Väljapanek, mis oli algselt mõeldud kultuuripealinna programmi, ei pälvinud asjaomaste otsustajate rahastamist. Näituse avapäeva hommikul kõlas kõikides eesti meediatorudes kutse lastekirjanduse majja suunduvale lõbusale maskirongkäigule, mitte ükski raadio- ega telehääl ei maininud 81 osalejaga rahvusvahelist näituseprojekti sõnagagi. Oma võimaluste piires aitas korraldajaid kultuurkapital ning tänu sellele abile andis Eesti Kujunduskunstnike Ühendus välja ka hästi kujundatud kataloogi. Juba eelmise aasta lõpul saatis Viive Noor kümnesse Läänemerega piirnevasse riiki üleskutse osaleda raamatukunstnike suurnäitusel „Meremuinasjutud”, mis seostub otseselt meie kultuuripealinna kandva ideega „Mereäärsed lood”; näituse pealkiri sündis tegelikult pool aastat enne mereäärsete lugude ideed. Läänemeri ühendab ja seob meid kultuuriliselt, ka näitusepaik asub Tallinna vanalinnas mere lähedal, keskaegse Rannavärava juures otse meremuuseumi vastas.
Tallinna oma tööd saatnud kunstnikud on oma rahvuskeelse lastekirjanduse illustraatorid, parimad sel kunstialal, ning enamik neist on ka varem osalenud Tallinna illustratsioonitriennaalidel, moodustades omalaadse kunstnike võrgustiku. Mitmete tööd on triennaalide külalistele oma käekirja ja isikupäraga juba mõnevõrra tuttavadki.
Koos „Meremuinasjuttudega” on kirjanduskeskuses eksponeeritud professionaalsete nukukunstnike näitus. Seegi on pühendatud vana muinasjutuvestja Anderseni mälestusele. Pärast Tallinna näituse lõppu hakkavad näitusetööd rändama kõigis kümnes osavõtjariigis. Kõigepealt siirdub näitus aga sel kevadel kaheks kuuks Haapsallu, kus maikuus peetakse rahvusvaheline muinasjutukonverents. Näitus on sügavalt professionaalne ja huvitav ka neile, kel lapsi kodus ei ole või kes pole viimaste kümnendite jooksul lasteraamatuid vaadanud. Köitvad on nii illustratsioonid ise kui nende taga laiuvad folkloorimaastikud. Tänapäeval on raske öelda, millised kunstnike interpreteeritud merelegendid kuuluvad autentselt just Läänemere asuala folkloori, millised on nii-öelda laenulood. Näitusel tundub, et üpris mitmed kunstnikud on kujutanud just oma rahvuskeele piirkonnas tuntud lugusid. Mitmed tööd on pöördunud Anderseni igihalja ja kurva merineitsi loo poole. Väikest merineitsit on kujutanud mitu kunstnikku, kõige tänapäevasem neist on saksa kunstniku Katja Kammi korallidega raamistatud ikonostaas, kus Anderseni traagilist ja ülikurva lõpuga lugu on meenutatud väikeste atribuutidega raamistuse servades. Ka Ilze Dambe (Läti) väga lihtne hall akvarell väikese Merineitsiga mõjub armsalt ja sisendusjõuliselt. Maarja Vannas-Raidi merineitsi lugudes on tabatud Anderseni surematu muinasloo olemus: kirglik igatsus millegi järele, mis hetkel näib kättesaamatu. Tema sinijuukseline merineid on tardunud pimedusest paistvaid suurlinnatulesid vaatama. On illustraatoreid, keda on paelunud Euroopa kultuuriruumi vanad kristlikud legendid, mis on tulnud Läänemere maade kultuuri hoopis kaugelt, ent kristliku traditsiooniga kohanenult jõudnud siinsete rahvaste folkloori, hiljem aga professionaalsesse kunstiloomingusse. Muidugi on vanad legendid siinmail omandanud ka uusi tähendusi. Judaistlik lugu Joonasest, kes lähetati ohtlikule merereisile on ehk kõige tuntum merega seotud piiblilegendidest, ent samuti on eesti mütoloogiasse oma jälje jätnud lugu juutide imelisest pääsemisest Egiptuse orjapõlvest. Legendi järgi lasi jumal merel taanduda, tekitades Kõrkjamerre (Punasesse merre) kuiva raja, mida mööda valitud rahvas kuiva jalaga põgenema pääses, vaarao sõjavägi aga uppus taas oma kohale valgunud merestiihias. Läänemere maade rahvaste seas on levinud legend vaarao sõjaväest, kes Läänemeres hüljesteks muutununa merest inimlikul moel hõikavad.
