkus teada, kuidas Eesti mets põleb lääne pelletikateldes.⁵

Rahvusvaheliseks koostööks on loodud arvukalt võrgustikke, nt avatud infopartnerlus (Open Information Partnership, OIP), organiseeritud kuritegevusest ja korruptsioonist teavitamise projekt (Organized Crime and Corruption Reporting Project, OCCRP), uurivate ajakirjanike rahvusvaheline konsortsium (International Consortium of Investigative Journalists, ICIJ) globaalne uuriva ajakirjanduse võrgustik (Global Investigative Journalism Network), Bellingcat jt. Need on suurimad ja mõjuvõimsaimad, ülemailmse haardega koostöövõrgustikud. Nende kõrval tegutseb veel palju väiksemaid, kus on vähem liikmeid või mille tegevuspiirkond on piiratud kindla regiooniga, nt Daphne fond, Amazonia Real jpt.

Kui koostöövõrgustik viitab endale kui konsortsiumile, siis see tähendab ajutise kokkuleppe alusel loodud ja pidevalt muutuvat kooslust. Need ei ole klassikalises mõttes organisatsioonid, millel on juhatus, formaalne struktuur, liikmeskond, büroo ja tegevusaadress. Need on raamistikud, mis püsivad liikmete huvil ja soovil tegutseda ühise eesmärgi nimel.

Koostöö on projektilaadne – selge alguse ja lõpuga ja iga projekti puhul muutuva meeskonnaga. Brasiilias kadunud ajakirjaniku Dom Phillipsi jälgi ajasid nt OCCRP, Prantsuse uuriva ajakirjanduse vabaühendus Forbidden Stories, Brasiilia telekanal TV Globo, Amazonase piirkonna uuriva ajakirjanduse võrgustik Amazonia Real, Peruu uuriva ajakirjanduse väljaanne Ojo Publico ja Briti uudisteväljaanne Guardian.⁶ Või Eesti näitel – Delfi tegi koostööd Saksamaa ajalehega Süddeutsche Zeitung ja ringhäälinguorganisatsioonidega NDR ja WDR, et tutvustada meile leket, mis näitas Venemaa sekkumist europarlamendi valimistesse.⁷

Uuriva ajakirjanduse konsortsiumite kõige tähtsam tegevus on info vahetamine ja infost üheskoos oluliste jälgede otsimine. Ühispanusena luuakse uurimise ja analüüsi tööriistu – olgu need siis käsuread info leidmiseks hulgast dokumentidest või selle esitlemiseks lihtsal ja mõjusal viisil. Sellisesse koostöösse astuvad üksikajakirjanikud või ajakirjanike grupid eesmärgiga leida vastused ka oma riigi poliitika- ja majandusvõimu kandjate kohta.

Üksi jääda on ohtlik

Uurivate ajakirjanike rahvusvahelist meeskonnatööd eelistatakse ka turvalisuse pärast. Üksik ajakirjanik vajab uurimistööd tehes oma toimetuse toetust, aga väga kriitiliste juhtumite uurimisel ei pruugi sellest piisata. Ungari või Venemaa näitel teame hästi, et ühes riigis tegutsevat meediaorganisatsiooni saab õiguslike ja täidesaatvate vahenditega survestada ja represseerida. Aga kui ajakirjanduslik uurimine on piiriülene, on seda peatada palju keerulisem. Pole mõtet tappa üht ajakirjanikku, kui uurimistööd teevad paljud ajakirjanikud üle maailma. Tapmine ei sunni vaikima. Vastupidi – see toob kaasa ajakirjanike tõejanu suurenemise. Näiteks pärast Malta ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia juhtumit loodi Daphne fond ja konsortsium Forbidden Stories – need annavad edasi uurimiseks ajakirjanikele koostöökilbi.⁸

