Mängufilm „Aurora“ (Kuukulgur Film, Eesti 2025, 110 min), režissöörid-stsenaristid Andres Maimik ja Rain Tolk, operaator Heiko Sikka, helilooja Sten Šeripov, produtsent Madis Tüür. Osades Maarja Johanna Mägi, Ott Kartau, Jörgen Liik, Indrek Taalmaa, Rea Lest, Kersti Heinloo, Karin Rask, Simeoni Sundja, Margus Jaanovits jt.

Paar nädalat kinodes jooksnud mängufilmi „Aurora“ võib vabalt kaasata ülikooli ainetesse, kus käsitletakse religiooni kujutamist populaarkultuuris. Need, kes tegutsevad Eestis ühismeedias ja kelle ringkonnas on palju kristlasi, on võib-olla märganud filmi järel kerkinud arutelu, kus muu hulgas on öeldud, et film halvustab kristlust. Elo Kaalep leiab oma arvustuses, et filmi religioonikäsitlus on jäänud pinnapealseks ja kujutatud on tegelikult tavalist Eesti peret ja selle probleeme. Armukolmnurk on tema arvates filmi põhiteema ja religioon on kaasatud möödaminnes.¹ Mina väidan, et ilma religioonita see film ei toimiks.

Vabakoguduste liikmetele ei ole religioon mingi muule elule lisanduv asi või pühapäevane tegevus: olla kristlane on inimese peamine identiteet, mille kaudu nähakse iseennast, teisi inimesi ja oma valikuid.² Aurora (Maarja Johanna Mägi) kui kristlase puhul on tema eluvalikute taustal alati kristlus ja seeläbi ka koguduslik kuuluvus.

Kas selline kogudus on olemas?

„Aurora“ on fiktsioon ja täpselt sellist vabakogudust³ Eestis ei leia. Filmide kujundid on tihtipeale ühiskonda peegeldavad ja paljust kokku kleebitud Frankensteini moodi koletised. Üht sellist kogudust ei leia, aga kui vaadelda Eesti (ja välismaa) koguduste mitmekesist pilti, siis saab sama kirju kollaaži kokku panna küll. Siinkohal ei ole see spekulatsioon, vaid kogesin kunagise vabakoguduse liikmena filmi vaadates palju äratundmise „rõõmu“.

Tihtipeale meeldib kristlastele näidata ainult häid külgi oma usust. Eriti aktuaalne on see vabakoguduste puhul, kus näiteks selliste ajalooliste sündmuste kohta nagu inkvisitsioon või muud tapatalgud, kiputakse ütlema, et „need pole päris kristlased“. Sama kehtib ka näiteks kirikutes laste vägistamise ja muude skandaalide kohta. Et päris kirikus niimoodi asjad ei toimu ja päris kristlased niimoodi ei tee. Teoloogias on levinud seisukoht, et kirik on alati ebatäiuslik, alati vigane ja problemaatiline.⁴ Ei ole päris ja mittepäris kirikut, on ainult kirik sellisena, nagu ta on.

Milline on siis kirik ja uskliku inimese elu, nagu seda esitleb „Aurora“? Üks stseen jääb eriti silma: Aurora emaka tervise eest palvetamise hetk. Kogudustest kaugele inimesele võib see tunduda veider. Kuigi koguduste praktikas tavaliselt ikkagi küsitakse inimestelt eestpalve soove, siis vahel võib koguduse­eluski ette tulla selletaolist kellegi eest nõusolekuta palvetamist.

Vaataja ja filmi vahel on lõhe, mille täidab vaataja ise. „Aurora“ võib tunduda aktiivsele vabakoguduse liikmele tema usku naeruvääristav. Tavalisele Eesti usukaugele inimesele võivad koguduseelu stseenid paista humoorikad või veidrad. Olemata koguduseelu päriselt seestpoolt näinud, võib olla raske uskuda, et midagi seesugust olemas on.

Kas Aurora elab tavalise tudengi elu?

See, mis tõepoolest jääb filmis puudulikuks, on psühholoogiline draama, mis kaasneb koguduse liikme seisundiga. Ühest küljest elab Aurora tavalise Tartu tudengi elu: käib Mökus ja Barlovas, armub ja seksib, valetab vanematele. Läbi vabakoguduse liikme prisma vaadates on tema olukord aga vastuolus koguduse ootustega. Jah, Aurora on Tartus koguduses aktiivne, tegeleb lastetööga, aga tal on sotsiaalelu väljaspool kogudust. Ma tunnen mitut kristlast, kes käisid (ja käivad) Tartus õppimise ajal nädalavahetustel alati Tallinnas, sest on sealt pärit ja usklik pere ootab neid pühapäeval oma kiriku keskele. Eriti, kui ollakse abielus.

Nädalavahetus Tartus tähendab pidutsemist ehk patustamist. Huvitaval kombel on filmis näidatud koguduses alkoholi joomine aktsepteeritud. Tegelikult on alkoholi tarbimine vabakogudustes tihti taunitud. Kui kohtasin Tartu pubides inimesi, kes olid koguduste liikmed, pidin neist kas mitte välja tegema või neid rahustama, et mina neid hukka ei mõista. Pideva alkoholitarbimise pärast võidakse ka kogudusest välja visata. Ja isegi siis, kui kogudus seda ei tee, on alati hirm vahele jääda.