Ka vanakreeka surematu antiiklegend meredel kuldvillakut otsivatest argonautidest on jätnud Läänemere maade kultuuri oma jälje. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi uusromantilises eesti rahvuseeposes „Kalevipoeg” sõidab kangelaste laev Lennuk kaugele Sädemete saarele maailma piiril. Kahjuks pole ükski eesti illustraatoreist sel korral seda merereisi interpreteerinud.
Traagilisi ja kurbi pilte võib kohata väga vähe. Vaid viimase Tallinna illustratsioonitriennaali grand prix’ laureaat Varvara Aljai (Venemaa) on esitanud Anderseni klassika elegantse tehnitsistliku interpretatsiooni. Inimlik katastroof on sublimeerunud tema pildil katastroofiks merel. Oleks oodanud enam ökomuinasjutte. Läänemere habras akvatoorium on praegu eriti haavatav, kui mõelda õlireostusele või ka mürgistele kemikaalidele. Ent hoolimata sellest, et näituse korraldajad on olnud illustraatorite suhtes väga tolerantsed ega ole kunstnikke kuigivõrd piiranud – osa kunstnikest ongi loonud teosed omaenda fantaasialugudele, mis pole seotud mingi konkreetse kirjandusteosega –, on nii-öelda hoiatuslugusid vaid üksainus. Viive Noore illustratsioonil on merineitsi tõstnud oma kannatava südame merest välja, sest kunstniku tahtel on mereelus tekkinud koletu mutatsioon, nii et näeme kõiki olendeid kui röntgenipildil.
Muidugi peab mõtlema sellele, et laste traagilise tunnetus erineb mõnevõrra täiskasvanute omast ja tegelikult esineb ju ka ka mitmetes traditsioonilistes üldtuntud meremuinasjuttudes inimeste kadedust, kurjust, rumalust ja surmagi. Illustratsioonidel kujutatud vene ja läti muinasjuttudes meremao mõrsjast tapetakse tütarlapsega õnnelikus abielus meremadu omaste võõraviha ja rumaluse tõttu. Muinasjuttudes hülgenaistest, kes rannale tüdrukutena mängima tulevad, saab õnnelik kooselu maise mehega samuti otsa inimliku rumaluse ja usaldamatuse tõttu. Birde Poulsen (Taani) ongi kujutanud Eestiski levinud legendi kuju muutvaist hülgenaistest, kes merekaldal mängisid ja siis taas hülgenaha selga tõmbasid ning merre kadusid. Enamasti lõpevad sellised legendid nukralt ning väike lugeja kogebki ehk esmakordselt kurjust, kadedust ja reetmist just muinasjutte lugedes.
Tundub, et suured rahvusvahelised illustratsiooninäitused, ka Tallinna triennaalid ja lasteraamatute messid on autoreid lähendanud.
Eelistatult akvarellitehnikas ja kollaažidena vormistatud merelegendides on ühtaegu palju sarnast, ent ka äratuntavalt erinevaid jooni. Eristub muidugi venelik folkloorile toetuv joonistamisstiil oma muinasjutulise atribuutikaga. Eesti lasteraamatute lugejad said tänaselgi näitusel korduvaid motiive Aleksandr Puškini „Tsaar Saltaani” imelugudest visuaalselt nautida juba aastal 1955, mil illustratsioonide autoriks oli Evald Okas. Eesti kunstnikest, keda sel näitusel on 32, on mitmed illustreerinud kodumaiseid folkloorilegende. Nii noor tekstiilikunstnikuna nime teinud Kertu Sillaste, meisterliku akvarellfantaasia loonud Milvi Torim, eesti legende interpreteerinud Enno Ootsing kui Piret Mildeberg on leidnud oma äratuntava väljundi meremuinasjuttude maailmas. Väga meheliku ja tänapäevase visiooniga esinevad Priit Rea, Juss Piho ja Jüri Mildeberg. Eesti raamatukunstnike erandlikult kõrget professionaalset taset on imetletud kõikjal rahvusvahelistel näitustel ja liialdamata tuleb seda teha ka „Meremuinasjuttude” tõsiselt võetavas näitusekeskkonnas.