Rahvusvahelist koostööd tegevaid ajakirjanikke ei saa panna poliitilise või majandusvõimu teenistusse. Rahvusvahelises koostöös ei ole ajakirjanikul võimalik olla kellegi hääletoruks, sest selline tegutsemine läheks vastuollu ajakirjandusliku professionaalsusega ja meeskond heidaks sellise tüübi kiirelt üle parda. Võrgustikku saavad kuuluda vaid professionaalid, keda usaldatakse. Need, kes on end ajakirjanikuna tõestanud. Usaldus on siin määrav. Ilma usalduseta ajakirjaniku töö vastu või usalduseta selle vastu, et tegemist on sõltumatu meediaväljaandega, ei saa võrgustiku liikmeks.

Usaldust läheb vaja kogu „projektiperioodi“ vältel. Meeskond peab olema kindel, et välja toodud faktid on tõesed ja ükski leid pole fabritseeritud. Samuti, et keegi midagi enneaegu ei lekita, vaid kõik avaldavad uurimistulemused üheaegselt. Teistest ette kiirustamine võib teha kiirustaja enda ja kogu meeskonna haavatavaks, sest kui uurimisest puudutatu tahab avaldamist peatada, on üksikuid sihtmärke ükshaaval rünnata lihtsam kui üheaegselt paljude märklaudade pihta lasta.

Loomulikult ei sünni koostöökokkulepped alati lihtsalt. Kes saab peamise au, kes avaldab kõige esimesena – see on võistlus, mis on käinud professionaalses ajakirjanduses algusest peale. Sellepärast väidavadki ajakirjandusuurijad, et üleminek individualistlikult töömeetodilt kollektiivsele tähendab ajakirjanikutöö praktikas paradigmamuutust.⁸ Peale usalduse ja arusaama, et koostööst on rohkem võita kui kaotada, eeldab see ka tugevat koordineerimist, head läbimõtlemist ja logistikat, kes millal avaldab. See on suur vastutus. Näiteks meie uurivatest ajakirjanikest on rahvusvahelist meeskonda koordineerinud nii Holger Roonemaa kui ka Martin Laine.

Väravavahtidest värava avajateks⁹

Kuigi enamasti asuvad koostööle ajakirjanikud, kellel on selleks oma toimetuse tugi, vajab koostöö nii administratiivse kui ressursside poole pealt ka rahvusvahelist tugistruktuuri. Juba ainuüksi mahukas andmevahetus vajab turvalisi keskkondi andmete hoidmiseks ja autenditud ligipääsuvõimalusi. Serverite ülalpidamine ja domeenide kasutamine nõuab raha. Sageli tuleb andmete töötlemiseks luua sobilikud käsuread, algoritmid või muud töövahendid. Tõlkimine, omavaheline suhtlus, veebilahendused lugude esitamiseks on samuti kuluartiklid. Seega ei saa ka virtuaalsed võrgustikud läbi täiendava rahastuseta.

Mida suurem võrgustik, seda mitmekesisemat tuge pakub see projektidele. Näiteks OCCRP, mille peakorter asub Amsterdamis ja kuhu kuulub üle 200 üksikajakirjaniku ja üle 70 meediaväljaande üle maailma, on loonud nii õigusnõunike meeskonna kui ka muude teenuste pakkumise võimekuse.¹⁰ Pakutakse töövahendeid turvaliseks infovahetuseks, koostööks ja ka 24/7 valmisolekut ajakirjanike turvalisuse tagamiseks üle maailma. Eesti meediaväljaannetest kuulub sellesse Delfi.