Aurora on alles astunud bakalaureuseõppesse ja abielus endast vanema mehega. Koguduse liikmed saavad tihti kokku ja abielluvad väga noorelt. Seks on lubatud ainult abielus – seepärast kiirustatakse. Tavalise armukolmnurga puhul poleks see eriline probleem, aga Aurora teeb pattu ja see loob lisanduva psühholoogilise pinge, mistõttu ta ütlebki spaahotellis, et tunneb end räpasena. Samuti olen kuulnud noorena koguduses abiellunud inimestelt kahtlusi, mis valdavad ka Aurorat, et ollakse abiellunud liiga vara. Kui jätta maitsmata see magus vili ehk teine inimene, kes pole oma abikaasa, tekib kahtlus: äkki ma jään millestki ilma?

Kas Valdek on Jumal?

Filmi analüüsides tuleb religioossus kui selline eristada sellest, kuidas on filmis religioossust näidatud ning kuivõrd vastab see vabakoguduslikule religioossusele päris maailmas. Mulle tundub üsna ebatõenäolisena armulaua­stseen filmi alguses, kui pereisa Valdek (Indrek Taalmaa) pakub kokku tulnud perekonnale leiba ja veini, meenutades seeläbi Jeesuse enda tegu. Kuigi alg­kristlased tõepoolest pühitsesid armulauda oma kodudes, on see tänapäeval pigem väga haruldane. Tekib küsimus: ega Valdek ei näe iseennast Jeesusena ehk Jumalana? Valdek pole vaid Elu Vee koguduse pastor, vaid ka oma koduste Isa (suure algustähega, viidates Isale Jumalale). Küsimus on tähtis, sest mitmel korral filmis lõhub pereisa roll tavalise eesti elu⁵ narratiivi.

Valdek ütleb Aurorale, et kõik, mida ta peab tegema, on ütlema „issi, kaitse mind“. See meenutab Piibli kirjakohta „heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1. Peetruse kiri 5:7). Valdek jutustab ümber Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast (Luuka 15:11-32), kus kadunud poja all peetakse silmas Aurorat. Teoloogiliselt pole see tähendamissõna kunagi olnud pelgalt õpetus perekondlikust andestamisest, vaid isa all mõeldakse Jumalat, kadunud poja all eksinud kristlast, ja teine poeg, kes jäi koju, tähendab (kibestunud) kogudust.

Samuti on Valdeku jumalikustamine näha, kui Joonas (Ott Kartau) ütleb Aurorale, et tegi kõik, nagu Valdek ütles. Kui Aurora palvetab Jumala poole, siis ainus, kelle poole Joonas pöördub, on Valdek.

Kas usk jääb püsima?

Viimase ja kõige tähtsama küsimusena jääb õhku, kas Aurora kaotab usu Jumalasse ja/või Valdekusse. Mõõga kinkimise stseenist võib järeldada, et usk Valdekusse on kadunud, lahkumise stseenis puutuvad aga Valdeku ja Aurora käed kokku. Aurora usku Jumalasse, mille ta on filmi jooksul kaotanud (Aurora sai vabaks, saates Jumala putsi), on meenutatud haiglas palvetamise stseenis.

Filmi lõpp on piisavalt ambivalentne. Kuhu edasi? Järgmisse tanklasse? Kas elumõte-usumõte ongi nüüd kaotatud ja alles jääb vaid argipäev oma probleemidega – bensiinipuudus? Inimese võib võtta fundamentalismist välja, aga mitte fundamentalismi inimesest. See elukorralduslik struktuur jääb kehtima ka ilma igasuguse usuta. Äkki seetõttu otsustab Aurora haiglast tagasi sõites Joonaga seksida? Rasedust on vaja varjata. Joonas on mitmel korral näidanud, et oskab andestada. Tema ei saagi teada, et see pole tema laps. Teised saavad vastuse oma palvetele. Kas elu läheb edasi nii, et Aurora ja Joonas on kristliku perekonna ideaal?

1 Elo Kaalep, „Aurora“ – tavaline Eesti elu. – Sirp 24. I 2025. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/aurora-tavaline-eesti-elu/.

2 „See on nagu kõige alus minu elus. See nagu mõjutab seda, kuidas ma iseennast näen, milline mu identiteet on, kuidas ma näen teisi inimesi, mis on ka aluseks, ma arvan mu valikutel elus.“ Nõnda räägib oma usust „Kristlik identiteet ja abielueelne absistents“ (Nõu, 2023,lk 22)  bakalaureusetöö raames intervjueeritud naine. https://dspace.ut.ee/items/7bc2e023-77e1-4aa1-ac4e-69e7a2f2b2b6

3 Kasutan terminit „vabakogudus“ kirjeldamaks kogudusi ja kirikuid, mis ei ole n-ö traditsioonilised. Nende hulka kuuluvad karismaatilised liikumised, nagu baptistid, nelipühilased jt.

4 Marika Rose, A Theology of Failure: Žižek against Christian Innocence (Perspectives in Continental Philosophy). Fordham University Press, New York 2019.

5 Viitan Kaalepi arvustusele.