Usalduse loomiseks oma töö tulemuste vastu on võrgustikud maksimaalselt avameelsed ka oma rahastajate ja koostööpartnerite osas. Näiteks OIP kuvab oma veebilehel, et neil on mitmeid sponsoreid¹¹ ja partnereid. Nad ei tee saladust sellest, et nad on taotlenud ja saanud muu hulgas tegevustoetust ka Suurbritannia valitsuselt. Ka OCCRP kuvab oma veebilehel sponsorite nimekirju ja iga-aastaseid majandustegevuse aruandeid.¹² Et oma tegevusega mitte kahju tekitada, on sellistel võrgustikel selge toetuste vastuvõtmise poliitika, nt Airwars sõnastab, et nende toetajad ei tohi tegeleda relva-, tubaka-, alkoholi- ja kütuseäriga.¹³ Samuti pakub sõltumatust võimalikult mitmekesine toetajate ring, kus on nii teadusasutusi kui ka heategevusfonde, tulu saadakse ka koolitustest ja grantidest. Nii saab Bellingcat umbes 35% oma sissetulekust ülemaailmsest koolitustegevusest, kus huvilisi õpetatakse kasutama OSINT-meetodeid ja nende enda arendatud töövahendeid.⁸

Rahvusvaheline koostöö on olnud riigipiire ületava võimu kuritarvitamise ja ärakasutamise uurimisel möödapääsmatu, kuid sellegi kohale kogunevad mustad pilved, kui USA ei mängi enam demokraatia ja sõnavabaduse kaitsjate liigas. USA äralangemisel rahastajate hulgast saab rahvusvaheline uuriv ajakirjandus tugeva põntsu. OCCRP aastaaruanne näitab, et nende 2023. aasta sissetulekutest tuli lõviosa USA valitsuselt (12 miljonist koguni 11 miljonit). Kui selle kõrvale lisada teated Ameerika Hääle rahastamise lõpetamisest,¹⁴ ei paista tunneli lõpus mitte valguskiir, vaid täiskiirusel kihutav rong. Kas tekivad „kõrbed“, kuhu uuriva ajakirjanduse silm ja jalg enam ei ulatu, sest puudub ajakirjanike kaitsekilp nimetusega „rahvusvaheline koostöö“?

1 Daphne Caruana Galizia Foundation

2 Alexey Strelnikov, Prozess in Russland: Was inhaftierte Journalisten berichten. – Deutsche Welle 12. III 2025.

3 On the Safety of Journalists and the Danger of Impunity, and the United Nations Plan of Action on the Safety of Journalists and the Issue of Impunity. Unesco, Paris 8. X 2024.

4 Delfi Meedia uuriv toimetus

5 Piret Reiljan, Pelletikuninga äri kuumab: kuidas Eesti mets põleb Lääne ahjus. – Äripäev 2. XII 2020.

Catherine Joie, Hazel Sheffield, Paul Toetzke, Piret Reiljan, Silvia Nortes, Sophie Blok, Ties Gijzel, Money to Burn. European Press Prize 2020.

6 Eduardo Goulart (OCCRP) Cécile Andrzejewski (Forbidden Stories), Mariana Abreu (Forbidden Stories), Sônia Bridi (TV Globo), Eduardo Nunomura (Amazônia Real), Rodrigo Pedroso (Ojo Público), Tom Phillips (The Guardian), The Last Investigation of the Journalist Who Wanted to Save the Amazon. – OCCRP 5. VI 2023.

7 Martin Laine, Dokumendid otse Kremli trollivabrikust: kuidas Venemaa taas europarlamendi valimisi mõjutas. – Delfi 16. IX 2024.

8 Pedro Coelho, Inês Alves Rodrigues, Rebuilding investigative journalism. Collaborative journalism: sharing information, sharing risk. – Observatorio (OBS*) 2020, 14(4).

9 Nina C. Müller, Jenny Wiik, From gatekeeper to gate-opener: Open-source spaces in investigative journalism. – Journalism Practice 2023, 17(2)

10 Organized Crime and Corruption Reporting Project

11 Open Information Partnership

12 Drew Sullivan, Paul Radu, Year in Review 2023. OCCRP 2023.

13 Airwars Funding

14 Mait Ots, Trump sulgeb Ameerika Hääle. – ERR 17. III 2025